Friedrich Kuhlbars

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Friedrich Kuhlbarsi portree. 1915. Konrad Mägi.

Friedrich Karl Johann Kuhlbars (pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse; 17. august 1841 Uniküla Laatre vald Sangaste kihelkond Tartumaa – 28. jaanuar 1924 Viljandi) oli eesti kirjanik, dirigent ja koolmeister, Eesti Kirjameeste Seltsi liige ja Eesti Aleksandrikooli liikumise osaline.


Kui Kungla rahvas kuldsel a’al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.

Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga.

Säält saivad lind ja lehepuu
ja loomad laululugu,
siis laulis mets ja meresuu
ja eesti rahva sugu.


Meri on kunstniku haud ning laene tal kaunimaks kalmuks.
Tuuled ning tormid, nad laulavad lõpmata vägevat viisi
talle, kes kestvalt ning südiste sõdade vastu kord sõdis.
Veteneitsid, need põimivad pärli ning teemandi pärgi
talle, kes rahu eest võideldes sõjas nüüd rahu on leidnud.

  • "Kunstmaalija V. V. Vereschtschagini mälestuseks"


Kord Vanemuine mureta
käis kalju-saarel kandlega
ta laulis pajud palmideks
ja saared siidisalmideks.

  • "Vanemuise heal"


Karskuse, kainuse vooruslik vägi
kaljuna kaitsku me rahvast ning maad!
Kannab me lootust kord määratu mägi,
küll siis ka köidavad armsamad a'ad;
laulab siis tuleva põlvede sugu
karskuse kaljudest kaunimat lugu!

  • "Karskuse kalju"


Kus laululinnud hõiskasivad,
seal kõlisevad ahelad,
ja kolletanud kalmu kaisus
me suguvennad puhkavad.

  • "Sügisel 1906"


Vägevail vooludel hoovasid healed ta ärkavast kandlest;
mis tema luuletas kord, omanda kuskilt ei saa. —
Kas siis me tärkava nooresoo põuest ju kustuma peab
ilu, mis kodumaa koit valguse väljale tõi?

  • "Koidula"