Mine sisu juurde

Ellujäämine

Allikas: Vikitsitaadid
Christian Krohg, "Võitlus ellujäämise eest" (1889)

Proosa

[muuda]
  • Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase vihmametsas peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad ellujäämise nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla strühniini või muu mürkaine kihid; mõned on lihasööjad; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata õietolmuga igat putukat, lindu või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)
  • Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju sõnumit saata; paljud aistingud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb tõlkes kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. Keha ei püri tõe, vaid ellujäämise poole. (lk 341-342)



  • Kõik muutub keeruliseks, kui jutt on ellujäämisest niisugustel aegadel, nagu meil olid, vana ja väeti inimese ellujäämisest tugeva noore perekonna palge ees (isa ja ema olid neljakümne kahe aastased, mina olin kaheksateist). (lk 38)
  • Samal ajal me elasime läbi kõige hirmsama juunikuu (auu!-kuu), kui tagavarad maal tavaliselt otsa saavad. Me mugisime võilillesalatit, vaaritasime nõgesesuppi, aga põhiliselt kitkusime rohtu ning muudkui tassisime ja tassisime ja tassisime seljakottide ja kandekottidega. Niita me ei osanud, ja ka rohi ei olnud veel väga kõrge. Anisja andis meile lõpuks ometi vikati (kümne seljakotitäie rohu eest, aga seda on päris palju), ja me niitsime emaga kordamööda. (lk 40)
  • Meie lugesime emaga "Aiapidamise käsiraamatut", isa aga lõpetas viimaks ometi oma metsatööd ja me läksime tema uut eluaset vaatama. Tuli välja, et see oli kellegi hütt, isa oli seda kas praavitanud või vähemalt seinu takutanud, aknaraamid, klaasid ja uksed ette pannud ning katuse papiga katnud. Maja oli tühi. Kõik järgmised ööd me vedasime sinna laudu, lavatseid, kirste, pütte, malmpotte ja alles olevaid tagavarasid, peitsime kõik ära, isa aga kaevas sinna keldri ja peaaegu maa-aluse ahjuga muldonni, kokkuvõttes kolmanda maja. Isa väike aiamaa juba õitses. (lk 41)
  • Me sõime ka ise üha rohkem keedetud rohtu mitmesugusel kujul, eesotsas seenesupiga. Kitsetalled elasid ammu isa juures, kiusatusest kaugemal, rada sinna oli päris rohtu kasvanud, seda enam, et isa käis tuleviku üle mõtiskledes mööda erinevaid radu. (lk 42)
  • Kõik muutus palju hirmsamaks, kui me hakkasime talve peale mõtlema. Vilja – ei jahu ega teri – ei olnud, mitte midagi ei olnud ümbruskonnas külvatud, bensiini ja tagavaraosi ei olnud enam ammu, hobused aga olid veel varem tapetud, künda polnud kellegagi. (lk 42)
  • Me ei öelnud kellelegi midagi, kui linnast ära kolisime, kuigi isa valmistus ärasõiduks kaua, mistõttu meil koguneski terve autokoorma jagu kotte ja kaste. See oli kõik odav kraam, mis polnud omal ajal defitsiitne, minu isa kui ettenägelik mees oli kogunud neid asju mitme aasta vältel, kui nad tõepoolest ei olnud kallid ega defitsiitsed. Minu isa, endine sportlane, turist, alpinist ja geoloog, oli oma jala puusast ära vigastanud ning kippus juba ammu ära, nüüd langesid asjaolud tema üha areneva pagemismaaniaga kokku, ja me põgenesime, kui kõik oli veel pilvitu. "Hispaania kohal on pilvitu taevas," naljatas isa lausa igal ilusal hommikul. (lk 43)
  • Talv tuiskas kõik meie teed lund täis, meil oli nii kuivatatud kui kupatatud seeni ja marju, isa aia kartulit, lakatäis heina, leotatud õunu metsa hüljatud taludest, isegi pütitäis soolakurke ja tomateid. Põlluribal kasvas lume varjus talivili. Olid kitsed. Olid poiss ja tüdruk, et jätkata inimsugu, kass, kes tõi meile hulle metshiiri, oli koer Prints, kes ei tahtnud neid hiiri süüa, aga kellega isa lootis varsti jänesejahile minna. Püssiga jahil käia isa kartis, ta kartis isegi puid raiuda, peljates, et meid hääle järgi välja peilitakse. Kui tuisk undas, siis raius isa puid. Meil oli vanaema, rahva tarkuse ja teadmiste allikas. Meie ümber laius külm ruum. (lk 46)
  • Juhul, kui me pole üksi, tullakse meile järele. See oli kõigile selge. Aga esiteks, isal on püss, meil on suusad ja terane koer. Teiseks, millal nad veel tulevad! Me elame ja ootame, aga me teame, et ka seal keegi elab ja ootab, kuni me oma terad üles kasvatame ja kasvab vili, ja kartul, ja uued kitsetalled – ning siis nad tulevadki. Ja viivad kõik kaasa, sealhulgas ka minu. Seni toidab neid meie aed, Anisja aed ja Tanja majapidamine. Tanjat, ma arvan, ei ole enam ammu, aga Marfutka on kohal. Kui meie oleme nagu Marfutka, siis meid ei puututa.
Aga nii kaugele annab meil elada. Ja pealegi, ega meie ka ei tuku. Me rajame isaga uue pelgupaiga. (lk 46)


  • Mu murdeea mäss jäi pooleli, sest vastased andsid loobumisvõidu. Nüüd seisis mul vastas terve maailm, aga ma ei saanud maailmaga kontakti.
Ma olin end lukku pannud ja võtme ära kaotanud. See, mis meiega juhtus, oli nii erandlik ja karm, et ma püüdsin kogu oma tahte, jõu ja kõigi vahenditega maailmale näidata, et ei juhtunud midagi erilist. See oli vaistlik ellujäämisestrateegia: kaas peale, kui sa ei kannata sisu vaadata, veel vähem seal sees tuhnida.


