Lesja Ukrajinka

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lesya Ukrainka portrait.jpg
NSVL mark Lesja Ukrajinka 100. sünniaastapäeva puhuks

Lesja Ukrajinka (ukraina Леся Українка, pärisnimega Лариса Петрівна Косач-Квітка; 25. veebruar (vkj 13. veebruar) 1871 Novograd-Volõnskõi – 1. august (vkj 19. juuli) 1913 Surami, Gruusia) oli ukraina luuletaja, prosaist, näitekirjanik, tõlkija ja publitsist, üks tähtsamaid ukraina kirjanikke.


"Aoeelsed tuled"[muuda]

Tsitaadid raamatust: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971.

  • Kui ma ei oleks ukrainlane, tahaksin olla grusiinlane. (lk 278)
    • Lesja Ukrajinka, Cit. via: Oleksandr Zavgorodni, "Ukraina luule uhkus", lk 273-280


Oma kehval ja lohutul rajal
külin lilli, et kirendaks maa.
Külin lilli ma pakase ajal
ja ka pisaraid hoida ei saa.

Sulab pisaraist kibedaist, kuumist
kõva jääkoorik, muheneb pind,
tõuseb lilli ehk seemnete tuumist,
kevad rõõmustab veel ehk ka mind.

Järsust mäest tahan üles ma kanda
kivi ränka, ja vaeva näen truult,
ja kui rasket ka koormat ei panda,
lõbus laul kõlab ikka mu suult.
...
Rinnas ase on surmale, kustub
silmist valgus, ees udu on karm,
aga süda veel erksamalt tuksub —
surma võidab ehk südame tarm.

Jah! Ma naeran, kui pisarad laugel,
laulan laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elusse usk!

  • "Contra spem spero!", lk 6-7


Oh, vilets on me tee ja ränk on seda käia,
veel rängem sel, kes kaaslastest jäi ilma.
Ent mina pole sellel üksikäija,
ei rända kaaslasteta laia ilma.
  Kui oled üksi, tee võid kaotada,
  kuid hulgakesi vaevalt kaotad ta.
...
Kui mõõdan pilguga ma taeva kõrgust,
ei otsi sealt ma uue tähe rada,
vaid v e n d l u s t, v õ r d s u s t, v a b a d u s e kirkust
sünkmustast pilvest püüan avastada,
  neid kolme tähte kuldselt viravat,
  mis inimsoole ikka siravad.
...
Kas leian üksnes okkaid oma rajalt
või lilligi täis kaunist õitepuna?
Kas jõuan õige sihini tal ajalt
või lõpetan ta enne nõrkenuna? —
  Kuid lõpetada on mu igatsus
  nii, nagu alustasin — laulud suus.

  • "Minu tee", lk 8-


Siin on aina valgus, sära,
kuldne sina laial lahel,
siin ei teatagi, et kuskil
on ka halba ilma vahel...

Vaikus merel... Vaevu-vaevu
õõtsub rauge mere turi,
tuules põrmugi ei liigu
ükski valge paadipuri.
...
Kuidas tahaksin ma praegu
vaikses paadis aerutada,
aina päevatõusu poole
sõuda mööda kuldset rada!

Sõuaks päevatõusu poole,
ujuks päevaloode teele —
rada mööda, mida päike
laotab kilgendama veele.

Ei ma kardaks salakari,
tuulte ees ei tunneks pelgust,
need siin meeldegi ei tuleks
keset kestvat sära, selgust.

  • "Krimmi mälestusi. 1. Merevaikus", lk 14-15


Meri paadi on kaldale heitnud,
  puruks peksnud ja muljunud kiiva,
seal ta paistab kui loom, kelle peitnud
  tuuled kõrbes on pooleldi liiva.

Kurvad õnnetud jäänused taevast
  nagu anuksid rahu kord anda,
aga pääsu ei ole neil vaevast,
  aina voog sööstab vihaselt randa.

Laine rümatab randa ja raksab
  nagu suurtükist, kõmab ja kajab,
meri lammutab paati, kuis jaksab,
  lõhub, murrab ja liivasse ajab.
...
Nagu paat, mis on liivale kantud,
  vajub rusudeks seal ilmaaegu,
nii see maa, lausa jumalast antud,
  tukub võõraste ikke all praegu.

Nagu stepimaa tuline ratsu,
  kes nüüd kõrbes on suremas valust:
enam üles ta tõusta ei katsu
  sealt, kus pööris ta maha lõi jalust.
...
Võimas meri! Veel võimsamalt vooga!
  Oled tugev, sind miski ei keela.
Saada laineid veel hirmsama hooga
  ja see õnnetu maa ära neela!

  • "Krimmi mälestusi. 10. Maruilm", lk 15-16


Aeg lahti küll on hoidnud vetesoone
ning piisku pillavad fontäänid veel,
kui nutaks loss, sest tal on hale meel,
et elu kaotanud on temas uhke joone.

Eks seisa haarem nukrais varemeis;
näe, aed ja torn; kui palju muiste neis
jäi ilust ilma vange kaunitare!

Siin valitsesid võim ja orjapõli kare;
võim kadus, kõik sai rusuks ajapikka,
ent orjapõlves on see maa veel ikka!

  • "Krimmi mälestusi. 10. Bahtšisarai palee", lk 17


Kus oled sa, priius, täht kauge ja valge?
Miks ometi taevast ei lasku sa alla?
Miks pisarais maale sa valgust ei kalla?
Sa näed ju — on pimedus matnud kõik palged!
Tõest saanud on valskus — sa tunned ju seda?
           Oh häda!

