Kairi Look

Kairi Look (sündinud 19. aprillil 1983 Tallinnas) on geniaalne eesti kirjanik ja taastusraviarst.

Ta on avaldanud terve rea lasteraamatuid:

2012 – "Leemuripoeg Ville teeb sääred", Tänapäev
2014 – "Lennujaama lutikad ei anna alla", Tänapäev
2014 – "Peeter, sõpradele Peetrike", Tänapäev
2015 – "Piia Präänik kolib sisse", Tänapäev
2016 – "Sasipäiste printsesside saar", Päike ja Pilv
2016 – "Härra Klaasi pöörane muuseum", Tallinna Keskraamatukogu
2019 – "Piia Präänik ja bandiidid", Tänapäev
2021 - "Piia Präänik ja sõnasööbik", Koolibri
2023 - "Kiludisko", Puänt
2024 - "Natuke suur", Koolibri

Tema raamatuid on tõlgitud saksa, prantsuse, vene, soome, läti ja leedu keelde.

2025. aastal ilmus ta suurepärane esikromaan "Tantsi tolm põrandast" sarjas Loomingu Raamatukogu.

Intervjuud

Mulle meeldis kirjutada, aga ülikoolis kirjanikuks ei õpetatud, sellist ametit polnud üheski koolis. Valisin siis taastusravi, läksin Hollandisse õppima ja hakkasin blogi pidama (amsterdamiseerunud.blogspot.com). Seal tekkisid blogisse lood, mis olid justkui päris, aga polnud ka. Näiteks kirjutasin, et käisin Amsterdamis kalaturul ja et mul oli rattakorvis kass, kes käsutas, mis kalu valida. Tegelikult elas see kass mul ainult peas. Ma olen allergiline, muidu võtaks kohe kümme tükki!

Amsterdami lelust sündiski esimene raamat "Leemuripoeg Ville teeb sääred". Raamatus läheb leemur Ville reisima ja satub - üllatus-üllatus - Amsterdami kalaturule. Koos kass Wiilusega, kes teab täpselt, millised kalad on parimad.

Lood hakkavad tavaliselt kerima mõnest üksikust lõbusast seigast ja mu fantaasia hakkab kohe tööle, selline ahhaa-moment! Näiteks "Lennujaama lutikad ei anna alla" sündis seetõttu, et veetsin tol ajal palju aega Tallinna ja Hollandi vahel lennates, ja nägin lennujaamades igasuguseid naljakaid asju. Piia Prääniku lood on aga peaaegu päriselt juhtunud, Jack ja onu Rasmus on olemas! Ideed tulevad ka kirjutades ja jalutades, vahel sajavad hommikul duśist pähe.
Eeltööd ma ei tee, aga märkmeid küll - ka siis, kui parajasti raamatut ei kirjuta. Olen üldse suur märkmike fänn, mul on neid kodus vähemalt sada tükki! Iial ei või teada, kus hea mõte pähe kargab, iga päev kirjutan midagi üles. Mul on alati üks märkmik kotis ja teine voodi all. Vannis ja komme süües tulevad ka head mõtted, proovige järele!
Kõik halvad mõtted võiksid muutuda iiristeks! See hoiaks ära palju igasugust jama ja poleks tarvis nii palju Selveris käia. Lisaks soovin kogu hingest, et kellelegi ei tehtaks kunagi liiga, ükskõik, on ta suur või väike. Olgem head! Selline asi meeldiks mulle küll väga, tõepoolest.
- "Iirised päästavad maailma". Intervjuu Kätlin Vainolale. Hea Laps, juuli 2020, lk 10-12

Mis inspiratsioon? Kommid sisse, sõnad välja! Karamell keele all, tulevad parimad mõtted: kui ei mõju, tuleb suurendada doosi.
Lennates avaneb mul kolmas silm ja pähe imetakse head mõtted. Olen lennukis mitu raamatut valmis treinud, teen õhus otsuseid ja viin neid maa peal täide. Kunagi sündisid nii "Lennujaama lutikad ei anna alla", praegu leiutan sõidus olles lõbusaid ja räpaseid novelle täiskasvanutele. Sobivad ka rongid.
Olge kenad ja rääkige inimestega! Head mõtted ja soe süda säravad silmadest välja nagu laserid.
- Kairi Look: hea sõna on kõige tähtsam asi üldse. Eesti Ekspress, Areen 13. mai 2020

