Ellujäämine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]


  • Kõik muutub keeruliseks, kui jutt on ellujäämisest niisugustel aegadel, nagu meil olid, vana ja väeti inimese ellujäämisest tugeva noore perekonna palge ees (isa ja ema olid neljakümne kahe aastased, mina olin kaheksateist). (lk 38)
  • Samal ajal me elasime läbi kõige hirmsama juunikuu (auu!-kuu), kui tagavarad maal tavaliselt otsa saavad. Me mugisime võilillesalatit, vaaritasime nõgesesuppi, aga põhiliselt kitkusime rohtu ning muudkui tassisime ja tassisime ja tassisime seljakottide ja kandekottidega. Niita me ei osanud, ja ka rohi ei olnud veel väga kõrge. Anisja andis meile lõpuks ometi vikati (kümne seljakotitäie rohu eest, aga seda on päris palju), ja me niitsime emaga kordamööda. (lk 40)
  • Meie lugesime emaga "Aiapidamise käsiraamatut", isa aga lõpetas viimaks ometi oma metsatööd ja me läksime tema uut eluaset vaatama. Tuli välja, et see oli kellegi hütt, isa oli seda kas praavitanud või vähemalt seinu takutanud, aknaraamid, klaasid ja uksed ette pannud ning katuse papiga katnud. Maja oli tühi. Kõik järgmised ööd me vedasime sinna laudu, lavatseid, kirste, pütte, malmpotte ja alles olevaid tagavarasid, peitsime kõik ära, isa aga kaevas sinna keldri ja peaaegu maa-aluse ahjuga muldonni, kokkuvõttes kolmanda maja. Isa väike aiamaa juba õitses. (lk 41)
  • Me sõime ka ise üha rohkem keedetud rohtu mitmesugusel kujul, eesotsas seenesupiga. Kitsetalled elasid ammu isa juures, kiusatusest kaugemal, rada sinna oli päris rohtu kasvanud, seda enam, et isa käis tuleviku üle mõtiskledes mööda erinevaid radu. (lk 42)
  • Kõik muutus palju hirmsamaks, kui me hakkasime talve peale mõtlema. Vilja – ei jahu ega teri – ei olnud, mitte midagi ei olnud ümbruskonnas külvatud, bensiini ja tagavaraosi ei olnud enam ammu, hobused aga olid veel varem tapetud, künda polnud kellegagi. (lk 42)
  • Me ei öelnud kellelegi midagi, kui linnast ära kolisime, kuigi isa valmistus ärasõiduks kaua, mistõttu meil koguneski terve autokoorma jagu kotte ja kaste. See oli kõik odav kraam, mis polnud omal ajal defitsiitne, minu isa kui ettenägelik mees oli kogunud neid asju mitme aasta vältel, kui nad tõepoolest ei olnud kallid ega defitsiitsed. Minu isa, endine sportlane, turist, alpinist ja geoloog, oli oma jala puusast ära vigastanud ning kippus juba ammu ära, nüüd langesid asjaolud tema üha areneva pagemismaaniaga kokku, ja me põgenesime, kui kõik oli veel pilvitu. "Hispaania kohal on pilvitu taevas," naljatas isa lausa igal ilusal hommikul. (lk 43)
  • Talv tuiskas kõik meie teed lund täis, meil oli nii kuivatatud kui kupatatud seeni ja marju, isa aia kartulit, lakatäis heina, leotatud õunu metsa hüljatud taludest, isegi pütitäis soolakurke ja tomateid. Põlluribal kasvas lume varjus talivili. Olid kitsed. Olid poiss ja tüdruk, et jätkata inimsugu, kass, kes tõi meile hulle metshiiri, oli koer Prints, kes ei tahtnud neid hiiri süüa, aga kellega isa lootis varsti jänesejahile minna. Püssiga jahil käia isa kartis, ta kartis isegi puid raiuda, peljates, et meid hääle järgi välja peilitakse. Kui tuisk undas, siis raius isa puid. Meil oli vanaema, rahva tarkuse ja teadmiste allikas. Meie ümber laius külm ruum. (lk 46)
  • Juhul, kui me pole üksi, tullakse meile järele. See oli kõigile selge. Aga esiteks, isal on püss, meil on suusad ja terane koer. Teiseks, millal nad veel tulevad! Me elame ja ootame, aga me teame, et ka seal keegi elab ja ootab, kuni me oma terad üles kasvatame ja kasvab vili, ja kartul, ja uued kitsetalled – ning siis nad tulevadki. Ja viivad kõik kaasa, sealhulgas ka minu. Seni toidab neid meie aed, Anisja aed ja Tanja majapidamine. Tanjat, ma arvan, ei ole enam ammu, aga Marfutka on kohal. Kui meie oleme nagu Marfutka, siis meid ei puututa.
Aga nii kaugele annab meil elada. Ja pealegi, ega meie ka ei tuku. Me rajame isaga uue pelgupaiga. (lk 46)