Mu rahvas, su pärast äng pigistab rinda!
Mu vennad — mil ahelaist vabaks nad saavad?!
Ah, põletav-valusad, kurnavad haavad,
Ukraina, mu ema, on löödud su rinda!
Kes aitaks meid tõusta ja pääseda vaevast?
           Oh taevas!
...
Ukraina! Su pärast ma pisaraid valan...
Ent sellest, mu maa, ei sul kergemaks lähe,
Mis tulu võiks sinule tuua mu ahastus palav?
Ei, ei, sellest abi on vähe!
...
Eks öelda, et emade pisaraojad
on kuumemad tulest ja kangemad kaljust;
kas pole siis jõudu ses nutus, mis nutsid ta pojad
ja kasu sest kurbusest paljust?

  • "Pisarad-pärlid", lk 18-20


Aias ohkas nii haledalt tuul.
  Sina laulsid, ma vaikisin sellal,
  laulust hea oli südamel hellal,
aias ohkas nii haledalt tuul...

Hele põuavälk sähvatas kaugel.
  Oh, mis ahastus valdas siis mind!
  Nagu noahoobist kihvatas rind.
Hele põuavälk sähvatas kaugel...

  • "Meloodiad I", lk 26


Oo Slaavimaa! — kuis üllalt kõlab see,
on selles müstika, on selles laius.
Kui palju käsi läbi aegade
auks Slaavimaale hiigeltemplit raius.
Ja keset templit tehti pjedestaal
ning selle otsa kuju püsti aeti
ja justkui Isisel Egiptimaal
ka temal silmad looridega kaeti.
Ta seisnud seal nüüd terve igavik
ja aeg on voolanud ja aastad läinud
ning siiamaani ükski surelik
ei ole silmast silma teda näinud.
...
Ning kummuli nad kuju ees on reas,
eks seda kuju purpurriie rüüta,
ta muide kullast krooni kannab peas —
ei teisiti kui tsaariks teda hüüta!
Ja teda vaatavad nad, silmad vees,
ja nuudi vermetes on turjad endil,
kuid tema tummalt seisab nende ees
ja vaikselt püüab lõksu nende vendi.
Eks ükskord võõrsilt mees, kel kõvad käed
viind orjaturgu slaavi vägilased
ja slaavlane nüüd kõikjal, kus sa näed,
käed ise orjaraudu panna laseb.
Jah, nii see on, et lõõga väärib härg,
ta ikkes olemist ei peagi raskeks!
Ei asjatult nii kaugel pole järg,
et sõna "slaavlane" on saanud o r j a vasteks!

  • "Slavus-sclavus", lk 32-33


Vast kunagi, kui kirju, märkmeid vanu
teil soov on lehitsedes hoida peos,
vast eksib pilk siis nende ridadegi manu
ja meenub mõni minevikuseos.

Ja meenub aed ja trepp ja suvelilled mõned
ja suveöös lendtähe kiirgav tee
ja meie laulud, vaidlused ja kõned —
vast tuleb lugedes teil meelde taas kõik see.
...
Kui tuvikesed oleme me vakka,
sest segamist ei kannata patriits.
Kui ori äkki kõnelema hakkaks,
mis tema härrad öelda võiksid siis?
...
Me teadmised on kirst, mis maha maetud,
me anded — pärisori-komejant,
kel naljad hirmuga on pähe aetud,
kes kõige peale kummardab kui sant.

Me usk on läbinähtamatu hägu,
kui templiorjus kord Egiptuses,
me seadused on vangimaja nägu,
me hõimusidemed kui virved vees.

Me rahvale, me sünnilt silmitule,
ei ole päiksevalgus paistnud eal,
ta vaenlase eest läheb läbi tule
ja oma õiged juhid kaotab seal.

Me vahvus — see on mõõk, mis vereroostes
ja tupes kuuldub vaid ta raudne kriiks.
Ah, kelle süda armust verd kord joostes
ta võluks jälle helkivaks ja priiks?

  • "Seltsimehele mälestuseks", lk 34-36


Veel palju kordi saabub silmapilk,
mil vaatan justkui põhjatusse kotti,
ja armastatu peaski tabab pilk
mul narri kuljustega mütsilotti.

Veel palju kordi sunnib hingevaev
mind kummardama kinnikaetud Isist,
veel palju kordi läheb põhja laev
Atlantist otsides ka soodsas briisis.

Veel palju kordi kajab kõrvus taas
üks tabamatu hääl, mis kutsub üha,
ja mõtlen, et kõik ilmas on miraaž,
et kusagil ei ole miski püha.

  • "*Oh, ma ju tean, et üle minu teest...", lk 37-38


"Ja saagu pimedus!" — nii ütles maine jumal
Ja saigi pimedus ning tuli kaos,
nii nagu enne ilma loomist. Ei, veel hullem,
sest nüüdses olid elusolendid,
neid rõhus pimedus ja kõik, mis sellest tõusis
nälg, vaesus, mure, haigused ja hirm.
Hirm, millest jäigastusid kõigil hinged;
ja kõige julgemailgi hakkas õudne,
kui kuuldus näljakisa, karjeid, oigeid
just nagu kuskilt meresügavusest
ning lugemata hulgast inimsuudest.
Siis muutus kaoseks, kaose osaks kõik.
Vaid vahel harva kõlas pimedusest
veel nõrk ja kätkev hüüe: "Valgust! Valgust!"
Mispeale vastas oma kõrgelt troonilt
kõikvõimas maine jumal võimsal häälel:
"Ei. Saagu pimedus!" Ja jälle virras kaos.

