Mine sisu juurde

Märter

Allikas: Vikitsitaadid
Fernand Pelez, "Märter ehk Kannikesemüüja" (u 1885)


Proosa

[muuda]
  • Kuidas võid sa kummardada porrulauke ja sibulaid? oletame, et Sorbonne'is õppinu küsib nii Saisi preestrilt. Kui me neid kummardame, vastab viimane, siis vähemalt me samal ajal ei söö neid. Aga mis veidrad imetlusobjektid on kassid ja ahvid? pärib õpetatud doktor. Nad on vähemalt sama head kui reliikviad või märtrite roiskunud kondid, kostab tema samavõrd õpetatud vastane.
    • David Hume, "Religiooni looduslugu" (1757), XII osa "Kahtlustest ja veendumustest", tlk Märt Väljataga, 2015


  • Tõde meeldib mulle väga, kuid märtripõli teps mitte.
    • Voltaire kirjas Jean le Rond d'Alembert'ile (8. veebruar 1776)


  • Mõistus loob märtreid niisama hästi kui fantaasia. Kui üks jätab enda omad lõpuks maha, siis teine jääb omadele truuks.


  • Võtame mõne neist vastandpaaridest, näiteks pühaku ja liiderdaja, ning meie võrdlus muutub kohe arusaadavaks. Inimesel on võimalus anduda täiesti vaimsele, jumaliku poole pürgimisele, pühakuideaalile. Teiselt poolt on tal ka võimalus anduda täiel määral instinktielule, järele anda meelelistele kihudele ning suunata kõik oma püüdlused hetkenaudingu saavutamisele. Üks on pühaku, vaimumärtri, enesestloobumise tee jumala kasuks. Teine on liiderdaja, instinktimärtri, enesestloobumise tee laostumise kasuks. Nende kahe vahel, tempereeritud keskkohas katsub elada kodanlane. Iial ei loobu ta iseendast, ei andu joovastusele ega askeesiile, iial ei saa temast märtrit, kunagi ei hakka ta end hävitama — vastupidi, tema ideaal pole mitte andumine, vaid mina säilitamine; tema püüdeks pole ei pühadus ega selle vastand, absoluutsus on talle talumatu; ta tahab küll teenida jumalat, aga ka joobumist, tahab küll olla vooruslik, kuid samal ajal ka siin maa peal veidi mugavust ja heaolu nautida.
    • Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, LR 49-52 1973, lk 42


  • Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi.
Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut.


  • Algaegadest peale on usutud, et märtrite juures on armu märgiks kannatuste talumine ja rõõmuga suremine; nagu võiksid armu tagajärjed minna inimeste puhul kaugemale kui Kristuse juures. Need, kes mõtlevad järele, et Jumal ise, kord inimeseks saanuna, ei suutnud näha saatuse julmust hirmust värisemata, peaksid mõistma, et inimeste inimlikust viletsusest suudavad kõrgemale tõusta ilmselt ainult need, kes peidavad saatuse karmuse enda silme eest ära illusiooni, joovastuse või fanatismi abil. Inimene, keda pettekujutelmade turvis ei kaitse, ei suuda võimu ära taluda, ilma et see tema hingeni välja ei tungiks. Arm võib takistada sel tabamusel teda laostamast, aga ei saa takistada tema haavatasaamist.
    • Simone Weil, ""Ilias" ehk poeem võimust", tlk Marju Lepajõe, Vikerkaar 7/8 1997, lk 104-105



  • Muide, sõda ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli suvevaheaeg või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane kentaur —, kes oli oma jalgrattaga nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade alt korvist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi meer — selle alevi lähedal asetsevas järves oli hea ujumiskoht, kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva asjaajamise tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust, oli mõistetud surma. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor märter, kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks.
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 15-16


  • [Katarina:] Tõepoolest, mida muud, paremat ja suuremat võiksingi soovida, kui ainult korraks pimedat ööd valgustada. Kes on kunagi suutnud korda saata midagi muud? Kõik märtrid ja pühakud pole suutnud rohkem teha kui ainult korraks leegitseda. Ainult Jumal on igavene valgus — kes suudaks ennast temaga mõõta!


  • Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!
Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...
Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.


  • "Kui ma väike olin, tahtsin saada Jumalaks. Kristlaste Jumalaks, suure j-iga. Kui olin umbes viieaastane, sain aru, et mu plaani pole võimalik teoks teha. Siis mõtlesin, et parem varblane peos kui tuvi katusel ja otsustasin Kristuseks saada. Kujutasin vaimusilmas ette oma ristisurma kogu inimkonna silmade all. Seitsmeaastasena sain aru, et seda minuga ei juhtu. Otsustasin tagasihoidlikult, et minust saab märter. Jäin oma valikule paljudeks aastateks kindlaks. Seegi ei toiminud."
"Ja edasi?"
"Te teate, mis edasi sai: minust sai Yumimoto raamatupidaja. Ja ma arvan, et madalamale ma langeda ei saanud."
"Arvate?" küsis ta kummalise naeratusega.


  • Adeline'i pilk libises sinna, kus Kitty istus diivanil, ja ta pani teetassi kõlksatusega alustassile. "Vanaisa," kõhistas ta uniselt. "Kui Hubert ütleb, et seda ei juhtu, mõtleb ta sellega, et seda ei juhtu, kui tema saab seda kuidagi takistada. Ütlemine ei ole muidugi tegu. Tema kasvas üles, uskudes kuningriigi jõudu ja vägevust. Seda uskusid tema vanemad." Adeline kehitas õlgu. "Ta on ustav kuningale ja kuningriigile, ta lihtsalt ei oska näha asju teisest vaatenurgast. Pane tähele, Ruperti surm avas ta silmad selle suhtes, et ka Briti sõjavägi võib vigu teha. Ja Deverillid pole teistsugused kui kõik ülejäänud. Meid saab tappa nagu teisigi. Ma kardan, et Iirimaal pääseb võidule vägivald, Kitty. Iirlased ei andesta inglastele nende meeste hukkamist pärast lihavõtteülestõusu. Nad suhtuvad hukatutesse kui märtritesse ja pole olemas midagi ohtlikumat kui märter. Märtrid elavad Tir na nÓgis - Igavesti Noorte Maal. Siit tuleb veel kättemaks, ma tean seda."
"Millal see sõda ükskord lõpeb?" ohkas Kitty. "See kestab juba kaks aastat. Keegi peab ju ometi võitma?"
"Mitte enne, kui nad on üksteist maha löönud," kostis Adeline talle ebaiseloomuliku pessimismiga. "Kogu maailma kurja juur on inimese ego. Kui nad kõik suudaksid oma neetud egost kõrgemale tõusta, oleks maailm rahulik paik. Aga nad ju ei suuda. Inimene pole parem kui loom."




Luule

[muuda]

Kui tead, et märtreid, syytuid surnuid täis on muld,
tee katse sõnul viia inimsusekuld
sa neile, kel on pyssid, võllad, tangid -
su viimne värss saab riimi käsklusega - "tuld!"

  • Märt Laarman, "Kylmad rubaiid"/"Kylmät nelisäkeet", 1996, rubaii XXIII


Allikata

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Märter&oldid=117574"