Abikaasa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
  • ... sageli pannakse imeks, millise kergusega võib üks naine hüljata muusika, õpingud, ameti, niipea kui on leidnud abikaasa; seda seetõttu, et ta ei võta oma tulevikuplaane kuigi tõsiselt ega leia nende teostamisest suuremat tulu. Kõik ohjeldab naise auahnust ja tohutu sotsiaalne surve kannustab teda otsima oma ühiskondlikku positsiooni ja õigustust abielus. Loomulikult ei püüagi ta omapäi otsida endale kohta maailmas või teeb seda vaid arglikult. Seni, kuni ei teostu täiuslik majanduslik võrdsus ning kuni tavad lubavad naisel abikaasa ja armukesena meeste eesõigustest kasu lõigata, püsib naises unistus passiivsest edenemisest, mis pärsib tema eneseteostust. (Kujunemine, lk 254)
  • Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
  • Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut liiki, tagab päevade ühtlase rütmi ja püsivuse kodus, mille uksed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel. (Abielu, lk 287)
  • Et abikaasade vahel valitseks lojaalsus ja sõprus, on tingimuseks sine qua non, et nad mõlemad on omavahelistes suhetes täiesti vabad ja võrdsed. Kuni mees üksinda on majanduslikult sõltumatu ja seadus ning kombed talle kui mehele eeliseid annavad, on loomulik, et ta osutub pahatihti türanniks, mis naise omakorda vastuhakule ja teesklusele kihutab. Kellelgi ei tule mõttesse eitada abielu tragöödiaid ja pahupooli, abielu pooldajad aga kinnitavad, et abikaasade lahkhelid tulenevad indiviidide tahtmatusest, mitte institutsioonist endast. (Abielu, lk 330-331)