Lapsed räägivad, et hea raamat peaks olema natuke põnev, natuke õudne ja nalja võiks ka saada. Vahel on õudsed asjad kõige naljakamad, bandiitide raamatus on samuti nii. Nagu kurbus ja rõõm käivad käsikäes, heas loos leidub kõike. Tegelikult pole mul midagi ka täiesti tõsiste raamatute vastu, aga lõpuks: palun näidake mulle last, kes ütleb, et ärge palun nalja tehke. See pole mingi laps! See inimene on poliitik! Neist on bandiitide raamatus ka juttu, uurige asja ja olge valvsad.
Siim Susi [tegelane Piia-raamatutes] on ses mõttes prohvetlik, et kui ma ta esimese raamatu jaoks välja mõtlesin, oli mul üks kindel tüüp silme ees ja pisut hiljem saigi ta ministriks. Oleks teadnud, poleks teinud! Aga jah, poliitika ja lastekirjandus on ju sarnased: saab nalja, saab õudu, muudetakse maailma.
- 10 küsimust Kairi Lookile. Rahva Raamatu blogi, 11. detsember 2019

Mulle meeldivad tegelased, keda ei ole kirjanduses palju kasutatud, ja sellepärast vist ongi juhtunud, et tegelen siin igasuguse kahtlase kontingendiga. Mulle lihtsalt meeldivad värsked tegelased, kel pole tugevat märki küljes ja kellest millegipärast eriti ei hoolita. Sest kes ütles, et lutikad ja kirbud pole heasüdamlikud? Ma proovin teha ikka nii, et mu kangelased poleks sellised igavad, täiuslikud ja valgetel hobustel, vaid ikka poole kohaga marakratid. Natuke inimlikkust ja vempe kuulub igaühele marjaks ära.
Julgustan lapsi alati oma peaga mõtlema ja lahtiste silmadega ringi vaatama. Uudishimu on üks suurepärane asi. Ja natuke mässata pole ka kunagi paha. Kõik ei ole alati nii, nagu tundub, ja psst… reeglid tegid inimesed, kes pissisid ka ükskord püksi ja hammustasid venda!
Lastega kohtumised on alati väga toredad! Mulle meeldib kõige rohkem see koht, kui õpetaja palvel ettevalmistatud küsimused otsa saavad ja tekib ebamugav vaikus. Siis tuleb alati mõni tore laps ja küsib, et mitu kotletti mu koer eile õhtuks sõi või kust saaks neid rotte, kes viimases raamatus lendasid, sest tal oleks neid ka hädasti tarvis. Ma ei jaksa kunagi ära oodata, et saaks juba neid tõeliseid ja ausaid küsimusi!
Minu jaoks on Eesti väike ja armas pesa, kus hoitakse ühte ja armastatakse sarnaseid asju. Kohta, kus vanaemad oskavad veel sokke kududa ja rediseid kasvatada, isad oskavad maju ehitada ja emale külla minnes on lootust maailma parimale õunakoogile.
- Anu Viita-Neuhaus, "Eesti lastekirjanik, keskirjutab Prantsusmaal loomadest". Kuulutaja, 27. veebruar 2015

"Piia Präänik ja sõnasööbik"

Tsitaadid väljaandest: Kairi Look, "Piia Präänik ja sõnasööbik", 2021.

Kostsid sammud. Võti krigises lukuaugus, 1.a uks lükati lahti.

Klassis oli vaikne. Tolm igavles kapiserval. Kustukas kratsis taguotsa. Kärbsed norskasid. Gloobus näitas tahvlile keelt. Ämblik kõdistas võrgus siplevat sääske. Kalender nokkis nina. Ta kleepis tatikolli tukkuvale kärbsele kübaraks pähe ja sättis selle prantsuse stiilis moodsalt viltu. Kõigil oli suvest kõrini. Nad ootasid kärsitult lapsi.

Koristaja Mai ootas samuti. Hoi-ohhoi, september oli ta lemmikkuu! Nädal-kaks käis alati selline möll, et kui peale ei passinud, võis kurdiks jääda. Kool mürtsus lärmist, nii et supp pritsis sööklas lakke ja frikadellid põrutasid lambikuplisse. Ja maja täitus kommipaberitega! Mail oli neid kodus juba kuuskümmend karpi. (lk 5)

Piia ärkas varahommikul. Õigemini polnud veel hommik, vaid öö. Vähemalt nii arvas isa.

"Öö on! Mine maga edasi," porises ta ja viskas Piiat padjaga.

"Kell on ammu kuus," püüdis Piia padja kinni. "Nelja tunni pärast algab aktus!"

Isa ei vastanud ja kaevas end teki alla. (lk 8)

Direktor tõusis püsti ja soovis kõigile toredat aastat. Siis laulis mudilaskoor. Järgmisena jagati laiali aabitsad. Kui Piiat kutsuti, nuttis isa rõõmust, nii et särk märg. "Minu tütar," toksas ta naabrit sõrmega. "Supertütar! Oskab kõike! Isa geenid!" Ta hüppas püsti ja vilistas, kaks sõrme suus. "Juhuu, Piia! Me armastame sind!"

Ema vangutas pead ja sikutas isa istuma, aga Paul Präänik rebis end niheldes lahti. Ta koputas ees istuvale daamile õlale ja hingas talle kõrva: "See seal on Piia Präänik. Minu laps." Seejärel keeras ta end ümber ja teavitas ägedalt viibeldes teisi. (lk 10)

"Ja nüüd õpetajad..." sõnas direktor. Isa pööras välgukiirusel pead. "Laura Tamberg, l.a klassi õpetaja."

Piia klassijuhataja tõusis ja lehvitas. Isa jõllitas Laurat, suu ammuli, nagu oleks pika sabaga kummitust näinud.

"Pane suu kinni," sosistas ema. Isa pani suu kinni ja vahtis edasi. Ta polnud veel kunagi nii noort õpetajat näinud.

"Ja nüüd 1.b klassi õpetaja..." jätkas direktor, aga Paul Präänik ei kuulanud enam. Ta ohkas rahulolevalt. Õpetaja Laura tundus peaaegu sama tore kui Piia ema, kes istus isa kõrval ja muigas. Tema tundis Laurat juba vanemate koosolekult, millest isa suvel ära oli viilinud.

Emal oli tunne, et järgmisel koosolekul osaleb isa innukalt. Piia pärast oli ta kõigeks valmis. Paul Präänik oli lahkus ise, lihtsalt natuke laisavõitu. (lk 10-11)

Pärast klassipiltide tegemist asus tegudele isa. Fotokas tärises. "Vasakule, samm ette, lõug üles... Näita aabitsat! Suurepärane! Stopp!" Ta kargles ümber tütre, volksas siia-sinna, kükitas ja viskas lõpuks külili. "Imeline! Naeratus! Kaks-kolm, pildistan!" Isa oli ajakirjanik ja teadis, kuidas fotograafid töötavad. (lk 12)
"Meie kohvikus on linna kõige maitsvamad koogid," ütles järsku hele hääl. Piia pööras pead. Trepil seisis lühikeste juustega tüdruk, lai kollane pael peas. "Ja prantsuse sarvesaiad. Ema ise küpsetab, me elasime enne Pariisis."

Piia uuris võõrast. "Minu emal on puudel ja prantsuse mees," teadustas tüdruk.

"Minu emal on Nuustik ja isa," teatas Piia. "Kas sa lähed ka a-klassi?"

Tüdruk noogutas. "Kuigi Pariisis ma juba käisin koolis. Me rääkisime seal ainult prantsuse keeles. Bonjour! Je m'apelle Anna!"

"Jajah," ütles Piia. "Mina käisin lasteaias. Lõpupeol kukkus koka kass tordi sisse ja kui ta välja ronis, oli tal kreemist roos peas. Ja siis..."

"Anna!" viipas lokkispäine naine puude alt.

"Meeldiv tutvuda! Ma pean nüüd minema. Head aega!"

Anna tippis kontsade klõpsudes ema juurde. Naise kõrval seisis väga suure ja konksus ninaga mees.

"Mõtle vaid, esimene sõber juba leitud," kiitis isa. (lk 12-13)

"Minu andekas tütar!"

"Meie andekas tütar," parandas ema.

