Mine sisu juurde

Friedrich Kuhlbars

Allikas: Vikitsitaadid
Friedrich Kuhlbarsi portree. 1915. Konrad Mägi.

Friedrich Karl Johann Kuhlbars (pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse; 17. august 1841 Uniküla Laatre vald Sangaste kihelkond Tartumaa – 28. jaanuar 1924 Viljandi) oli eesti kirjanik, dirigent ja koolmeister, Eesti Kirjameeste Seltsi liige ja Eesti Aleksandrikooli liikumise osaline.

Luule[muuda]

Kui Kungla rahvas kuldsel a'al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu;
siis laulsid mets ja mere suu
ja soome rahva sugu.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

Siis kõlas kaunist' lauluviis
ja pärjad pandi päha;
ja murueide tütreid siis
sai eesti rahvas näha.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

Ma mängin mättal, mäe peal
ja õhtul hilja õues,
ja Vanemuise kandle hääl,
mul põksumas on põues.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

  • Friedrich Kuhlbars, "Vanemuine" (1874), rmt: "Sind ma tahan armastada", 2018, lk 26; tuntud lauluna Karl August Hermanni viisil
    • Hiljem on tekstis tehtud ohtralt muudatusi, sh pandud pealkirjaks "Kungla rahvas" ning kirjutatud "soome rahva sugu" asemele "eesti rahva sugu".


Sääl, kos ne vana tamme saisva,
sääl om üts illus hainamaa,
nink selle hainamaa pääl paistva
ka häitsmisrohu häitsmata.

Üts udsumeri joodap lille
nink veerip üle hainamaa; -
ei kuulda karjalaste pille,
kik elu lähep hengama.

Siin tõstap üle mõtsa nulga
kuu, ööse vaigus, oma pääd;
ei näe teda loome hulga,
ent lilli tõst'va omad käed.

Na avava nüüd ome huuli
ja loova laule udsuvees;
ei näe nema torme, tuuli,
ei kuule neid ka ega mees.

Na kõneleva kuldsest ajast,
na kõneleva kurjast tööst,
autroonist ja ka puhtast pajast
nink omast jumalikust ööst.

Neil' laulva vanu losse müüri,
kuis vanal ajal elati; -
oh, karga, süda, rinda küüri,
ei kuule seda engligi!

Neil' avaldava kuldse torni,
mes peran meid saap sündima;
ja rasse aja, tuule, tormi
na meidest ära käänava.

Na omma selle oru poja,
ent kõrge maade kuninga;
neid joodap kuldse mäkioja,
kui meie lätte kuivava.

Na kandva lillemäki pääle
meid oma taivahõnguga,
nink meile kõmava sis hääle,
mes ilm es jõvva sünnita.

Na palmitseva närtsva krooni
meil' närtsimata lillega;
na ehitava elutrooni,
kos surm ei lase elada.

Na toova meile suuri andit,
mes meie maa ei valmista;
na lõpetava kurje vandit,
ke meid siin surma sunniva.

Ent satap üts neist Häitsmemehist -
nii või ma neid küll nimeta' -
sis katva krantsi tammelehist
neid neide häitsva havvaga.

Verd ikva söame nink silma,
ei teda nema näta saa;
ent tema hõng käip üle ilma,
ta nimi peap elama!

  • "Häitsmemehe", rmt: "Eesti luule", koostanud Paul Rummo, 1967, lk 84-85 (algselt "Äitsmemehhe")


Teele, teele, kurekesed,
üle metsa, maa,
üle suurte mägede,
üle mere ka,
ikka, ikka lõunale,
kus Egiptimaa!

Tulge jälle tagasi
kevadisel a'al,
kui kõik pungad põõsastes
puhkevad me maal!
Kõlaks teie lauludest
pea õhusaal!

Kui kord jälle meie ra'ad
kuul'vad teie häält,
küll siis viimsed jääpaed
lõpp'vad siit ja säält!
Tooge meil' üks lilleaed
pika reisi päält!

  • "Teele, teele, kurekesed", rmt: "Eesti luule", koostanud Paul Rummo, 1967, lk 85


Säält Läänemere kalda päält
on kuulda Linda lauluhäält.
Ta ohkab raskest südamest
ja leinab kallist kaasakest.

"Oh Kalev, et nii vara sa
ju pidid surmas närtsima!
Ma olen üksi ilmas nüüd;
ei olnud sul, ei minul süüd.

Mu pika piina pisarad
su mängumuru täidavad.
Kus armsal ajal kõnd'sime,
sääl lainetab nüüd järveke.

Sääl mängib ükskord rõõmsaste
me kõige noorem pojuke:
su kotkas ja su rauast rind,
mu tuike ja mu pesalind.

Oh Kalev, tule teistkord sa
veel tedretptart pärima!
Kui kaua, kallis, tahad sa
küll kalmukambris viibida?

