Abikaasa

Abikaasa on keegi, kes on abielus kaasas.

Proosa

... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata muusika, õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik võrdsus ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja armukesena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut liiki, tagab päevade ühtlase rütmi ja püsivuse kodus, mille uksed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel. (Abielu, lk 287)
Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus ja sõprus, on tingimuseks sine qua non, et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu ja seadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihti türanniks, mis naise omakorda vastuhakule ja teesklusele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielu tragöödiaid ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997

Öösiti abikaasat embuses hoides valan ma pisaraid mehe pärast, keda mu käte vahel ei ole. Hoian üht meest kõvemini kujutlemaks teist. (lk 20)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

Kui ma lähen kapi juurde ja avan ukse, ütlevad Sinu rõivad mulle niisama palju kui Sina ise. Sa oled hea mees. Truu abikaasa. Tasane ja suurepärane abikaasa. Juba üksi see, kuidas Sa mu vanemaid kohtlesid, näitab, kui hea Sa oled, kui suurepärane... (lk 29)
Kuulen, kuidas Sa alumisel korrusel kõnnid. Sa lähed välja, tagahoovi. Süda peksleb, ma tunnen kiusatust joosta akna juurde ning Sind salaja jälgida. Kuid kõik on nii lämbe, molekul molekulis kinni, ning ma ei saa tõusta. Mu jalad ei liigu. Sa ütlesid eile öösel: "Linnapea käskis mul Arthur Granti juuresolekul suu pidada. Ta käskis mul suu pidada." See lõbustas ja ühtlasi solvas Sind, mina aga olin raevunud, soovisin, et Sa oleksid... oleksid keegi teine, keda see ei lõbustaks ega solvaks, mitte hea mees, mitte tasane mees, vaid keegi, kes selle tõpra põrgusse saadaks. Olen oma abikaasale hoolitsev naine. (lk 31)
Mu kallis mees, Sinu reetmine oli mu elu kõige tõsisem tegu. Palju tõsisem kui Sinuga abiellumine. Tundsin oma armukest, kui ta lõpuks mu armukeseks sai, paremini kui Sind siis, kui Sa mu meheks said. Praegu tunnen teda paremini kui Sind. Ma olen Sinuga kaheksa aastat koos elanud. Siledad mündid, pidevast kasutamisest siledaks kulunud mündid... (lk 32)
Ükski mees ei suuda oma naise armastust säilitada. Nii lähedki Sa välja tagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidest terrassi. Sa oled mees, keda reetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su oma naine. (lk 32)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Seda ma tean, et abielu lõhkiajamine ei õnnestu kummalgi abikaasal iial üksinda, selleks on mõlema panust tarvis. (lk 39)
Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)
- Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

Ükskord kui isa ja ema olid tülitsenud ja meile tulid külalised, võttis Tilte külalised õues vastu, juhatas nad tuppa ja esitles isa ja ema: "Need on minu isa ja mu isa esimene naine."

Isa on abiellunud ainult ühe korra - emaga - nii et külalised ja isa ja ema võpatasid, ja kui külalised olid ära läinud, pärisid isa ja ema Tiltelt, mida ta sellega mõtles, ja Tilte vastas, et ei tea ju, kui kaua see abielu kestab, eriti nüüd, mil see on jõudnud vägivaldsesse faasi.

Pärast seda ei tülitsenud isa ja ema tükk aega.

Peter Høeg, "Elevanditalitajate lapsed", tlk Ene Mäe, 2012, lk 49

Majas pole tööd, millega abikaasa pole hakkama saanud.
- Tiina Torop, intervjuu: "Paar: Tiina ja Peeter Torop", Anne & Stiil, 07.06.2005

Välislingid