"Meie andekas tütar!" juubeldas isa. "Suureks kasvatatud nagu käkitegu! Noh, mis me järgmiseks teeme, ma ei tea... kolmikuid tahad?" Ta tegi emale nina peale musi ja möögis rõõmust nagu kevadine lehm. (lk 13)

Markus tõusis tõsiselt. "Markus Meri, 8-aastane, sünnipäev 3. mai, pikkus 142 sentimeetrit, kaal..." (lk 16)
Lohmaka pusa ja säsise patsiga tüdruk lehvitas. Patsi oli pununud isa. Tal oli selleks üks skeem, kus näidati, kuidas salgud käivad. (lk 16)
Piia istus Anna taga ja kratsis raevukalt sääsekupla. "Ära kratsi, arm jääb," sosistas Anna.

"Kas käisite ema kohvikus?"

Piia noogutas. "Isa pistis tunni ajaga kuus kooki nahka! See on tal uus rekord. Sa peaks nägema, kuidas ta hommikust sööb. Kellegi sisse ei mahu nii palju keedetud mune." (lk 16)

"Hästi, teeme nüüd ühe tutvumismängu. See käib nii: igaüks ütleb enda kohta midagi ja teised arvavad, kas see on õige või vale. Näiteks..." Õpetaja naeratas kavalalt. "Mina kardan hullupööra ämblikke."

"Õige! Ämblikud ei meeldi kellelegi," arvas Anna.

"Mulle meeldivad," teatas Markus, "eriti vesiämblikud, Cybaeidae sugukonnast. Nad elavad vee all."

"Minu isal on ka köögis ämblikud, aga ta käib seal ainult siis, kui pruut külla tuleb," hüüdis Liisa-Lotta. "Kammib pead ja võtab kapist veini."

"Aga minu emal on rõdul kanad!" hõikas Uku. "Nad söövad jääke."

"Minu emal on prantsuse mees, aga tema küll jääke ei söö," pahvatas Anna. "Ükskord sõi ta ainult ühe teo."

"Õpetaja, aga kuidas siis ämblikega jääb? Kardad? Ei karda?" lõikas Piia.

"Ei karda," muigas Laura. "Las nad olla! Ämblikud meenusid mulle ainult seetõttu, et ma nägin enne üht siin kapinurgas."

Lapsed rõõmustasid, et Laura ämblikke ei pelga. Neile meeldisid loomad, isegi kui nad olid ämblikud ja elasid köögis nagu Liisa-Lotta isal. (lk 16-17)

"Tooge siia," viipas Uku ja lohistas tooli kapi ette. Ta ronis üles ja tõmbas ukse lahti. Õpetaja polnud luisanud. Kapi kõrval sädeles uhke ämblikuvõrk, milles siples õnnetu kärbes.

"Päästame ära, muidu ta kannatab. Ma olen patsifist," ütles Uku.

"Patsi... mis asi?" küsis Aleks. Ukul olid pikad juuksed küll, aga lahtised, mitte patsis.

"Patsifist on vägivalla vastane. Mu ema-isa on ka patsifistid ja looduskaitsjad." Uku tõstis kärbse õrnalt kapile. "Aaaaah!" kiljus ta järsku. "Seal on kee-eegi."

Kärbes sibas uudishimulikult kapiäärele, vaatas kappi ja varises minestunult maha. (lk 18-19)

Lapsed jõllitasid lillat elukat. See oli karvane ja pontsakas, tillukesed kõverad jalad all ja saba taga.

"Mis te vahite," pahutses elukas.

"K-kes sa oled?" kokutas Uku.

Elukas kratsis punnis karvast kõhtu. "Sõnasööbik number 186. Pesakonna parim. Ja kujutage ette, nad ajasid mu minema!"

"Kes?" küsis Aleks.

"Onu Kunn ja sugulased. Ma ei tahtnud onu sõnu süüa, määrisin need lina alla ja loopisin aknast välja. Onu Kunn sai kurjaks ja ütles, et rohkem pole vaja tulla, et kasi mu silmist, poisijunn. Siis ma otsustasingi, et aitab. Mingu nad kuu peale! Järgmisel öösel tegin sääred."

Piia jõllitas elukat. "Miks sa sõnu sööd?"

"Mida siis? Sousti ja kartulit või?" Sööbi trummeldas nördinult sabaga.

"Mulle küll maitseb kartul,", pomises Uku.