Kui kuuled sarve pae päält
ja vainult Vanemuise häält,
siis surmalõngad lahuta
ja tõuse uue jõuga!

Ei saa siis Linda leinama,
ei silmavesi voolama;
siis ilmun uue iluga
ja uuest' hõiskab Eestimaa."

  • "Linda laul", rmt: "Eesti luule", koostanud Paul Rummo, 1967, lk 86


Oh konnas mo närtsiva ule so putva,
Taivalik, jumalik, pühendet ma! -
Mo trööstija engli kiik minnoga nutva,
Sest kaugel, kaugel mult olled sa.

Oh võis ma nüüd vägevin sömen veel juvva
Mo essama lillede õngu, nink tuvva
Mo söamest tenno! - Oh et ne mo äle
Võis eljuda essama piiride päle.

  • "Tütarlaste kaebamine võõral maal" (eestlaste väljarändest Venemaale), cit. via: Mihkel Kampmann, "Eesti kirjandusloo peajooned", teine jagu, 1933, lk 91


Me seisime kaldal seal käsikäes,
Kui ööbikud hõiskasid kevade väes.
All aurasid aasad, ja ehakuld
Me südames sütitas tundmuse tuld.

Üks lootsik tuli; ta peatus siis
Ja minu kõrvalt su ära viis.
Kõik laululinnud, nad lahkusid meist -
Kas saame kord näha veel teineteist?

  • "Kas saame kord näha veel teineteist?", cit. via: Mihkel Kampmann, "Eesti kirjandusloo peajooned", teine jagu, 1933, lk 94


Nüüd imeilus kaja
Me hingest läbi läeb
Ja pühalikku hiilgust
Me vaimuvaade näeb,
Sest imetäht on tõusnud
Ju taeva-võlvile,
Et kustumata valgust
Sealt saata kaugele.

See täht toob meile teate,
Et praegu tulemas
On meie ülem lootus,
Me hinge kuningas.
Sest pangem altaritel
Kõik küünlad põlema
Ja laulgem hosianna
Ning halleluuja ka!

Sa jõulutähekene,
Oh tere tulemast!
Sa oled välja läinud
Me armsast Jumalast.
Oh paista ikka hellalt
Ka meie hingesse
Ja ole meile juhiks,
Sa jõulu-täheke!

  • "Jõulutähekene", rmt: "Täis tähti jumallapse põll", 2. trükk, 2000, lk 10


     Ma heitsin maha magama,
ja nägin une sees,
Et ingel palmi oksaga
Seis' minu voodi ees.

     Ta tegi taeva väravad
Mull' lahti armulist:
Oh palju lambaid kaitses sääl
Me Issand Jeesus Krist.

     Sääl oli palju palmipuid
Ja kuuski õuntega;
Sääl paistis päike nagu kuld,
Ja inglid laulsid ka.

     "Nüüd tuleb alla püha Krist!"
Nii laulis ingli suu.
Ma kostsin: "Tooks ta meile siis
Ka kauni jõulupuu!"

  • "Unenägu" (1867), rmt: "Täis tähti jumallapse põll", 2. trükk, 2000, lk 72


Küll täitsid vereojad
Meid ahastusega,
Ja leinakuube kannab
me ilus isamaa.

Kuid siiski imeväel
Meil taevas lahti läeb
Ja pisarpilgul kurtja
Uut maad ning taevast näeb.

Sest jõulu-ingel ilmub
Ka Eesti peresse.
Tal tehkem lahti uksed
Ja lahti südame!

  • "Jõuluks 1906", rmt: "Täis tähti jumallapse põll", 2. trükk, 2000, lk 191


     Püha öö, su tähte sära
Paistku üle ilmamaa,
Lasku läbi karmi kära
Palmi oksad lehvida!

     Püha öö, su siidiloorid
Sõudku kurtja kulmule!
Laulgu jõuluingli koorid
Rahu iga hingesse!

     Püha öö, su valjud tiivad
Vaikse, vaba lennuga
Meie vaimu sinna viivad,
Kus ta päris kodumaa.

  • "Püha öö", rmt: "Täis tähti jumallapse põll", 2. trükk, 2000, lk 287


Päiw ajap ärra pimmet ööd,
Laul rahwa rojust, roppo tööd.

  • Friedrich Kuhlbars, moto, rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863


Auw Aleksandrele,
Me kalli keisrile!
Ke suur om jo siin waiwan,
Ent suremb kõrgen taiwan;
Ke murdnu wangi-raudu,
Meil' katnu rõmo-laudu.
Auw Aleksandrele!

  • Friedrich Kuhlbars, "Auw Aleksandrele", rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863, lk 24


Purruta wainlast, nink wainlaste walle,
Pillu täll' kule kui mängija palle!
Wõitle iks söamest,
Enda nink rigi eest!
Sis saap ka kule wihm rõmo sull' toma,
Nink sinno rinnan üts autäht saap poma.