  • Lambaraamatu kõrval oli väike õhuke köide peakirjaga "Kriidimaa lilled". Madalmaa pinnas oli kaetud väikeste peente lilledega nagu nurmenukud ja ümarlehised kellukad, ja mõned isegi veel väiksemad lilled, mis kõik suutsid kuidagi loomakarjad üle elada. Kriidimaal pidid lilled olema vastupidavad ja kavalad, et lammastest ja talvistest tormidest hoolimata elus püsida.



  • Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma saatusest suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.


  • Ühel hetkel hüüatas üks sotsiaaltöötaja vahele, öeldes rühmale: "26 kraadi ja päikesepaiste!" Kõik ringis istujad noogutasid nukralt. Ma ei saanud päris hästi aru, miks. "Rääkige pr Obamale," ütles ta, "mis mõtted läbivad teie pead, kui ärkate hommikul ja kuulete ilmateatest: 26 kraadi ja päikesepaiste?"
Tema ilmselgelt teadis vastust, kuid tahtis, et ka mina seda kuuleksin.Selline päev, olid kõik Harperi õpilased ühel nõul, ei ole hea. Kui oli ilus ilm, muutusid jõugud aktiivsemaks ja tulistamine hullemaks.
Need lapsed olid kohanenud pahupidi loogikaga, mida dikteeris nende keskkond - nad püsisid ilusa ilma korral toas ja muutsid iga päev oma koolitee marsruuti, vastavalt sellele, kuidas olid muutunud jõukude territooriumid ja lojaalsus. Nad rääkisid mulle, et mõnikord oli kõige turvalisem viis minna koju, kui kõndida keset tänavat, samal ajal kui kummaltki poolt kihutasid mööda autod. Selline teguviis võimaldas neil paremini märgata iga eskaleeruvat lahingut või võimalikku tulistajat. Ja see andis neile ärajooksmiseks rohkem aega.
Ameerika ei ole lihtne paik. Selle vastuolud panid pea ringi käima. Leidsin end Manhattani katusekorterites korraldatud demokraatide rahakogumise üritustelt, kus rüüpasin veini koos rikaste naistega, kes väitsid, et tunnevad kirglikku huvi hariduse ja lastega seotud teemade vastu, ning nõjatusid seejärel vandeseltslaslikult lähemale ja ütlesid, et nende Wall Streeti mees ei hääletaks iial inimese poolt, kes julgeb isegi mõelda tema maksude tõstmise peale.
Ja nüüd ma olin Harperis, kuulates lapsi rääkimas sellest, mismoodi ellu jääda. Ma imetlesin nende vintskust ja soovisin meeleheitlikult, et neil ei oleks seda nii palju vaja.
Üks neist vaatas mulle seejärel siira pilguga otsa. "See on tore, et te olete siin ja puha," ütles ta õlgu kehitades, "aga mida te tegelikult selle kõigega peale hakkate?"
  • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 395-396




  • Millega puud koju tuua? Millega vesi? Selleks on vaja käru. Kust seda saada? Tuleb peale suuremat õhulööki minna otsima inimesi, kes on oma käru juures surma saanud. Mõhhailo läheb. Tal on käru vaja. Maas on naise surnukeha. Käed ja jalad põlenud. Surnu kõrval on käru. See on nüüd vaba. See saab nüüd Mõhhailo omaks. Sellega saab ta koju puid ja vett vedada. Kärust saab surma ja elu kohtumispaigas ellujäämise vahend. Neid müüakse, vahetatakse. Jälgitakse kärude vabanemist, sest neid saab toidu vastu vahetada.


Luule

[muuda]

Ma usun: kõik pärimused
on enamjaolt tõesed kui pärast laagriaastaid
ja vanglat heideti seljast põlatud rüü
Oh seda häma ja mõisate taastamist
Salapeidikuist leitud armastuskirju
Me oleme mutandid viimseni Muidu poleks
suutnudki püsida Aga pärus- ja põlis-
ja ratsa või jala oleme ikka teeninud
ühte ja ainsat armukest
Viimse piisani vaikime tõest ja neame mis
südamele on kallis Põlata pole põhjust
kedagi Roomajadki jäid ellu ju ainult
olude sunnil

  • Ene Mihkelson, "Kui Eestimaal läks lahti üks tõbi" kogus "Torn" (2010), lk 18


see on viga kui otsustad olla tühiku suhtes
leplik ja armastav - siis pole pikka pidu
ei tühik tuleb halastamatult killida
tühik tuleb täita kiiresti ja otsustavalt mateeriaga
ainult nii on lootust jääda ellu
selles mängus
sellel levelil

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ellujäämine&oldid=128038"