Mine sisu juurde

Lauri Laanisto

Allikas: Vikitsitaadid

Lauri Laanisto (sündinud 20. augustil 1978) on eesti bioloog ja tõlkija.

Artiklid

[muuda]
  • Strukturaalselt on oma peaga mõtlemine praegu sarnane sellega, mis see oli näiteks pool sajandit tagasi: kõik see, millest räägitakse avalikus ruumis, televisioonis, raadios ja lehtedes, on jama, et seal varjatakse tõde, esitatakse valefakte ja kõik lähtub ideoloogilisest pealiinist. Oma sisult on see vastandus muutunud risti vastupidiseks sellega, mis see oli varem. Kui oma peaga mõtlejad esindavad nüüdsel ajal kõige laiemas mõttes mitteteaduslikku maailmapilti, kõiksugu lamemaalasi, kuueitajaid ja reptiloidiuurijaid, siis pool sajandit tagasi oli süsteem, millele vastanduti, ise see, kes käis läänemaailma pahelisuse ja kurjuse kohta välja kõiksugu jaburusi, mille levimise vastu oli just oma pea üks parimaid vaktsiine.
  • Teoreetilise Bioloogia Kevadkool on üks väheseid sulatuskatlaid, kus bakalaureusetudengid ja emeriitprofessorid, paleontoloogid ja molekulaarökoloogid, aga ka filosoofid, semiootikud ja kõiksugu teised humanitaarid, kes igal aastal kevadkoolist osa võtavad, omavahel ühisesse mõtteruumi haaratakse, ilma et keegi oleks selles võrdsem kui keegi teine. Kevadkool on väheseid kohti, kus on võimalik näha teoorialembeseid loodusteadlasi vabalt käitumas neile tõeliselt omases elupaigasteoretiseerimises.
  • Elu kipub kõige pöördelisemalt arenema ikka oma levila piiril. Seal on tingimused keerulised, ohud ühtaegu tõsised ja samas eripalgelised, ning mugavast äraolemisest pole juttugi. Lahendused ellujäämiseks peavad olema tõhusad, uuenduslikud ja ettearvamatud – ära nullima nii nugilised kui ka kiskjad. Sedamoodi on asjad ka teaduses: teooriad kipuvad arenema kõige tuumakamalt kõiksugu piirialadel ehk seal, kus nende seletusvõime ei tunne end enam mugavalt, sest erandeid kipub rohkem olema kui reeglit ennast. Kas siis valdkondadevahelistel piirialadel või mõne valdkonna sees, seal, kus põkkuvad eri koolkonnad, rõhuasetused ja käsitlusviisid.
  • Tuleb meeled avali hoida ja lasta mõtlemisel metsistuda – tuleb mõelda oma peaga, aga sedasi, et mõtted on süsteemsed ja koherentsed. Siis tuleb mõtterikkus kaasa, samamoodi nagu koduaias vohama lastud põõsastikku ilmuvad tasapisi jälle putukad ja seejärel linnud.
  • Kui me loodusest ja selle toimimismehhanismidest rohkem teaksime, siis ühest küljest ei oleks me ehk nii hooletud ja teisest küljest teaksime, kuidas liiga raskete sammude tegemist vältida.


  • Ega me ju ei pane tervet siga korraga suhu. Isegi kui kõht hirmus tühi on. Ei mahu, ja ega tegelikult ei taha ka. Kõik need imelikud siseorganid… Parem on rümp ikkagi süstemaatiliselt tükeldada ja ära tarvitada.
  • Korralikult peenestatuna võib ju lausa terve lennuki nahka pista (nt Michel Lotito).
  • Tükeldamistung valdab meid igal pool. Inimesele üldse meeldib süstematiseerida, rühmitada, sorteerida ja liigitada. Kõike kenasti tükkideks jagada. Eelistatult geomeetrilistesse vormidesse. Polegi siis imestada, et meie majad, aiad, sahtlid on üldjuhul kandilised. Nii on ka odavam… Lennukiaknast vaadates ilmneb, et korrapärased vormid ilmestavad ka maastikku: põllud ja metsad on üldjuhul kandilised. Kui Lääne-Euroopa kohal lennata, on ka vooluveekogud sirgeks tõmmatud ja järved vormikohasteks raamistatud.
  • Kui üleüldse teoreetiliseltki tahta loodust kaitsta, peab aimu olema sellest, kui palju saab loodust üldse tükeldada, nii et see ei lakkaks toimimast. Looduse toimimise all võiks mõelda kõiksugu protsesse, mis ökosüsteemides käivad – alates aineringetest kuni linnulauluni. Selge see, et kui suure metsa sisse üks väike kandiline raielank teha, siis kannatab mets selle välja. Loodus saab sellest täkkest üle ja katab laastatu õige pea uuesti täisverelise ökosüsteemiga. Aga kui teha mitu lanki ja kõrvuti, sest nii pääseb ju lihtsamini ligi, pole ka uusi väljaveoteid vaja teha, siis kauaks metsal jaksu on? Lõpuks jääbki vaid tohutu metsata metsamaa, mille sees on säilinud mõni üksik metsatukk. Kas kõik lankidelt viimasesse tukka pagenud organismid mahuvad sinna ära? Kas nad suudavad omavahel ära jagada ruumi, aja, toiduvõrgustiku ristumiskohad? Niisamuti võib (ja tulebki) mõelda kuivendamata soolaigust keset põllumaid, rannaäärsest roostikuribast promenaadi kõrval, vanast heinamaast viljapõldude vahel.
  • Aga mis meil üldse sellest mitmekesisusest. Mühab ju vili põllul ka monokultuurina. Tõsi, kuid ainult siis, kui tingimused on soodsad. Niipea kui läheb pisutki liiga kuivaks või märjaks, on liiga vähe päikest ja liiga palju tuult – kohemaid nõuavad põllumehed riigilt toetust ekstreemsete ilmaolude tõttu ikaldunud saagi kompenseerimiseks. Üheliigilise ja ühevanustest isenditest koosneva puistuga puupõllud kipuvad jälle kergesti kõiksugu kahjurite ja haiguste all massiliselt põdema. Liigirikkad taimekooslused kasvatavad aga enam-vähem sama palju biomassi ka justkui mitteoptimaalsetes tingimustes. Sest vormilise paljususe juures on ka optimumide paljusus. Kellelgi läheb kehvemini, ent mõnel teisel jälle paremini.
  • Mitmekesisus kaitseb kooslust nugiliste ja patogeenide eest samamoodi nagu vaktsineerimine inimkooslust haiguste eest. Võimalikku nakkust edasi kandvate isendite tihedus ruumis on piisavalt hõre, et selle levimine on piiratud. Üks väheseid ökoloogilisi seaduspärasusi, mis tõepoolest näib kõikvõimalikes ökosüsteemides kehtivat, on pindala ja liigirikkuse omavaheline positiivne korrelatsioon: mida suurem on mingi elupaik, kooslus ja ökosüsteem, seda rohkem liike sinna mahub. Ent see korrelatsioon kehtib paraku ka nukras suunas: kui kõike järjest väiksemaks tükeldada, väheneb vältimatult ka elurikkus.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel