Nikolai Gogol
Ilme
(Ümber suunatud leheküljelt Gogol)
Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina keeles Микола Васильович Гоголь, vene keeles Николай Васильевич Гоголь; 1. aprill (vkj 20. märts) 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts (vkj 21. veebruar) 1852 Moskva) oli ukraina ja vene kirjanik, tuntud eelkõige satiirikuna. Tuntuimad tema teostest on näidend "Revident", jutustused "Tarass Bulba", "Sinel", "Nina" ja etnoõuduslugu "Vii".
Proosa
[muuda]- Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
- Nikolai Gogol, "Sinel", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 152
"Õhtud külas Dikanka lähistel"
[muuda]- [Galja:] "Sul polegi muud vaja, kui ütled oma sõna, ja kõik läheb nii, nagu sa tahad; Ma tean seda omast käest: mõnikord ma ei võtakski sind kuulda, aga siis sa ütled oma sõna, ja ma teen tahes-tahtmata nii, nagu sulle meeldib. Vaata, vaata!" jätkas ta, pea poisi õlal, silmad sihtimas lämbet ning ääretut ukraina sinitaevast, mille alumist serva varjasid nende ees seisvate kirsipuude käharad oksad. "Vaata, näe, seal kaugel vilguvad tähed: üks, teine, kolmas, neljas, viies... Eks need on ju Jumala inglid, kes taevas oma väikeste valgete majade aknad lahti tegid ja nüüd meie peale vaatavad? Eks ju? Nad ju vaatavad alla meie peale? Mis oleks, kui inimestel oleksid tiivad nagu lindudel, — kui lendaks sinna üles hästi kõrgele... Huh. jube! Meil ei ulata ükski tamm taevani. Ometi räägitakse, et kuskil, ühel kaugel maal, on niisugune puu, mille latv mühab paris taevas, ja seda puud mööda käib Jumal lihavõtteööl maa peal." (lk 43)
- Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma söömaaega. (lk 45-46)
- Teinud neiu üle ristimärgi, pani ta akna kinni ja kõndis tasahilju eemale. Ja mõne minuti pärast oli kogu küla juba uinunud. Ainult kuu ujus niisama säravalt ja lummavalt piiritus avarusküllases Ukraina taevas. Niisama ülev oli laotuse hingus, ja öö, jumalik öö hääbus suursuguselt. Niisama kaunis oli maa imepärane hõbedane hiilgus, kuid sellest ei joobunud enam keegi, kõik olid vajunud unne. Haruharva katkestas koerte haukumine hetkeks vaikuse ning purjus Kalenik kolas veel kaua piki uinunud tänavaid ja otsis oma maja. (lk 62)
- Nikolai Gogol, "Maiöö ehk uppunu", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk Toomas Kall, 1992
- Danilo maja sügavas keldris kolme luku taga istub raudahelates nõid, eemal Dnepri kaldal lõõmab tema sortsiloss, ja veripunased lained noolivad rüsinal ta vanu müüre. Mitte nõiduse ega jumalavastaste tegude pärast ei istu nõid sügavas keldris: neis asjades on Jumal kohtumõistja. Tema istub seal salajase reetmise eest, sobingute pärast õigeuskliku Venemaa vaenlastega — tema tahtmine oli müüa katoliiklastele maha ukraina rahvas ja põletada tuhaks kristlikud kirikud. Nõid on sünge, ta peas on üksainus mõte, must nagu öö. Kõigest üks päev on tal elada jäänud, homme aga on aeg selle ilmaga hüvasti jätta: homme ootab teda hukkamine. Ja tema surm ei tule kerge: oleks lausa taeva kingitus, kui nad teda elusast peast katlas keedaksid või ta patuse naha seljast nüliksid. Nõid on sünge, ta pea on norus. Võib-olla enne surmatundi ta juba kahetsebki, paraku pole ta patud nende killast, mida Jumal talle andeks saaks anda. Üleval on ta ees raudvõrega, trellitatud kitsas aken. Ahelate kõlinal küünitab ta end akna peale vaatama, ega ta tütar ei paista. Tema on tasane kui tui, ei pea pikka viha, tema ehk halastaks isa peale... Ei paista aga kedagi. Alt läheb tee, sealgi ei liigu kedagi. Teisel pool teed voolab Dnepr, temal pole kellegagi pistmist. Dnepr mäsleb, ning kurb on aheldatul kuulda jõe ühetoonilist mühinat. (lk 122)