Kui mitu, mitu Prometheuse järglast
on käinud taevast tulesädet toomas?
Kui palju käsi tõusid selle poole
kui tähe poole, mida püüelda?
Kui aga purunes see särav säde,
läks katki sädemete killukesteks,
siis igaüks, kes killukese leidis,
ta peitis nagu tule tuha sisse.
...
Ja siiani, oo vennad, siiani
on pimedus ja kaos. Hei, vastakeI
Mul on ses kaoses hirm ja õudne olla.
...
Mu vennad, Prometheuse järglased,
te rinda pole kotkad purustanud, —
teil söövad, uuristavad südant ussid;
te pole Kaukasuse kalju küljes,
mis kaugelt valendava jäise peaga
võib teadet anda aheldatud vangilt.
Ei, teid on maetud mullast onnidesse,
kus kõlada ei saa ei ahelate kõlin,
ei julged sõnad...

  • "Fiat nox!", lk 39-40


Sõna, miks pole sa lajatav teras,
mis välgub lahingus sädemesäras?
Miks pole mõõk sa, mis osavas käes
armutult päid niidab vaenlaste väes?

Sina, mu kõne, nii sirge ja vahe,
tõmbaksin tupest su välja ma kohe, —
ainult sa haavad ja veristad mind,
terveks su terast jääb vaenlase rind...

  • "*Sõna, miks pole sa lajatav teras...", lk 41



Kui suren, loitma lööb maailmas tuli
mu lauludest, mis maha jätan ma,
leek, mida summutada vahel tuli,
mis öösi läidetud, siis põleb päeval ka.

Ja tuleb see, kes südamesse mulle
koos lauludega eluajaks jäi.
"Ta jättis selle tule loitma sulle,"
kõik ütlevad siis, kus ta ka ei käi.

Ta sõnab uhkelt: "Ei!" — ning, vaatamata taha,
taas uhkelt läheb ta, nii tulvil uhkust põu!
Ei tahtnud enne ta ja praegu ka ei taha,
et keegi haletseks või annaks nõu.

  • "*Kui suren, loitma lööb maailmas tuli...", lk 43



Aga nüüd, kui äkki draama
pöördumas on naljaks pahaks,
hammustavas epigrammis
kergendada südant tahaks,

kardan julma naeru liiga,
et end selle varju suleks, —
endist uhkust unustades
nutan ma, et naer ei tuleks.

  • "*Kui ma lapsepõlves vahel...", lk 44



Ära vaata ka leinalist kaske:
kase võra on norgus ja halav,
tuleb meelde, kuis tusk oli palav,
tuleb meelde, kui rõõmutult raske
  oli käia meil ühine tee.
  Sa ju tahad, et unuks sul see?
Ära vaata siis leinalist kaske.

  • "Romanss", lk 45



Ja issand ütles: "Kättemaksmine
on minu päralt. See, kel pole usku,
et issand imesid võib korda saata,
ei ole väärt neid nägema. Kel veres
on uskmatuse mürk, need peavad otsa leidma,
tõotatud maad ei näe mu rahvas enne!"
Nii rääkis issand oma prohvetile,
ja jumalikud sõnad kurvalt kajasid
kesk kõrbet. Pärast seda meie prohvet
läks üles mäele, et sealt vaadata
tõotatud maad, mis oli veel nii kaugel,
ja tagasi ei tulnud. Omapead
me jäime keset seda tumma kõrbet.
Nüüd kuhu? Idasse? Või õhtu poole?
Kas põhjakaarde? Lõunasse? Ükskõik!
Kui heidaks maha siin, sel kuumal liival,
ja ootaks, kuni tuleb marutuul
ja tuiskab meile peale kuldse, kalmu...
...
Kes juhib meid? Me kauge unistus
on kättesaamatu kui kõrbe kangastused.
Meil nuhtlus käes on. Enam hirmsamini
ei saa meid nuhelda ka jumal Adonai...

Lähme! Eks meie kibe kannatus
teed lühenda me järeltulijail -
eesmärgile, mis särab kutsuvalt.

  • "Kõrbes", lk 48-49



Üks mälestus elus on iga maa rahval:
et ammusel ajal, nii armsal ja vahval,
  küll oli siis kuldne meil järg, —
kui luulet veel kutsuti vürstide lauda
ja austati sõna, ning mitte vaid hauda
  võis ehtida laulikul pärg.

Tõid oodid ja stantsid nii kuulsust kui kasu,
sest kuningalt laulik sai ohtrasti tasu,
  vürst hoidis ta au nagu peos;
ei tulnud poeedil siis peljata põlgu, —
ja ilusad naised ei jäänud ka võlgu,
  kui ülistas neid tema teos.

Ja õukonna uhkeimad daamidki ette
siis mängisid lava pealt krapse subrette, —
  mis tahtis, poeet tegi neist;
oh jaa, kuningannagi peast võttis krooni
ja jättis, kui suvatses, kõrgeima trooni,
  et näidelda kedagi teist.
...
Jah, igal maal mälestus on paradiisist. . .
Miks, minu maa, erined üldisest viisist?
  Eks hetmaniaegadel meil
küll osanud laulikud lugusid seada, —
mis on nende nimed? On's hauad neil teada,
  et pärg ehiks kalmugi neil?
...
Ei laotanud otsaees loorber neil lehti,
ka okaskroon õiteta, kullata tehti...
  Ja laulik käis üksildast teed,
ei kandnud ta säravat siidi, damasti;
kui juhtus, et ahelaid kanda tal lasti,
  siis kuldsed ei olnud küll need...

