Türann

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Despoot)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Türann on valitseja, kes kasutab hirmu oma ainuvalitsemise abinõuna.

Proosa[muuda]

  • Kui palju on neid, kes seetõttu, et nad plaani ei näe, lausa eitavad, et mingi plaan üldse olemaski on, või neid, kes mõtlevad sellele argusest värisedes ja usuvad kaheldes ning kahtlevad uskudes. Nad tõrguvad kõigest jõust vaatlemast inimsugu sipelgapesana, kus kellegi tugevama jalg, kes mitteformaalselt on ise sipelgas, lömastab tuhandeid, hävitab tuhandeid nende väikestes-suurtes ettevõtmistes, kus Maa kaks kõige hullemat türanni — juhus ja aeg — kogu pesakuhila jälgi jätmata minema toimetavad, jättes maha tühja koha mõnele teisele usinale killale, mis samuti niimoodi minema pühitakse, et sellest jälgegi järele ei jää.


  • Laiskus ja lollus ning nende kahe segu — hirm — on enamiku selliste sündmatute tempude allikaks, mida saadavad korda õelus ja kõrkus. Kus pole orje, ei saa tekkida ka türanne. (lk 9)
  • Türannia käib alati alatusega ja privileegid lollusega ühte sammu. Maailmas ei tule kunagi puudust türannidest, kuna maailm on täis vihkamist ning orjameelt. (lk 39)


  • Ma saan aru, kuidas on võimalik olla türann, mitte aga seda, kuidas seda on võimalik olla päev läbi.


  • Peale haiguste ja surma pole türannil oma alamatega vist midagi ühist. Juba üksi sellepärast on kasulik, kui riiki juhib vana mees.
  • Ajal, mis on antud meeleparanduseks, sepitseb türann alati plaane status quo säilitamiseks.
  • Uus türann toob alati kaasa silmakirjalikkuse ja julmuse uue sulami. Mõned rõhuvad julmusele, teised silmakirjalikkusele.
  • Keegi ei tea, mis türann tegelikult mõtles — tema amet on kord selline. Täiesti võimalik, et ta ei teadnud seda ka ise. Sellest piisaks heaks epitaafiks, siiski veel: soomlastel on anekdoot oma eluaegsest presidendist Urho Kekkonenist, mis algab nii: "Juhul kui ma suren ..."


  • Selle käes, kes asjad korda ajab, on ka võim. Mida rohkem võimu koondub ebakindla ja kartliku inimese kätte, seda despootlikumaks võim muutub. Ma olin teinud suures armastuses Penttist tema enese abituse vangi, kuigi tema tahtel ja tema abiga. Tema istus puuris ja mina olin tema puuri valvur. Aga puuri võtit ei leidnud ma ka veel siis üles, kui juba mõistsin, et puuriuks tuleb lahti teha. Ma lihtsalt ei suutnud tema asjade korraldamist lõpetada, lakata olemast see, kes kõike valitseb. (lk 172)


Luule[muuda]

Mis veider tükk! Mis udused repliigid!
Noor jumal suudleb aralt Psyche põske,
pappseintel vahelduvad ilmariigid
ja kroon türanni peas on verest rõske.

Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad,
paar munka keisri kirstu kinni taovad
ja küürus Psyche istub seegi vilus.

  • Betti Alver, "Vana teaater" (1938) Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 324