Kalkun

Allikas: Vikitsitaadid
Frans Snyders, "Kuke ja kalkuni kaklus" (u 1650-1657)
Morgado de Setúbal (1752–1809), "Kalkun ja paabulinnud", s.d.

 

John James Audubon, "Metskalkunipere" (1826)

Kalkun ehk kodukalkun on metskalkuni (Meleagris gallopavo) kodustatud vorm, vastuolulise kuulsusega kodulind.


Proosa[muuda]

  • "Ilmaaegu võtsite sabanuti, Ivan Fjodorovitš! See on kalkun!" pöördus eideke Ivan Fjodorovitši poole, kellele hallis, musta paigaga frakis lauateener parajasti vaagnalt pakkus. "Võtke seljatükk!"
"Ema, keegi pole palunud teid vahele segada!" lausus Grigori Grigorjevitš. "Olge mureta, küll külaline ise teab, mis ta võtab! Ivan Fjodorovitš, võtke tiivatükk, võtke teine koos maoga! Ja miks te nii vähe võtsite? Võtke koiba! Ja mis sina seal vaagnaga molutad? Sa palu! Lase põlvili, näru! Ütle kohe: "Ivan Fjodorovitš, võtke koiba!""
"Ivan Fjodorovitš, võtke koiba!" möirgas teener, kui oli, vaagen käes, põlvili langenud.
"Hm, mis kalkun see ka on!" pöördus Ivan Ivanovitš põlgliku näoga poolsosinal oma lauanaabri poole. "Kas see on siis kellegi kalkun? Kui te minu kalkuneid näeksite! Uskuge mind, igaüks annaks rohkem rasva kui kümme sihukest. Kas te usute, mu härra, et neid on lausa vastik vaadata, kui nad mul õue peal ringi taaruvad — nii rasvased on nad!..."
"Ivan Ivanovitš, sa valetad!" ütles" Grigori Grigorjevitš, kes oli tema juttu kuulama jäänud.
  • Nikolai Gogol, "Ivan Fjodorovitš Šponka ja tema tädi", tlk Toomas Kall, rmt: "Õhtud külas Dikanka lähedal" (1992), lk 152-153



  • ... peenis on lindudel arhailine seisund – aja jooksul on enamik linnuliike sellest loobunud. Ja muuseas, nendel liikide, kel peenis on säilinud (nt kalkun), on kopulatsioon sageli emaslinnu suhtes vägivaldne. Evolutsioon oleks otsekui võtnud seisukoha, et mõned organid on moraalselt vananenud ja kuuluvad anatoomia prügikasti üheskoos halva­maineliste kaugete esivanematega (linnud on ju teatavasti ainus saurustest säilinud põlvnemisliin).

Draama[muuda]

  • [Pürjermeister:] Härrased, palun lauda! Kohe on tagasihoidlik abiellumistseremoonia läbi ja siis alustame pulmapidu. Ma muretsesin kala, mis on otsekui loodud söömiseks. Ta naerab rõõmust, kui teda praetakse, ja teatab ise kokale, millal ta küps on. Ja siin on kalkun, täidetud omaenda poegadega. See on nii perekondlik ja armas. Siis on veel põrsad, nuumatud ja koguni kasvatatud spetsiaalselt meie laua jaoks. Nad oskavad sitsida ja käppa anda, hoolimata sellest, et nad on praetud. Ära virise, poiss, see pole sugugi hirmus, vaid hoopis naljakas.
    • Jevgeni Švarts, "Draakon", III vaatus. Tlk Karin Ruus, rmt: "Alasti kuningas" (1973), lk 189