  • "Ukraina kirjanduse saja aasta juubeliks", lk 50-51



Karm Dante, kelle pagendas Firenze,
keskaja hämarusest kerkib meie ette;
nagu too aeg nii on ka tema laulud:
eks leidnud ta nad müstilises metsas
kesk kummaliste ilmutuste kaost.
Kel on nii julge vaim, et tema jälil rändaks
nois tammikuis, kus keset okaspõõsaid
küll kaunid igavesed lilled õitsevad?
...
Ja Beatrice oli talle nagu päike,
mis annab valgust, rõõmu, annab elu
ja isegi ei tea, kes saab neid ande.
Ning kuigi looja läks see kiirgav päike,
ei ununud ta ängistavas pimeduses,
ei läinud meelest kodukolde soojas.
Ei maa peal, põrgus ega paradiisis
ta unustanud oma Beatricet.
Ta lauludes vaid tema üksi elab,
sest sellel maal, kus elas Dante hing,
ta enesele teist ei leidnud naist.
Nii uhke kuulsuskrooniga kui Beatricet
ei ole ühtki naist veel ehitud.

Misjaoks sa, püsitu fantaasia,
siis joonistad mu ette mingi nukra kuju,
mis väreleva varjuna on nende vahel
kui haige inimese uni — ähmane?
Ei ole krooni tal, ei oreooli,
ta pale varjatud on sõbaga
kui tihke udu peidus. Kes see on?
Ei ole teda ükski laulik kiitnud,
ei ole ükski kunstnik maalinud.
Ajaloo põhjas, kuskil sügaval
on mälestus tast varjul. Kes see oli?
See oli Dante naine. Nime teist
tast pole jäänud, nagu poleks iial
tal oma pärisnime olnudki.
See naine polnud täht, mis näitab teed,
ta käis kui ustav vari selle kannul,
kes oli juhiks "õnnetul Itaalial".
Ta jagas pagenduse kõva leiba
ja võõrast kodu Dantega, ning tihti
ta süütas talle tule võõras koldes.
Ning Dante käsi tuge otsides
ta õlal tihti usaldavalt puhkas.
Too naine pidas kalliks ta poeedikuulsust,
kuid oma kätt ei sirutanud välja,
et saada osa selle kuldseist kiirist.
Kui tuli kustus siis poeedi silmis,
too naine laud tal sulges vaga käega.

Jah, ustav vari! Ent kus on ta elu?
Kus on ta saatus, õnn ja rõõm ja mured?
Jääb tummaks ajalugu. Nukrais mõtteis näen
ma palju kurbi üksildusepäevi,
mis olid ärevad ja ootusrasked,
öid, unetuid ja pimedaid kui mure
ning lõputuid kui häda; näen ka pisaraid...
Neid pisaraid kui kastepärleid mööda
teed kuulsusele astus Beatrice.

  • "Unustatud vari", lk 52-54



  Kord ammu sündis keset surnud kõrbe
meeltäraheitvalt tühja avarust,
seniidis päikese ja liiva lõõsas
üks imeline unelm orja hinges,
kes oli orjas olnud kogu elu,
ja hakkas valitsema oma loojat
veel võimukamalt tolle isandatest.
See unelm käskis leida väärse kivi
lõukoerte kõrbe kuumast kaljustikust
ja raiuda see olendiks, mis oleks
ja jääkski igaveseks mõistatuseks.
...
  Siis sai see loodud kuju jumalaks.
Ja talle ehitati hiigeltempleid
hiidsammastega; lilletatud lodjad
tõid talle lootoseid ja ohvriande;
poeedid laulsid laule, lõid legende,
mis olid tarretanud vere värvi,
ja teadusmeeste targust raamatuist,
kus püüti mõistatada saladust
nois kivist silmis ja noil õelail huulil,
võis püstitada terveid püramiide.
Neis oli täos kõik see, mis kujus täos:
Kõrb, Päike, Õigus, Saatus, Elu
ja Armastus ning palju, palju muudki.
Ent ülimaks neist muutus sõna Sfinks —
veel salapärasem kui loodud kuju ise.

  • "Sfinks", lk 55-56



Laotuse põhjatus, päikese mahedus,
  hiliste rooside õitsemislõõm,
lehtede purpur ja õhtute jahedus
  sügis... On's möödas mu suvine rõõm?

Möödas! Mis parata! Ihkangi jahutust
  lämbele suvele sügisekuul.
Kui vaid ei meenutaks kevade rahutust
  vidused vihmad ja vilutav tuul!

  • "*Välud, veel laiguti sulava lumega...", lk 57



Alati okaskroon peas
  särab kaunimalt kuningakroonist,
aina on Kolgata tee
  enam au kui triumfikäik toonud;
nõnda on muiste see olnud
  ja nõnda see jääb küllap ikka,
seni kui inimsool elu
  ja seni kui kibuvits kasvab.