  • Friedrich Kuhlbars, "Sõamehhe rõmolaul", rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863, lk 26


Se iilgaw armo-tullekenn'
Ka pallap peijo rinnun
Ni kangest, et ta söamen
Om sakkest suren irmun;
Sest selget teedmist annawa
Kiik mäe, ke tuld purskawa.

  • Friedrich Kuhlbars, "Mo päiw", rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863, lk 42


Kos on keik need lilled jäänd,
Ke meil' rõemo kandsid,
Nink kui päik' end' loja wäänd,
Maggust lõhna andsid? —
Päike werib maddalast;
Talw meid arap wäggewast. —

Kes on kül neid neitsid näind,
Kes iks lille nopp'sid?
Kohhes on keik linnud läind,
Ke weel laule õpsid? —
Kewwad' on meist tagganud;
Neitsid, lauljad kaddonud! —

  • Friedrich Kuhlbars, "Närtswad lilled", rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863, lk 59


Keswa leem, mes kanni seen,
Om meil' talwast antu;
Temma om üts kallis leem,
Waim tall' sisse pantu.

  • Friedrich Kuhlbars, "Ölle-laul", rmt: "Vastse laulo ja kannel", 1863, lk 60


Meri on kunstniku haud ning laene tal kaunimaks kalmuks.
Tuuled ning tormid, nad laulavad lõpmata vägevat viisi
talle, kes kestvalt ning südiste sõdade vastu kord sõdis.
Veteneitsid, need põimivad pärli ning teemandi pärgi
talle, kes rahu eest võideldes sõjas nüüd rahu on leidnud.

  • "Kunstmaalija V. V. Vereschtschagini mälestuseks"


Kord Vanemuine mureta
käis kalju-saarel kandlega
ta laulis pajud palmideks
ja saared siidisalmideks.

  • "Vanemuise heal"


Karskuse, kainuse vooruslik vägi
kaljuna kaitsku me rahvast ning maad!
Kannab me lootust kord määratu mägi,
küll siis ka köidavad armsamad a'ad;
laulab siis tuleva põlvede sugu
karskuse kaljudest kaunimat lugu!

  • "Karskuse kalju"


Kus laululinnud hõiskasivad,
seal kõlisevad ahelad,
ja kolletanud kalmu kaisus
me suguvennad puhkavad.

  • "Sügisel 1906"


Vägevail vooludel hoovasid healed ta ärkavast kandlest;
mis tema luuletas kord, omanda kuskilt ei saa. —
Kas siis me tärkava nooresoo põuest ju kustuma peab
ilu, mis kodumaa koit valguse väljale tõi?

  • "Koidula"

Tema kohta[muuda]

  • "Kui Kungla rahvas kuldsel a'al" on luuletatud oktoobris 1869. Noor kooliõpetaja oli keskööni istunud laua taga ja parandanud õpilaste kirjatöid. Tööd lõpetades tundis ta haruldaselt kõrgendatud meeleolu; ammutuntud elevuspinge, mis tekitanud Faehlmanni müüt Vanemuisest, nõudis lahendust. Kuhlbars istus sedamaid uuesti laua äärde ja tähendas laulu nii suure kergusega puhtalt paberile, nagu oleks ta kirjutanud heale sõbrale sõnumikku. Kuhlbarsi hümnide jõulised ja pidulikud helid on kolanud rohkem kui pool sajandit tähtsamate rahvakoosolekute lõpul. Nendega avaldasime trotsi saksa ja vene ülevõimu survele, nendega õhutasime enestes parema tuleviku lootusi ja kosutasime isamaalist meelsust, nendega hõiskasime vastu saabunud vabadusele. (lk 92-93)
  • Luuletaja eluõhtu eel pääses lugejate ette kaua käsikirjas seisnud kogumik Villi Andi Luuletused I, II ja 111 (1921—1923). Siit saame ta luuletoodangust koguülevaate. Kõrvutades Kuhlbarsi luuletisi saksa vanemate noodiraamatutega, mis välja antud koolidele, selgub piisavalt, et luuletaja noorea toodang peale isamaalaulude suurelt osalt koosneb tõlgetest ja jäljendustest, mille algupärandid kuuluvad saksa hilisromantikasse. Selle mõjustusel on Kuhlbars loonud ka oma uuemad algupärased laulud. (lk 93)
  • Aatelise luuletajana usub Kuhlbars kindlasti, et luule ja laul võivad vähendada tuska ning eluvaeva. Nukrust, nurinat ja kahtlust me ei leia ta luuletoodangust, elu varjuküljed jätab ta täiesti puutumata.
Kuhlbarsi luulestiili iseloomustab piltide küllus ja allegooriline väljendusviis. Piltide valikul on ta mõttelend vahel nii vaba, et selgus selle all kannatab. Kus ta haruldasi, fantastilisi pilte loob ja neid liidab liiga vabalt, on lugejal raske jälgida ta luulelendu ja taibata sisu. (lk 94)
  • Kahtlemata on Kuhlbars algjõuline lüüriline talent, kes veel kõrges raugaeas oli arenemis- ja täienemisvõimeline. Väljendusvahendeiks valib ta elevuslikke, meloodilisi sõnu, misläbi ta luulekeel omandab iseviisilise laulva tooni. Seepärast on ta luuletooted rahvalikult lihtsad, keelelt voolavad, ladusad ning enamikult laulmiseks sündsad. (lk 95)
    • Mihkel Kampmann, "Eesti kirjandusloo peajooned", teine jagu, 3. trükk, 1933 (digiversioon 2016)


