Mine sisu juurde

Lutikas

Allikas: Vikitsitaadid
Lutikas.

Proosa[muuda]

  • Olin end jõudnud vaevu sisse seada, kui öine ja hommikune väsimus ning tolliaskelduste vaevad said mu uudishimust võitu: selle asemel, et minna, nagu mulle harjumuspärane oleks olnud, võõrasse suurlinna, Peterburi tänavatele üksinda ja sihitult kõndima, heitsin mantlit seljast võtmata tohutu suurele nahkdiivanile, mis oli pudelirohelist värvi ja peaaegu terve elutoa seinapaneeli pikkune, jäin sügavasse unne... kolmeks minutiks.
Seejärel äratas mind kuumusehoog - ja mida ma nägin, kui heitsin pilgu oma mantlile?... Nägin pruuni riiet, aga see elas! Nimetagem asju nende õigete nimedega: mind närisid lutikad. [ - ] Heitsin kõik pealisriided maha ja hakkasin appi karjudes mööda tuba jooksma! "Milline ettekuulutus ees ootavaks ööks!" mõtlesin endamisi, ja karjusin täiest kõrist edasi. Saabus venelasest noormees, toateenija, ja ma tegin talle selgeks, et tahan peremehega rääkida. Peremees lasi end kaua oodata; viimaks ilmus ta siiski kohale, ja kui ma talle oma mure põhjuse teatavaks tegin, hakkas ta naerma ja asus otsekohe minekule, öeldes, et küll ma ära harjun, sest paremat kohta ma Peterburis ei leia. Ometi soovitas ta mul mitte ealeski Venemaal diivanile istuda, kuna just sellel mööbliesemel istuvad teenijad, kellega käib alati kaasas terve leegioni jagu putukaid. Et mind maha rahustada, kinnitas ta mulle, et need kahjurid ei tule mind tülitama, kui ma hoidun kaugele mööbliesemetest, kus nad omaette suletult redutavad.
  • Astolphe de Custine, "Kirjad Venemaalt", tlk Madis Jürviste, Postimehe Kirjastus, 2023, lk 78-79


  • Sõitsin koju ja pakkisin oma asjad kokku. Vanaema nuttis, emale tikkus ka nutt peale, kuid ta hoidis seda tagasi. Ta ütles:
"Nüüd, mu kallis, lähed oma abikaasa juurde ja alustad oma naisepõlve. Loodan, et kõik läheb hästi."
"Ja kui voodid on puust, vaata, et neis lutikaid ei oleks," õpetas vanaema.


  • Mulle meeldivad tegelased, keda ei ole kirjanduses palju kasutatud, ja sellepärast vist ongi juhtunud, et tegelen siin igasuguse kahtlase kontingendiga. Mulle lihtsalt meeldivad värsked tegelased, kel pole tugevat märki küljes ja kellest millegipärast eriti ei hoolita. Sest kes ütles, et lutikad ja kirbud pole heasüdamlikud? Ma proovin teha ikka nii, et mu kangelased poleks sellised igavad, täiuslikud ja valgetel hobustel, vaid ikka poole kohaga marakratid. Natuke inimlikkust ja vempe kuulub igaühele marjaks ära.

Kirjandus[muuda]