Aga krooniks vaid siis
  saab okastest põimitud vanik,
kui ta inimest ehib, -
  kes vabalt on võtnud ta kanda,
kes uhkena, vaprana eneselt
  heidab kõik kirevad ehted,
kes tunnetab kõrgemat ilu,
  kui see on, mis väljakuil kisab:
"Hei, tulge siia, kõik rahvas,
  mind igaüks kätte võib saada!"
...
Aga Prometheuse hüüdu
  võib keelte peal kõlama panna
käsi vaid sel, kelle südames
  taevane säde on peidus,
kes on Prometheuse soost,
  esiisade pärandit austab,
tunnetab kõrgemat ilu,
  kui see on, mis laatadel aina
kuljuseid kõlistab käega
  ning jalgega saamatult kargleb.

Sellel Prometheuse pojal,
  kes taidur on kalleimail keelil,
kehvade keelte peal käed
  lausa verele kistud on katki,
südame nuukseile saateks
  on keelte poolsumbunud nukrus, -
tema teab hästi, mis hind
 on muusikal, muusikuil, keelil,
kullase harfi eest tema
  ei müü laulu avalat kulda.

  • "*Alati okaskroon peas...", lk 58-60



  Kord ütlesin, võib-olla mäletate:
"Kui suren, teeksin testamendi ma,
et ainult elatu eest armastades
mind maetaks, ja et oleks muusika."
  Vast sain need sõnad suust, kui naeru alla
nad langesid: "Noh, kas see testament
ei nõua, et ka tantsud löödaks valla
te peietel." Ja lahti läks lament
siis matustest...
...
  Kuid olgu. Hommikul te kurvastage
ja õhtul võtke osa tantsupeost.
Tants pärast peieid — kas see tundub mage?
On kõigel lõpp — misjaoks neis näha seost!
  Las siis ei liigutanud vett, mis seisis,
mu igiunistusse pudenenud ind,
kui ainult minu surm ei haavaks teisi,
nii nagu minu elu haavas mind.

  • "*Kord ütlesin, võib-olla mäletate...", lk 61



Ei kasvatanud teid ma selleks, sõnad,
ei selleks oma verega teid jootnud,
et voolaksite loiu mürgina
ja hingi pureksite nagu rooste.
Ei, helendavaiks kiirteks, marulaineiks,
välkkiireiks sädemeiks, lendtähtedeks
ja pikse tulinoolteks, mõõkadeks
teid oleks tahtnud kasvatada, sõnad!
Et laotuks kaja teist ja mitte oigamine,
et lõikaksite ja ei näriks südant,
et oleksite laul ja mitte hälin.
Te lööge, salvake ja kasvõi tapke,
ent ärge olge sügisene sadu,
kas ise põlege või põletage,
kuid ärge ilmaaegu piinake!
...
Kes kohustas mind surnuid äratama,
meelt lahutama elavatel rõõmu
ja kurbuse kaleidoskoobiga?
Kes pani uhkuse mu südamesse
ja andis kätte kartmatuse mõõga?
Kes kutsus võtma unistuste, luule
ja julge mõtte püha tulilippu?
Kes käskis: ära heida relva käest
ja ära kõhkle ega tagane?
Mistarvis kuulama pean sellist käsku?
Miks ma ei julge tandrilt põgeneda
või oma mõõga otsa viskuda?
Mis keelab küll mind lihtsalt ütlemast:
"Jah, saatus, oled kangem, annan alla!"?
...
Kui aga poolel teel laviin mind tabab,
mu peale raskelt langedes kui saatus,
siis vajun lume valevasse sängi.
Mind ärgu kurtku taga kurvad kellad,
las tuul vaid laulab, helisev ja vaba,
las vihisedes keerleb lõbus tuisk,
las tantsisklevad lumetähed ringi
ning jäiste suudlustega sulevad
mu kuumad ettevaatamatud silmad...

  • "Rütmid", lk 62-64



Suremas on noormees, neiu nutab juba:
"Kallim, külma mulla alla mindki tulla luba!"
"Oi kui tahad tõesti leinata mind truuna,
asu minu haua peatsi kauni lodjapuuna:
kui vara sel rohul kiiskab kastepiisku,
kastab kaste sinu juukseid, minu kalm ei niisku;
kui põletab salus päike lehti puudel,
on siis sinu okstel palav, mitte minu luudel."
...
"Kelle kalm see kerkib otse põllu rajal,
lodjapuu veel õitseb kalmul nii hilisel ajal,
ja sel lodjapuul on lehed õige kahus,
vere värvi marjad peidus valges õitevahus."
Kohas lodjapuuke üle karge tuule:
"Oi miks tummalt kalmul seisan, kallim mind ei kuule!
Kelle väitse alla satub puu kesk halla,
selle käte läbi pääseb laul ta okstest valla.
Kellel nuga mõikab, sel ju pillgi hõikab,
aga lodjapuine nool ta südamesse lõikab."

  • "Lodjapuu", lk 65-66



Kui ka mure maa kõik mustaks kisuks,
sina aga põimaks põllu nisuks.
Nisupõllus rukkilill või magun
ilustaksid töödki omajagu.

   Oh, kes võtab sirbi,
   õsub sülemeid,
   kui on tõusnud pilved —
   ära vahi neid!...

  • "*Pilv on sünge, vikerkaar on särav...", lk 67



Oi ma käin kesk kuivi kuuski, mu süda on valus,
läidan õige valge lõkke, pimedik on palus.

Lõke leidis kuuse kõrval vaigurikka nulu,
tuli süütas minu tusa nagu kuiva kulu.

Möllas leegis meelemõru, lõket kaugelt nähti,
kuumi sädemeid see puistas kui heledaid tähti.