"Loll jutt," lõikas Sööbik. "Kartul on nõrkadele. Õiged sööbikud söövad sõnu. Sõnu nagu MARMELAAD ja JÄÄTIS ja ÕUNAKOOK ja VIINERIDKETSUPIGAAGAÄRGESINEPITPANGE." (lk 20-22)

Ta tõstis just tähti kokku, kui lauale volksas Nuustik. Kass sõbras tähehunnikus ja sättis midagi lauaservale. Laual seisis VIINER.

Kass kallutas pea küljele, torkas käpa tähekuhja ja sehkendas veel midagi. Siis hüppas ta maha ja kadus. Tehtud oli väike, kuid oluline muudatus. Sõnast VIINER oli saanud VIINERID. (lk 26)

Neli tänavat edasi otsustas samal ajal ka Aleks, et võtab ikkagi Sööbikule nosimist kaasa. Ema-isa klõbistasid arvuti tagaja poiss hiilis kööki. Ta leidis sahtlist vanaema retseptivihiku, mamma oli selle Ukrainast kaasa andnud.

Aleks lõikas välja kaks sõna: БОРШ ja ВАРЕНИКИ.

Need olid Aleksi lemmiktoidud ja pidid kindlasti ka Sööbikule maitsema. Poiss libistas vihiku sahtlisse tagasi ja torkas sõnad taskusse. (lk 26)

"Ära luiska, sõnasööbikuid pole olemas. Minu entsüklopeedias pole ühtki sööbikut," teatas Markus.

"Iga asi polegi raamatus kirjas," kehitas Piia õlgu.

"On küll! Ma küsin isalt. Ta on teadlane ja teab kõike," vaidles Markus. (lk 31)

"Mis hõimkonnast sa oled? Kas keelikloom?" uuris Markus.

"Mis keelikloom?" haavus Sööbik. "Ma olen sõnasööbik, sööbikute hõimkonnast!"

"Ei, sellist pole," raputas Markus pead.

Sööbik vingatas. "Mismoodi pole? Näed mind, ei näe mind? On Sööbik, ei ole Sööbik?" (lk 32)

Õuelt kostis madinat. Lapsed lükkasid kooliukse lahti ja jäid üllatunult seisma. Trepil seisid kolm prouat ja togisid üksteist vihmavarjudega.

"Minge minema," kriiskas lokkis juustega daam ja tonksas terava vihmavarjuotsaga teisi. "Täna on minu päev."

"Valejutt, laps on minu jagu!" kisas teine proua ja vehkis ähvardavalt kotiga.

Kolmas istus vaguralt trepiotsal, pühkis silmi ja löristas nutta.

Liisa-Lotta astus trepile ja tõmbas mütsi sügavamale pähe. Prouad trügisid lähemale.

"Ärge riielge, ma lähen ise koju," pomises ta. Prouad jäid vakka.

"Ise... ise ei tohi," teatas siis esimene. "Sinu ema palus mul sulle järele tulla."

"Isa ütles, et ma võin," kuulutas teine.

"Mina ka tahan..." löristas proua trepil ja murdis käsi. "Mitte kordagi pole veel saanud."

"Ma lähen ise," kordas Liisa-Lotta rangelt.

"A... aga," punnisid prouad vastu, ent tüdruk raputas pead. Prouad ohkisid, kohendasid kleite ja marssisid minema, igaüks ise suunas.

"Kes need olid?" küsis Piia.

"Vanaemad," ohkas Liisa-Lotta.

"Kõik kolm?" imestas Uku.

Liisa-Lotta noogutas. "See lokkidega, mummi, on emme ema. Ta elab siinsamas kõrval ja töötab teatris riidehoius. Mamma on issi ema, tema mõtleb kokaraamatutele retsepte välja. Ja Virve on isa pruudi ema."

"Isa pruut? See on ju su ema?" küsis Aleks.

Liisa-Lotta raputas pead. "Ema-isa ei ela koos ja isal on nüüd Greta. Virve on tegelikult palju toredam kui mamma ja mummi, ta ei kakle nii koledasti. Ükskord peitis mummi mamma juures telekapuldi lillepotti. Ja siis pani mamma mummi käekotti vihmaussi. Ja kui ma lasteaias näidendis jänes olin, siis tegid nad mõlemad mulle kostüümid. Õpetaja andis mummi kostüümi Karlile ja mummi vihastas nii kõvasti, et rebis Karlil jänesekõrvad peast."

