Hiina

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ruth Payne Burgess, "Roheline Hiina urn" (1924)

Proosa[muuda]

  • Räägitakse, et Hongkongis ei jää inimesed vanaks. Nende nooruslik välimus kinnitab seda väidet igati. Ma küsisin põhjust ja öeldi, et nad peavad endale meelelahutusi välja mõtlema ja väljamõtlemise käigus ei leia nad mitte aega tülpinud olla, vaid nooruse ja õnne. (lk 107)
  • Muidugi on tõlla omamine luksus, aga mõttes omada kandetooli ja kandjaid on midagi veel luksuslikumat. Kena tooli, millel on hõbedaga kaunistatud aisad ja siidkardinad, võib osta minu arvestuse järgi veidi rohkem kui kahekümne dollari eest. Mõni naine peab nelja kuni kaheksat kandjat; nood on nii odavad, et võib endale lubada mitme palkamist. Igal Hongkongi tuntud majapidamise liikmel on oma eratool. Paljud mehed eelistavad hoogsalt liikuvat katteta korvtooli, samal ajal kui paljude naiste toolid on täiesti kinnised, nii et neid võib mööda tänavaid kanda möödujate pilkude eest kaitstuna. Hästivarustatud toolidel leidub mugavaid taskuid, päevavarjuhoidjaid ja panipaiku pakkidele. (lk 108)
  • Igas poes on sissepääsu juures raamatupidaja laud. Kõigil raamatupidajatel on ees tohutu suured kilpkonnaluust raamidega prillid, mis annavad neile kohutavalt targa väljanägemise. Ma kaldusin arvama, et prillid on ametitunnus, sest ma ei näinud ühtegi kontoritööle palgatud meest ilma nendeta. (lk 117, Kanton)
    • Nellie Bly, "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma". Tõlkinud Riina Jesmin. LR 23–25/2021


  • [---] Johanna on veendunud, et ema on isa lõplikult maha kandnud, kes neid tuhandeid haudu ikka tagantjärele kindlaks teha suudab, ema teeb ainult Johanna jaoks näo, et isa on kusagil olemas, aga aegapidi nihkub see kusagil ikka kaugemale ja kaugemale nii ajas kui ruumis, ulatub juba peaaegu Hiinamaale, mis, nagu öeldud, on ema jaoks maailma lõpp. (lk 26)
  • Lõpuks saavad varemed koristatud, pealinnaski on suuremad sõja jäljed likvideeritud, Johanna võiks nüüd ükskord oma unistuse teoks teha, loomaaeda vaatama sõita, Austria-sõit ei tule praegu ilmselt kõne alla, rahvusvaheline olukord on seesugune, seletab lektor, kui Johanna kord poliitloengul arglikult küsida söandab, et kuidas sõidetakse Austriasse. Pärast saab Johanna veel postkontori ülema käest noomida, seesuguseid küsimusi ei maksa esitada, igal asjal on oma aeg. Postkontori ülem ei ole loomulikult enam härra Sildnik, kodanik Sildnik raiub puid kusagil Magadani oblastis, ja see on peaaegu sama kaugel kui Hiinamaa, nagu Johanna on atlasest järele vaadanud, Johanna tunneb nüüd hästi geograafiat. (lk 33)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • "Hea, et Hiina piirab ikka veel inimõigusi," ütles Šaša.
"Mis sa räägid?" küsis Ema Nora. "Ära räägi nii."
"Miks hea?" küsis Miki.
"Kui ei piiraks, saaks miljard kolm sada miljonit hiinlast teada, et tohivad elada, kus vaid ise tahavad, ja paneks putku," ütles Šaša.
"Ja kus nad teie arvates tahaksid kõige rohkem elada ja kuhu nad pageksid?"
"Kus?" küsis Vanaema Amigorena murelikult. "Ega mitte ometi siin?"
"Miks mitte?" küsis Šaša.
"Siin pole huvitav," ütles Vanaema Amigorena. "Või mis?"
"Siia nad ei mahuks," ütles Šaša. "Ent kui Hiinas ei piirataks inimõigusi, kugistaksid hiinlased kogu Euroopa alla otsekui draakon kalaparve." /---/
"Kas sa mõtlesid selle ise siinsamas välja?" küsis Ema Nora.
"Ei," vastas Šaša. "Ma annan edasi lihtsalt Saksa keskkonnaministri ja Hiina Rahvavabariigi peaministri omavahelist kõnelust."
"Päriselt?" küsis Miki.
"Just," ütles Šaša. (lk 96-97)
  • Hiinamaa muutus üksnes niivõrd, kuivõrd pidigi muutuma.
Jesuiidid üritasid.
Katsusid, ise seda teadmata, kasutada Hiina strategeemi "varastada talad".
"Varastada talad ja vahetada sambad ilma maja liigutamata."
Kuid talad osutusid liiga rasketeks ja sambad paigast nihutamatuteks.
Vähemalt inimjõul. (lk 272)
  • Hiinlased ei saa teisel korrusel ei elada ega magada.
Kuid teise korruse rõdul seista, siidis vats vastu balustraadi, meeldis Kuuendale Qingi dünastia Keisrile väga.
Hiinlased suudavad elada ainult maa peal.
Eurooplased erinevadki nende meelest hiinlastest selle poolest, et nad on nõus "õhus elama".
Kuid taevas ei ela enamiku hiinlaste arvates mitte keegi.
Hiinamaale on võimalik viia vaid asju või leiutisi, kuid usku neile viia pole võimalik.
Võib-olla on nii sellepärast, et jesuiidid viisid usu Hiinamaale kaubateid mööda?
Vahest oleks pidanud otsima erilist teed - usuteed?
Räägitakse ju, et zen-budismi tõi Hiinamaale üksainus inimene.
Jalgsi. (lk 277)
  • Hiina keisrid vaatasid siia saabunud vaimulikke kui...
Mitte kui õpetuse toojaid, mitte kui õpetajaid, vaid kui andekaid barbareid.
Peaaegu nagu lapsi.
Ei ole võimalik Euroopat Hiinamaale üle kanda ega Kiriku tõelist jõudu näidata.
Keiser näeb alati vaid saadikuid, kel on hiinapärased riided üll.
Keisrid ei kartnud neid riiki lubada, sest teadsid, et nad ei suuda veel ühest - nähtamatust - Hiina müürist üle astuda... (lk 279)