  • "*Oi ma käin kesk kuivi kuuski, mu süda on valus...", lk 68



Mis sügisnutt, mis sügishääl
see keset kuldset suve huljub
ning vastupandamatul väel
mu südant muljub?...

Oh, see on mulle selle eest,
et sügisel, kui päikest vähe,
ma ükskord vääralt endale
sain tedretähed.

  • "*Mis sügisnutt, mis sügishääl...", lk 69



Lained ruttavad teravalt helkides
tormilõpusel kuuvalgel ööl
nagu vaenlasi ründavad malevad,
mõõgad rünnuhoos haaratud vöölt.
...
Inimmeri, sa rahvaste varamu,
millest sina siis relvasid taod?
Mis sa ehitad tühjale kohale
maailmas, mida sa lõhud ja raod?...

  • "*Lained ruttavad teravalt helkides...", lk 70



"Me omal maal on meie meelest suitski
nii magus ja nii armas..." Lakkamata
neid sõnu endamisi mõtlesin,
kui olin alles teel Itaaliasse.
Mu kujutlusse tõusid kauged külad:
seal neiud lauldes põllult tulevad
ja virgad pereemad talitavad
just äsja aasalt koju aetud karja;
töölt koju sammuvad ka pereisad,
nad käivad ruttamata, väärikalt,
kuid vargsi vaatavad nad suitsujuga,
mis väänleb välja korstnast madalast,
ja mõtlevad: "Noh, saabki õhtust süüa ..."
...
                         Vaatasin
neid suitsuta Itaalia külasid
(polentat keeta piisab väiksest tulest)
ja riisipõlde — jubedad risaiad,
malaaria neil hõljub nähtamatult,
ei karda tema suitsu ega tuld —,
ning rongi põksumise taktis kõrvus
mul kumisesid sõnad "võõras maa"...

Ah, tunnel! Suits mu aknast sisse lendas
kui kibe pilv — nii ebameeldiv suits;
itaallastel on küllap vilets süsi.
Ei matnud hinge meil Polesjes nõnda
küll suitsutareski, kus vahel laulsid
pruutneitsid nii, et tare helises,
ja hääl ei olnud kähe neil, vaid selge,
mis sest, et pead kui pilvest vaevalt paistsid.
Too suits sõi silmi, aga mitte nii,
sest tuli puust... või lihtsalt — oli oma...
...
Rong jõudis agulisse. Mustunud
ja tahmased seal olid karmid majad,
neil polnud toredust.
...
Ent üle kõige suits, see kerge suits,
mis ei söö silmi, hinge just ei mata,
vaid ainult selge taeva varjab ära
ja röövib inimestelt lahke päikse,
joob palgest verd, teeb silmavaate tuhmiks,
näo valgeks, rõivad mustaks inimestel,
kõik värvid võrdseks muudab hallusega;
ei taju teda keegi, aga aina
nii ööl kui päeval, igal silmapilgul
on kuuldav tema vaikne salasosin:
"Ma olen siin, ma olen ikka siin."
See suits mu südamesse tungis sisse
ja süda kiskus kokku, tardus tummaks
ning enam ta ei öelnud "võõras maa".

  • "Suits", lk 71-74



"Ma, päikse poeg ja isandate isand,
siin hauakambri enesele lõin,
et austaksid mind loendamatud rahvad,
et igavesteks aegadeks jääks kestma
mu nimi..." Siin ent kustunud on kiri
ja enam ükski tuleviku tarkpea
siit vaarao nime lugeda ei oska.
Kas pühkis selle võõras vallutaja
või kustutas ehk aja raske käsi —
see teadmata. Kuid imelises mustris
on nime ümber joonistusi, kirju,
mis ülistavad nimetumat vaaraod
ta vägitegudes, mis tehtud ammu:
seal istub vaarao oma kõrgel troonil
ning allutatud rahvad tema ette
poolkummargil, näe, toovad kalleid kinke,
kuid tema istub, tumm kui kivist puuslik
seal oma sulest lehvikute all,
Tuthmosist vast ehk meenutab ta nägu
või Ramsest siis või üldiselt türanni.
...
Ning inimesed lähevadki sõtta,
nii arvutud, nii nimetud kui lained,
et jätta maha oma verepurpur
seal vaarao avarale triumfiteele,
et viskuda ta ratsu jalge alla,
ja kui neist vahest mõni jääbki ellu, —
egiptuse ränkraske töö ta murrab.
Ta hauast aga vaarao püramiidi
teeb endale — las ori kaduda!
Ning ori kaevab maad ja raiub kive,
toob muda jõest, et telliseid sest teha,
laob müürid üles ja kõik hiigelkujud
veab ise kohale ja paneb paika.
Ja saab see töö tal suur ja igavene
ja ennenähtamatult peen ja kaunis —
kõik mustrid need ja nikerdused, pildid.
Ja iga tellis, nikerdus ja sammas
ja iga kuju, iga pilt ja muster
näib sosistavat nähtamatu suuga:
"Egiptuse töörahvas minu lõi
ning minus jäädvustas ta oma nime."

On surnud see türanni näoga vaarao
ja jäänud tast vaid ring, kus seisis nimi.
Oo, laulikud ja õpetlased, jätke
vaev tulutu, et leida tema nime:
ausammas tema hauasambast saanud
on rahvale — las vaarao kaduda!

  • "Raidkiri varemeis", 75-76, lk 109



  • "Iidne muinasjutt", 99-128, lk 109



Tõuse, päike, minu akna taha,
  soojenda mind vilus,
kulda minu musti okaspõõsaid,
  nii et oleks ilus.