  • Sellaseid mõtteid sähvas läbi peast, kui algasin oma pisiarutlust Friedrich Kuhlbarsist, kes on taas Villi Andi, Idna Illiv, Mangu Sild ja palju teisi. Villi Andi muidugi auks Viljandi linnale, kus ta nii kaua elanud ja töötanud. Muide, poleks huvituseta teada, mil moel ja määral Viljandi Villi Andile selle austamise eest on vastanud? Samuti professor J. Kölerile, kes oma nimele lisas Viljandi, ja Ado Reinvaldile, "Viljandi laulikule?"
  • Kes on Villi Andi, pardon, Friedrich Kuhlbars? Ütleksin meeleldi, ta on võlur. Mitte sorts ega soolapuhuja, taskukunstnik ega silmamoondaja, enge tõsine imetegija, kes muistse aja kujud on teinud elavaks, meile silmaga nähtavaks ja käega katsutavaks ja selle on ta saavutanud äärmiselt lihtsate abinõudega.
  • Jääb küsida, kust põlveneb see Kuhlbarsi võlurivaim, millised on ta alglätted? Meie ei eksi vist, kui ütleme, et palju on Kuhlbarsi juures primitiivset, ürglaulikule, regivärsi veeretajale, omast, vaatamata sellele, et väliselt Kuhlbarsi värss erineb igati rahvalauliku omast, evides kõiki kunstlüürika välistunnuseid. On võimatu luuletada lihtsamalt kui Kuhlbars seda teeb. Mõnes kohas tundub see otse esimeste muljete spontaanse avaldusena. Sageli on see nagu improviseering teatavale ainele. Lugege või veel kord ta "Õhtulaulu" ("Öö nüüd jõuab jälle oma rahuga" ) ja veenduge ses ise! Ent ilusad ja südamlikud on Kuhlbarsi luuletused kõigele oma lihtsusele vaatamata või, kui tahate nii, siis just nende lihtsuse tõttu. Nende lihtsus on nii võluv, sarmikas, nagu võis olla seda aegki, mil nad sündisid, sest see oli aeg, kus palju usuti, loodeti ja ka - armastati. Meie skepsisega mürgitatud ajud oma umbusalduse, kartuse ja vaenlikkusega ei suudagi kunagi tajuda seda naiivsust ja pieteeti, mis sellal omati kirjasõna ja selle avaldajat uskudes ja usaldades.
Ometi olgem siiralt õiglased: nagu Kuhlbars võis omal ajal kirjutada ja luuletada vaid Kuhlbars. Meie nüüd peame julgema ja võima palju teisiti, kuid seejuures püsib meie täielik tunnustus seda pälvivale mineviku luulemeistrile, kelle surmapäevast möödub 28. I 44. kakskümmend aastat.


  • Kuhlbars oli omal ajal Jannseni, Koidula ja Kreutzwaldi kõrval lugupeetumaid kirjanikke. Tänapäeval on sellest hiilgusest järel riismed, aga vähemalt teavad kõik tema sõnadele loodud laule "Vanemuine" ("Kungla rahvas"), "Koit" ("Laulud nüüd lähevad"), "Teele, teele, kurekesed" ja "Lõikuselaul" ("Me lähme rukist lõikama").
  • Kuhlbarsi õnnestunud muusikalise invasiooni puhul on ootuspärane, et tema populaarseid viisistatud tekste ongi tema parimateks luuletusteks pidama hakatud. [---] Paraku ei mainita peaaegu kuskil seda, et Eesti Kirjameeste Seltsi 1887. aasta võistukirjutamisel auhinnati Kuhlbarsi unustusse vajunud luuletusi "Linda leinamine" ja "Isa Kalev", mille mõju edasisele eesti kirjandusele on Tuulemaa motiivi hällina ometi olnud määratu palju suurem kui tema viisistatud tekstidel.

Välislingid[muuda]