- Piiriäärses maanteekõrtsis kokku juhtunud poolakad prassivad seal juba teist päeva. Neid krantse on seal kohe parasjagu. Eks nad mõneks rüüsteretkeks kokku tulnud ole. Mõnel on ka musket kaasas. Kannused kõlisevad. Mõõgad tärisevad. Mehed prassivad ja praalivad, pajatavad oma ennekuulmata vägitegudest, irvitavad õigeusu üle, nimetavad ukraina rahvast oma orjadeks, keerutavad tähtsalt vuntse ning laiutavad tähtsalt pinkidel, nina püsti. Ka preester on nende seltsis. Ainult et see preester on neile ka paras paariline, ei ole mitte ristirahva papi moodigi: joob ja laaberdab koos teistega ja ajab oma kasimata suust roppu juttu. Ka sulased ei jää milleski maha: narmendavad kuuevarrukad üles kääritud, käivad nad uhkelt ringi nagu teab mis asjamehed. Mängitakse kaarte, lüüakse kaartidega üksteisele vastu nina. Võõrad naised on kaasas. Kisa, möll!... Mehed märatsevad ja teevad seatempe: kisuvad juuti habemest ja maalivad ta uskmatule otsaesisele risti, tulistavad naisi paukpadrunitega ning vihuvad koos oma jumalavallatu papiga krakovjakki. Niisugust patuahvatlust ei toonud Venemaale ka tatarlased mitte. Küllap see on Jumalast määratud, et meie pattude eest säherdust teotust tuleb taluda! Üleüldise soodoma sekka kostab, kuidas räägitakse Danilo mõisast teispool Dneprit ja ta kaunist naisest... See kamp ei aja mitte õiget asja! (lk 125-126)
- [Danilo:] Kurvaks kisub see ilmaelu, kurjad ajad on tulekul. Oh, mul on veel meeles need aastad, ei neid enam tagasi saa! Ta oli siis veel elus, meie vägede au ja uhkus, vana Konaševitš! Nagu praegu marsiksid mu silme ees kasakapolgud! Need olid kuldsed ajad, Katerina! Vana hetman istus musta ratsu seljas, valitsuskepp hiilgas käes, ümberringi seisid jalaväelased, kahel pool lainetas zaporoožlaste punane meri. Hetman hakkas rääkima — kõik seisid hiirvagusi. Vana tuletas meelde endisi vägitegusid ja taplusi ning puhkes nutma. Kui sa teaksid, Katerina, kuidas me tookord türklastega taplesime! Mul on arm siiamaani peas näha. Neli kuuli läks mul neljast kohast läbi ihu ja ükski haav ei ole päriselt kinni kasvanud. Kui palju me kulda kokku kühveldasime! Kasakad ajasid mütsidega kalliskive kokku. Milliseid hobuseid, kui sa vaid teaksid, Katerina, milliseid hobuseid me sealt röövisime. Oh, ei saa minust enam sõdijat! Pealtnäha pole ma ei vana ega väeti, aga ometi pudeneb mul kasakamõõk käest, elu läheb tühja ja isegi ei tea, misjaoks ma üldse elan. Korda ei ole Ukrainas: polkovnikud ja jessauulid purelevad nagu koerad. Ei ole pealikut, kes oleks kõigist üle. Meie aadlikud on kõik poola kombed omaks võtnud, ka kelmustükid... Nad müüsid oma hinge maha, kui kiriklikku uniooni astusid. Juut rõhub vaest rahvast. Oh seda aega, seda endist aega! Kuhu te küll kadusite, minu eluaastad! (lk 126)
- Nikolai Gogol, "Kohutav kättemaks", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähedal", tlk Toomas Kall, 1992
Tema kohta
[muuda]Vabu kahureid ei kuule
kõmavat Ukraina.
Ei isa Ukrainas hakka
surnuks pistma poegi
au ja vabaduse nimel —
talle need ei loegi
Ei, ta poputab veel lapsi,
et siis maha müüa
neid moskaalidele tapaks —
sakslastele süüa.
Eks ju seegi leseveering
toeta troonialust!
Olgu, vend! On meie osaks
naerda, nutta valust.
- Tarass Ševtšenko, "Gogolile", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 139
- Ma ei hakka teilt kelleltki küsima, mis on ukraina öö, sest juba enam kui sada aastat tagasi küsis Nikolai Vassiljevitš Gogol kõigilt väga tungivalt:
- "Kas te tunnete ukraina ööd?"
- Ja tegi nukralt teile sealsamas etteheite:
- "Ei, te ei tunne ukraina ööd!"
- Ning selle saja aasta jooksul, näib mulle, olete juba nagu kord ja kohus teda silmitsenud ja juba tunnete ning teate, mis ta on, see ukraina öö!
- Nii et lähemalt seletada enam ei pruugi, ma arvan! (lk 62)
- Ostap Võšnja, "Vutt", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959
Kirjandus
[muuda]- Oskar Luts, "Gogolit lugedes" – Edasi 4. märts 1952
- Valmar Adams, "Vene kirjandus, mu arm", Eesti Raamat, Tallinn, 1977, artiklid: "Природоописания у Н. В. Гоголя" (lk 115–179), "Gogol eesti keeles" (lk 180–192), "Mis on peidetud Gogoli "Sinelisse"?" (lk 193–196), "Gogoli novell "Nina"" (lk 197–200) ja "Gogoli kunstnikukreedo ("Portree")" (lk 201–205)
- Juri Družnikov, "Vene müüdid". Tõlkinud Reet Kudu. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 141–165 ("Puškiniga heal jalal", Puškini ja Gogoli suhetest)
- Boriss Eichenbaum, "Kuidas on tehtud Gogoli "Sinel"" – Vikerkaar 2008, nr 6, lk 70–84
- Vladimir Tšiž, "Gogoli haigus" – raamatus: Vladimir Tšiž, "Kirjanik psühhiaatri silmis" (uurimused Turgenevist, Gogolist, Puškinist ja Nietzschest). Tõlkinud Antti Lääts. Sari Eesti mõttelugu, Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 151–353, kommentaarid ja märkused lk 415–420; ISBN 9789985773567
Välislingid
[muuda]- Nikolai Gogol "Nina". Loeb Olev Tinn. Eesti Raadio, 09.08.1958.