Sütti, süda, pakitsevas põues
  põlema sest särast.
Kui ma kannan veritsevaid õisi,
  olgu asja pärast!

  • "*Oi ei kadund kuldsed okaspõõsad...", lk 77



Kord Püha Hermandaadi ajal juhtus,
et mungad ketseri taas kätte said,
ning, nagu karmilt nõudis usupuhtus,
siis piinakambrisse ta viidi sedamaid.
Ja vana jutt käib nii, et vaevades ja valus
suurinkvisiitor Torquemada ees
jäi tummaks märter, tummalt kõike talus,
vaid pisar liikumatul näol, see mees.
Vaid korra karjatas. "Ta hakkab kahetsema,"
siis ütles timukas ning hingetundja suur,
"küll raud ja tuli terveks teevad tema,
küll kurja välja kihutab tortuur."
...
Mees ütles, pilgus lõõm
ja huultel naer: "Oo, Lunastaja nimel,
veel õhutage tuld! See tuli on mu rõõm.
Teid palun, timukad, tuld suuremaks veel teha!"
Ning Torquemada käsu andis siis:
"Eks põletage hoopiski see keha,
kõik lootus kadund on. Ta hinge Kurat viis."

  • "*Kord Püha Hermandaadi ajal juhtus...", lk 78



  Ah et nälg on? Kurblik nähe,
  kui on tõesti järg nii hull.
  Eks ma lähe kae neid vähe,
  aga praegu ball on mul...
Mis, need näljased on õues? Oodake siis, hästi!
Hei, kus simblid? Laske lugu, mängida teil kästi!

  Mäss või?... Ei nad kaua praali,
  kohe kasakad on siin.
  Mingem saali, las pokaali
  ohtralt voolab vahuviin!
Oo, nüüd roosk neil turja tuulab! Küll läks hirmsaks kisaks!
Valjemini! moosekandid! Tõmba, hoogu lisaks!

  • "Lõbus härra", lk 83



Kui tuleb kari näljaseid,
et minu vilja võtta,
eks väravasse ise neid
ma vastu võtma tõtta.
...
See kraam on, jah, just teie jaoks,
auväärsed "produtsendid"!
Ei karda ma, et tulu kaoks,
saan teilt veel head protsendid!

Ei nüli paljaks ühtki meest,
ma priiks jään sellest hoolest:
küll võlad keegi minu eest
kasseerib sõbra poolest!

  • "Praktiline härra", lk 84



  Kord elas ühes vaeses majas
  üks vaene laulik, luuletaja,
kes lükkis ritta unelmaid.
  Need "joondusid" kui jalavägi,
  ja laulikult, kes seda nägi
siis enestele tiivad said.

  Kuid neid, kes tiibu lehvitavad,
  ei hoia ohjas kord ning tavad;
nii peagi segunesid read, —
  ja läks see tiivuline malev
  toast kitsast aina kaugemale
maailma laia omapead.
...
  Nüüd tulid teokad inimesed,
  lõid üles püünisvõrgud keset
puid-põõsaid linde tabama,
  ja seadsid välja peibutise,
  et minna selle peidus ise
neid tiivulist rabama.

  Siis juhtuski, et kogemata,
  kui püüti linde käega katta,
neist paljud lämmatati nii;
  kes elusalt end kätte andsid,
  registri järgi nime kandsid
traatpuuris õndsa otsani.

  Ja kõik kui olid puuri pandud,
  registritesse sisse kantud,
veel tahtsid kohendada ka:
  kes mustatiibsed — valgendada,
  kes valgetiibsed — mustendada
ning siis veel üle kullata.

  Et aga lendu nad ei tikuks,
  neil pöeti tiivad köndipikuks —
nüüd murtud on neil mässumeel!
  Ka jalad seoti sidemesse.
  Nii pakituna puuridesse
nad luuletaja juurde teel.
...
  Kuid linnud vaevalt vilistasid,,
  kui kullatisi tilistasid,
ja laulik tihkas pärida:
  "Kust sul, mu rahvas lugupeetud,
  on küll see ime välja võetud?..."
Ei tundnud oma lapsi ta.

  • "Legend", lk 85-87



  Ent säde õhetas kui haavaarm
  ning hõõgus raskes tumemärjas tuhas,
  ei elustunud, ainult vinduv karm
  tast peene suitsu joana üles vuhas.
  Kuid hommikul, kui ärkas agu karm,
  leek lahvas talle vastu erk ja puhas,
kui aga laanes laius päiksekiirte joom,
lõõsk juba märatses kui metsik loom.

  • "Ööl külmal leidis üksik rännumees...", lk 88



Abajas, kus voog on tume,
enne pimedus ei haju,
kui kord tervet taevast haarab
  selgesilmne raju,

kui kord hõbedase mõõga
välk lööb vete pimedusse,
vaatab oma kiirel pilgul
 põhja sügavusse.

Alles siis lööb kirkast helgist
kirkaks seisuvete pale,
kui kord välk, mis sähvib kõrgel,
  tungib sügavale.

  • "*Kingu taga sähvib välke...", lk 89



  Laine raugelt
  kohab kaugelt —
valge, julge, selge, helge,
  voogab laugelt
üle kuiva risu-ribu,
üle kõva kiviklibu,
leegivalgelt võbeledes,
  hõbeledes
kõik, mis puhast tal, ta laotab,
  kaotab...

