Saša Tšornõi

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sasha cherny.jpg

Saša Tšornõi (kodanikunimega Aleksandr Glikberg, 13. oktoober 1880 Odessa – 5. august 1932 Provence, Prantsusmaa) oli vene poeet, prosaist ja lastekirjanik.

Proosa[muuda]


  • Kõige hirmsamat asja, mis minu elus aset leidis, ei saa õieti hirmsaks nimetadagi. See juhtus päise päeva ajal, ümberringi kahutas puuokstel merevaiguna küütlev härmatis, inimeste näod olid naerul, ja polnud seal mingeid haisid ega rotte... Ent veel praegugi – ja ega ma ole ju mingi lootusetu argpüks – jookseb mul judin üle selja, kui seda lugu meelde tuletan. Hakkab nagu kõhe – ja samas tuleb naer peale.
  • Mul oli eripärane iseloom. Säärane kalduvus ilmneb vahel koerakutsikatel: mingi hinna eest ei taha nad mängida omasugustega, vaid ikka suuremate kutsikatega... Minuga oli sama lugu. Kas tuleb kuuendale-seitsmendale klassile isu lumekindlust ehitada või hakkavad nad laptuud mängima – mina olen ikka nendega kambas. Aitan vilistada, jooksen palli järele, tegemist jätkub. Nemadki harjusid minuga ega ajanud mind ära. Mu hüüdnimeks sai Kukkel, sest mu pea oli ümmargune ning hästi lai tepitud sinel nägi eemalt vaadates välja nagu ümar nõelapadi.
  • Rumalast peast pakkusin ennast palli ära tooma. Ettevalmistusklasside õpilased tahaksid ju üldse hirmsasti kangelastegusid korda saata ja näevad unes, kuidas lähevad taskunoaga tiigri vastu... Suured loikamid rõõmustasid. Nad võtsid mu kätest kinni ja tõstsid mu otsekui jaamasamovari müüri äärde. Üks neist seisis seljaga vastu müüri, teine ronis talle õlgadele – see meenutas pisut rooma sammast.
Mind tõsteti maast lahti, heideti ülespoole ja ma lendasin – huh – müürile, ronisin üle serva ja lasin end teisele poole rippu... Kohev lumi, lai sinel – pole häda midagi! Ja lendasingi alla, maandudes pehmelt nagu udusulg vatipolstrile.
  • Ja äkki kostis kõigist põõsastest hirmuäratavat kiljumist, otsekui kisaks seal põrsakari, kellele on kuuma vett kaela kallatud... Paremal, vasakul ja selja taga – kõikjal tüdrukud... Tuhanded, miljonid tüdrukud... Väikest, keskmist, suurt ja väga suurt kasvu.
  • Tõmbusin kössi nagu hiir lõksus. Müür minu selja taga tundus äkki taevakõrgune. Minu äraandjaid polnud näha ega kuulda... Kuhu oli kadunud minu armas poeglaste gümnaasium? Kas annaks kuhugi plehku panna? Kuidas ma sellest herilasepesast välja pääsen?! Sulav lumi lausa kõrvetas mu selga. Süda tagus kõrvus nagu auru jõul töötav rehepeksumasin.
  • Ning esimene, võitlushimuline paksuke, sihtis külje pealt ja sikutas mind äkki ninast... Nagu oleksin tema meelest sangaga teekann! Mul oli hirmus piinlik... Vaatasin üles gümnaasiumiaia poole, lükkasin mütsisirmi peas õigesse asendisse ja hüüdsin läbitungivalt:
"Kuues ja seitsmes klass! Appi! Tüdrukud pii-na-vad mind!"
Aga kes suudaks sellest naisteväest üle karjuda... Tõusis säärane naer ja kime huilgamine nagu põrgus – mäletate, kui ühes Gogoli jutus zaporoožlane nõiaga turakat tagus... Nii vist olekski mu eluküünal kustunud...
  • Klassidaam vaatas läbi prillide mulle otsa, naeratas sõbralikult ja küsis:
"Kuidas te, sõbrake, siia sattusite?"
Kujutage vaid ette – ümberringi valitseb vaikus nagu põhjapoolusel. Kõik ootavad ja jälgivad, mida ma vastan, ent mina olen ehmatusest täiesti ja päriselt unustanud, miks ma üle müüri ronisin. Nagu polekski ma ettevalmistusklassi õpilane, vaid "Kapteni tütar", kellega Katariina Suur ise on vestlust alustanud. Ja kõrvad õhetavad nii tugevasti, et sõnad ei taha suust välja tulla...
  • Tütarlaste gümnaasiumi jõulupuule ma ei läinud, ehkki hoidjatädi püüdis mulle auku pähe rääkida.
"Miks sa ei lähe?"
"Lihtsalt ei lähe."
"...Aga miks siis ikkagi?"
"Ei lähe ja kõik."
Hoidjatädi ei osanud muud kui pead vangutada:
"Oh sa kangekaelne eesel... Pea mu sõnu meeles, küll saadetakse sind veel kunagi Simbirskisse."
Meie hoidjatädi tundis geograafiat kehvasti ega teinud Simbirski ja Siberi vahel suurt vahet.