Kadumine
Proosa[muuda]
- Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks röövel, kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid mäetipule, ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada
- John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006
- Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
- Pole midagi kohutavamat, kui olla mitte keegi, sest sa pole enam kuuene nagu meie pesamuna ja pole ka veel nii vana nagu minu vanem vend, kes kadus kümnendal sünnipäeval kättesaamatusse kaugusse. Mingisse salapärasesse ellu, kuhu mina ei jõua vist eales, sest päevad venivad üha aeglasemalt, sekund kestab varsti tunni ja kui nii edasi läheb, siis jään mina siia igavesti sibulate pärast silmi vesistama ja Piripilli hõikuma. (lk 4)
- Ma olen Pille-Piripilli kantseldanud juba poolteist aastat ja see on märksa hullem nuhtlus, kui ma algul arvata oskasin, sest mu väike õde kaob nimelt alailma ja igale poole. Nagu nööpnõel, mis põrandale kukkunud ja jäljetult haihtunud. Otsi või ära otsi, enam sa nööpnõela ümarat pead ei näe. Ehk vaid siis, kui nõela jalga astud ja karjatad. Kui õe lõpuks leian, karjatan alati. On tal siis uuel põllel määratu värvilaik ja käed-põsed punased kui punanahal, sest ta on harjutanud vesivärvidega joonistamist. Või on ta taburetile roninud, kraani lahti keeranud ja köögi üle ujutanud või... Midagi on kindlasti lahti, kui mu õde on kadunud. (lk 6)
- Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014
Luule[muuda]
- William Butler Yeats, "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904 (tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat 1990, lk 59)
Öösse ära kadus
vanker vurinal, -
õhturahu sisse -
tähistaeva all!
Ära kadus ühes
minu rahu ka:
süda tahtis ühes,
ühes sõiduga!
Oleks ühes läinud,
ühes temaga,
sada versta sõitnud,
sõitnud tuhat ka.
- Juhan Liiv, "Õhtul" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 70
Miski vist kaotsi mus läind -
teisiti kord olen näind
valgete purjede liiliaid,
teisiti helkis siis laid.
Miski vist kaotsi mus läind.
- Marie Under, "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28
teadmata kadunud nagu lamp
mille viisin sulile parandada
ei parandand reedel ei parandand
esmaspäeval neljapäeval oli kõik
ära unustand
küsis — Mis lamp?
Ei ole mingit lampi minu juures
samamoodi kadusid sina kes mul olid —
pole olnudki — mis mees?
Polnud siin kedagi
not seen not heard of
keegi tegi nõiatembu minu lambiga
nagu minu mehegagi
...
mõtlesin et ei pääse ta kuhugi
aga vaat pääses
mälu on mul muidu hea õpin alatasa uusi keeli
aga meest ei mäleta
oma mälu ma usaldada nähtavasti siiski ei või
- nimigi oli tal — kummaline värk
nagu tina tuhka
ma oletan ta andis mulle andeks et ma toitu
valmistada ei oska — liig saamatu olen
seda ma arvan
enne kadus lamp siis suli
siis mees
kanna nagu sõelaga vett seda elu
jookseb minema ja lõhnagi ei jää järele
- Ilona Laaman, "*teadmata kadunud nagu lamp", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 4-5