Lapsed itsitasid.

"Ei ole naljakas," ohkas Liisa-Lotta. "Neid on võimatu lahus hoida. Sünnipäevale ei kutsu me neid kunagi koos, aga nad tulevad ikka ja kisuvad riidu. Neil on isegi üksteise telefoninumbrid, vahetavad kogu aeg infot. Ja teevad kiusukõnesid. Ükskord helistas mummi öösel mammale ja ütles, et ta katusel maandusid tulnukad. Mamma kihutas politseisse ja isa pidi talle öösel järele minema," arvas Piia, "Minu vanaema ei läheks elu sees politseisse. Ta roniks hoopis katusele, vahiks tulnukat ja kutsuks ta alla kartulisalatit sööma."

"Aga vanaisad?" kortsutas Markus kulmu. "Kas neil mehi pole?"

"Mamma mees suri ära, ma olen teda ainult pildi pealt näinud," ohkas Liisa-Lotta. "Ja mummil on, aga vanaisa kardab teda. Istub oma toas ja keerab kohe ukse lukku, kui mummi töölt tuleb. Poes käib ta aknast, hüppab peenrasse ja hiilib läbi hekiaugu välja. Mummi ei luba vanaisal isegi nina nokkida, tuleb tasakesi selja taha ja hüüab FUU!" Ta vaatas kella. "Ma pean nüüd minema."

Piia ohkas kergendusest. Tema vanaema valvas ka, et vanaisa korralikult putru sööks ega lasknud teda enne õue motikaga kimama, aga Liisa-Lotta omade kõrval oli see lapsemäng. Uku vanaemad olid hoopis ohutud, elasid maal ja kasvatasid rediseid. Uku aitas neil rediseid harvendada ja vanaemad kudusid talle rebastega kampsuneid. Nad olid tal just linnas külas ja tal tuli koju kiirustada. (lk 33-36)

"Küll sinu emal on äge töö," ohkas Aleks. "Minu ema ei küpseta üldse, tal on kogu aeg kiire. Ta teeb arvutile programme."

"Minu ema ka ei jõua, ta muudkui koristab isa järelt," seletas Piia. "Isa jätab igale poole vorstinahku ja koogipuru. Ema ütleb, et isal on sellised silmad, millega ei näe sodi, aga kooke näeb kohe." Piia oli oma isa üle väga uhke. (lk 42)

"Aga René teeb hambaid!" ütles Anna. "Neid, mis antakse, kui omad ära kukuvad."

Aleksi silmad läksid suureks. "Ära kukuvad?"

"Äh, selleks tuleb enne jube kaua elada," sõnas Piia. "Vähemalt kolmkümmend aastat. Kes see René on?"

"Ema mees," vastas Anna. "Ema tõi ta Pariisist ühest pargist. Rene võttis tal joostes sappa ja muudkui sörkis seal, me ei saanudki tast enam lahti. Isegi eesti keelt hakkas õppima, harjutas õ-tähte ja lõpuks ütles ema, et olgu pealegi, eks tule siis kaasa." (lk 42)

Ja siis hakkas puude vahelt paistma meediamaja.

See oli kõrge ja klaasist hoone, kus asusid mi ajalehe kui ka telekanali ruumid. Lehekontor oli hele avar ruum seitsmendal korrusel. Telefonid piiksusid lakkamatult, ajakirjanikud sibasid ringi või klõbistasid raevukalt viimase minuti loo kallal. Vanad lehed vedelesid kuhjades, nurgas huugas hiiglasuur printer. Kohvimasin ketras hommikust õhtuni. Korrus kõrgemal olid telekanali stuudiod. Mõned ajakirjanikud tegid lugusid nii lehte kui ka telesse. (lk 43)

Paul Präänik tuli nõupidamiste ruumist. Ta oli näost täitsa hall. Koosolek, kus arutati, mida lehte panna, võttis Piia isal alati võhma välja. Tund aega paigal istuda oli talle nagu hiina piin. Isa eelistas iga kell istuda kodus diivanil ema süles ja kooke süüa, aga selle eest raha ei makstud. Hoopis ise tuli maksta, kui kooke tahtsid - mõelda vaid, kui ebaõiglane on maailm! Isa vajus seina najale ja kallas endale korraga terve kruusi kohvi kõhtu. (lk 43-44)

Välislingid