  • Kui keegi pani tähele, siis Venemaa ja Hiina on arendanud välja võimekuse eraldada oma internet World Wide Web'ist. See tähendab autonoomset internetti. Teiseks, satelliidivastased raketid ja oma GLONASS, alternatiivne GPS süsteem. See tähendab, et neil tekib võimalus võtta maailmavõrk maha, likvideerida GPS ning nende GLONASS ja autonoomsed võrgud töötavad edasi. Kas me sellele oleme mõelnud?
  • Et Hiinast aru saada, pead sa sündima Hiinas, rääkima vabalt hiina keelt ja sööma kogu aeg pulkadega – siis hakkad Hiinast aru saama. Meil ei ole neid palju, kes Hiinast aru saaksid.
  • Kunagi rääkisin Brüsselis Hiina diplomaadiga. Üldiselt nad ei räägi palju, aga tema oli vastuvõtul ilma rahata veini nautinud, vist mõne klaasi rohkem kui muidu. Mis Siber ja Venemaa, see on meie oma, ütles ta. Minu teada on see Venemaa, poetasin. Ei noh, praegu on, aga nad niikuinii ei oska sellega midagi teha, saja aasta pärast on see meie oma, kehitas ta õlgu.


  • Eesti tiraažide ja hektilise turukorralduse, improviseeritud protsesside juures on kõige loomulikum ja tihti ka tõhusam valik Eestis asuv ja Eesti oludele kohanenud trükikoda. Jah, Poolas on odavam, Hiinas veelgi odavam. Siiski reeglina vaid juhul kui ka tiraaž on Poola või veel parem – Hiina mõõtu. Meenub lugu, kuidas Hiinast Lotte kaisunukke telliti. Ometi kord oli kogus piisav, et orjapidajad kaugel idas oma manufaktuuri käima tõmbaksid! Esimesel kahel ringil saadi tulemuseks midagi rotitaolist, kel saadetud joonistega vähe ühist leida.