  Läheb ta
  põhja ka?
Jääb ta sinna orjatariks,
et ta kalalapsi kariks,
tikiks, alandlik ja vaga,
soomusnaaste hõbedaga,
täpselt peaks koralli-aru,
valvaks mere kallisvaru?
  Kuhu laskus,
on tal seal nüüd jäädav ase,
sest et tõusta sealt ei lase
  rõhuv raskus?

  • "Laine", lk 90-91



Soojus ja selgus... On see Egiptus?
Tõesti Egiptus... hiilgust on täis
sinise laotuse kummuvad kõrgused.
On siin vast avar! Nii vaba, nii õnnelik.
          See on Egiptus.

Vaikne ja armas... On see Ukraina?
Tõesti Ukraina... Aiake seal,
kodune tare ja aasad need haljuvad,
hallikad haavad ja tiigid, mis rohtunud.
          See on Ukraina.

  • "Kevad Egiptuses. Uni", lk 92



Öö on sügav, öö on mustav-must
(nagu siinseil naistel silmavaade),
põhjast üle merede ja maade
tormab tuul — kui kartes jälitust.

Minu kodukandi tuul on praegu
äge nagu hamsin, püsitu
kuum Sahaara poeg, — kuid viibis ja
minu vaesel maal veel hiljaaegu.

Seal ta mööda kahanevat lund
vedas oma raskeid märgi rõivaid,
tungis taredesse, külma tõi vaid,
oiates kui öökull häiris und.

  • "Kevad Egiptuses. Tuuline öö", lk 92-93



Mäeahel näib tontlikult tume,
hall tusk lasub rannikükünkail
ja puusärgikatte must jume
on pilvede rusuvail rünkail.
Nii paistab see maa. Aga meri...

Siin kajakail kisa on kole,
nii tige, et tarretab veri
ja paistab, et pääsu siit pole.

Laev näib nagu haige, kes sonib
ja oiates lainetel ajub,
nii raskelt ta harjale ronib
ja alla veel raskemalt vajub.

Karm pitser on reisijail huultel,
ei kuule neilt ühtegi sõna,
vaid tühjades kajuteis tuultel
käib judinaid tekitav mõna.

  • "Reisiraamatust. I. Pontos Axeinos", lk 94-95, lk 94



Vahest legend ainult ongi
maa, mida säratab päike,
maa, kuhu mõtlesin viia
valud, mis vaevavad mind?

Vahest vaid muinasjutt veetlev
on need smaragdised aasad,
soojade jõevete vulin,
kullaselt sädelev liiv?

Vahest on palavik, võlur,
kogunud unenäod kokku
ning nendest imelist jooki
keetnud mu õhina leel

ning minu hingesse pannud
võitmatu, meeletu iha,
mis kisub inimest sinna,
kus on nii jubedad teed?

  • "Reisiraamatust. II. Udus", lk 94-95, lk 95



Kes ei ole olnud tormis,
see ei tea tegude hinda,
see ei tea, kuis inimene
tegevust ja võitlust hindab.

Kes ei ole olnud tormis,
see ei tea ka väeti raevust,
ei saa aru jõuetuse
ega jõudeseisu vaevust.

Kuidas olen kadestanud
neid, kel kiire ühtevalu,
kuni ebainimlikult
raske taak nad rabab jalust.

  • "Reisiraamatust. VI. Epiloog", lk 96-97, lk 97



"Tiivuline luuleratsu
on ju torm ja isevärki,
tihti tema turjal sõites
osavgi ei taba märki!"

  • "Iidne muinasjutt", 99-128, lk 109


Meestesumm Bertoldot ründab,
temalt ähvardavalt nõuab:
"Hei, siit minema sa vii meid!
Vii siit ära, kui veel jõuab!

Hukatusse ise tõid meid,
katset päästa meid ei teegi!
Või sa tahad, et sest sõjast
eluga ei pääseks keegi?!

Meid ei huvita see kindlus,
ta võib kuradile minna!
Kõik see au ja kõik see kuulsus
tagantjärgi käigu sinna!"

  • "Iidne muinasjutt", 99-128, lk 116


"Vesta ühest vaprast rüütlist,
tunnen, praegu ei teeks paha.
Käis see rüütel pikal retkel —
ukselävelt ahju taha.

Polnud kunst tal suure suuga
võõraid linnu vallutada...
Rääkis aina: "Olin üksi,
aga sealpool — mitusada!"

Käsu korras seegi rüütel
ükskord mõõga vööle pani.
Tuli sõjast, elus, terve,
sest et tundis talismani.

Sellestsamast talismanist
teilgi teada saada maksab,
see on vana tuntud tarkus;
"Hoia nahka, nii kuis jaksad!""

  • "Iidne muinasjutt", 99-128, lk 117

"Luuletaja mõte iial
vabalt lendamast ei tõrgu.
Ei see laule loo, kel mõtteid
kammitsemas kuldsed võrgud.

Pole luuletaja see, kes
hülgab tõe eest võitlemise,
seks et kullast ahelaisse
oma randmed pista ise!"

  • "Iidne muinasjutt", 99-128, lk 125

Sõnatõde ülekohut
nuhtleb vaibumatu hooga —
hirmus on see kahevõitlus,
kuigi veri seal ei vooga!

Aga kui kord lõpeb võitlus,
lõpeb siis ka muinaslugu
ning uus tõde ja uus õigus
valitsevad inimsugu.

  • "Iidne muinasjutt", 99-128, lk 128

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel