Argus
Argus (ka pelglikkus, kartlikkus) on kalduvus hirmule järele anda ja hoiduda tegudest, vältimaks nendega kaasnevaid riske või tagasilööke.
Proosa
[muuda]- Kui argpüks ähvardab teiste ees oma vaenlasele kätte maksta või valetab, et on seda juba teinud, siis toimib ta vähem oma uhkuse ajel jätta vapper mulje kui oma viha ajel, mille väljalaskmiseks ei leia ta aga kogu kehast muud sobivat ihuliiget kui keel; eks ta sellega siis püüagi ennast vapraks teha, nagu ta just välja tahaks paista. (lk 5)
- Argus paneb inimesest samamoodi kõige halvemat arvama kui umbusaldus ja omaenese õelus. (lk 12)
- Kellelegi ei tohiks tema argust pahaks panna, kuni ei ole teada, kui vähe või palju ta selle vastu tööd teeb. (lk 45)
- Vägivald tekitas kord esimesed orjad ning nende argus põlistas orjuse.
- Jean-Jacques Rousseau, "Ühiskondlikust lepingust", tlk Mirjam Lepikult, 1998, lk 19
- Argadel pole vähem enesearmastust kui ülbetel; pigem on neil seda rohkem , või öelgem siis, et see on tundlikum ; ja seetõttu nad kardavadki; nad püüavad teisi mitte salvata, ent mitte seepärast, et neil oleks rohkem lugupidamist kui häbematutel ja söakatel, vaid et vältida nende endi salvamist, sest nad kardavad tohutut valu, mida iga salvang neile teeb.
- Giacomo Leopardi, "Mõtted". Tõlkinud Maarja Kangro. LR 3–4, 2008, lk 70
- Tuleb ette olukordi, mil mõistlik olla tähendab olla arg. (lk 11)
- Mõistus võib olla kangelane, tarkus on enamasti argpüks. (lk 47)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007
- Argus on inimest tihti õhutanud julgetele tegudele.
- Arvo Valton, "Märklaud kilbiks" (1980), lk 13