Haud

Allikas: Vikitsitaadid
Hans Andersen Brendekilde, "Sügis" (u 1908)

Piibel[muuda]

keda Issand on hukka mõistnud, see langeb sinna.


  • Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku!
28 Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut.
29 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te ehitate prohvetite hauamärke ja ehite õigete hauakambreid
30 ja ütlete: „Kui meie oleksime elanud oma esiisade päevil, siis meie küll ei oleks olnud nende kaasosalised prohvetite vere valamisel.”
31 Nõnda te tunnistate ise eneste kohta, et teie olete prohvetite tapjate pojad.

Draama[muuda]


  • [Ophelia:] Kas enam ei tule ta?
    Kas enam ei tule ta?
    Ei, kalm on ta peal,
    ta ootab sind seal,
    ei iialgi tule ta.
    Kui lumi ta habe näis,
    kui lina ta valge pea.
    Surm ta ära viis -
    mis nutt aitas siis?
    Jumal, olgu ta hingel hea!

Proosa[muuda]

  • Kuidas vallasurnuid maetakse?
Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.


  • "Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?" küsis proua Malmberg. "Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki."


  • Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad mütsi, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge.


  • Kogu meie rahvas, väikesest vanani, ootab ja nõuab ühte: reeturid ja spioonid, kes müüsid vaenlasele maha meie kodumaa, lasta maha nagu roojased koerad. Nõuab meie rahvas üht: litsuge laiaks neetud kõnts!
    Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega.

Luule[muuda]

Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
...
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle vaevles rind…


Sünk on minu Valgevene,
sünk kui haud, ma tean,
siiski teda armastan ja
kalliks, kalliks pean.


Meri on kunstniku haud ning laene tal kaunimaks kalmuks.
Tuuled ning tormid, nad laulavad lõpmata vägevat viisi
talle, kes kestvalt ning südiste sõdade vastu kord sõdis.
Veteneitsid, need põimivad pärli ning teemandi pärgi
talle, kes rahu eest võideldes sõjas nüüd rahu on leidnud.


Vask oli nüüd taevas ta üle,
maa põudne, kumisev raud;
ta ise kõndis ümber
kui vankuv, elav haud!

  • Juhan Liiv, "Truudusetus", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 284


Me pühitseme odratules oma rammu,
Ja hingeääsil mõõgaks valmib higiraud,
Me mälestame seitsmesaja aasta sammu,
Kus täis ei saanud meitest röövli haud, —
Me pühitseme elu.


Mind sinna kõrtsi sängitage,
Kus tihti olin täis kui kaan,
Nii haud te mulle valmistage,
Et aamist ikka juua saan!

  • "Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud" (saksa rahvalaul, sõnad tõlkinud Jaan Poska juunior)


Mind hauda saadab koerte koor
ja minu laipagi ei pesta,
kuid pajudel on leinaloor,
õrn kurbus jääb neis kauaks kestma.


Särab hõre kakar siin
eredalt kui rooskarmiin;
roheluses künkatipp
igihaljuses kui lipp;
siin, kus kurbus ringi käib,
kõik ta hauad pärgi täis.


Poeg on vanglas, hauas mees,
Palvetage minu eest.


Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.


Aoaja must piim me joome seda õhtul
me joome seda keset päeva ja hommikul me joome seda öösel
me joome ja joome
me kaevame haua õhku kus lamada pole kitsas
Elab majas üks mees kes madudega mängib kes kirjutab
kes kirjutab kui pimedus laskub Saksamaale sinu kuldsed juuksed Margarete
tema kirjutab ja astub maja ette ja tähed vilguvad
ja tema vilistab oma koeri
vilistab oma juute laseb kaevata haua maasse
tema käsutab meid mängige nüüd tantsulugu
...
Tema hüüab mängige magusamini surma Surm on üks saksa meister
tema hüüab viiuldage tumedamal toonil ja teie tõusete suitsuna õhku
nii et teil haud on pilvis kus lamada pole kitsas
...
Surm on üks saksa meister tal on sinised silmad peas
tema tabab sind tinakuulil tema tabab sind üksi või reas
Elab majas üks mees sinu kuldsed juuksed Margarete
tema ässitab koeri meie peale ja kingib meile haua õhus
tema madudega mängib ja uneleb Surm on üks saksa meister


Kaugemale, kaugemale müriseb kohutav hord.
Maa oigab teises kandis.
Rahu ja kord
jälle valitseb Samarkandis.
     Elava kuninga haud
     kõrgub endiselt seal, kus algab Afrasiob.
     Neid kupleid austab ka saablite raud.
     Ümberringi Timur uut maailma pealinna loob.

  • Ain Kaalep, "Elav kuningas", kogus "Samarkandi vihik" (1962)

Vanasõnad[muuda]

  • Hall pea kisub haua poole.
  • Korra kuri ikka kooleb, halb hauda läheb.
  • Vanal õigus (kohus) koolda, hallil tarvis hauda minna.
  • Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
  • Surm suus, kalm kaelas.
  • Teine jalg hauas, teine haua äärel.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Allikata[muuda]

Kirjandus[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel