Seiklus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • [Don Ramón:] Aga pea meeles, et seikluste tee on loobumise tee. On ainult kaht liiki inimesi — kaupmehed ja vaimulikud, rahu ja seikluste otsijad. Rüütlid on püüdnud neid kaht teed ühendada, aga see pole kunagi õnnestunud. Tuleb aeg, kus nad peavad valima — ja siis ei ole neid enam. On ainult nimed nagu tühi mõõgatupp."


  • Grimaud, kelle ta isand oli jätnud lossi värava juurde, oli kuulnud tema vangistamisest, kui Athos sellest Aramisele oli hõiganud, ning sõnagi lausumata asus ta Aramise kõrvale, nagu poleks midagi juhtunud. Grimaud oli teeninud oma isandat juba kakskümmend kaks aastat, ja oli näinud teda nii paljudest seiklustest terve nahaga välja tulevat, et miski ei röövinud enam ta rahu. (lk 823)



  • [Albus Dumbledore:] Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur seiklus.


  • [Dumbledore:] Ja nüüd, Harry, astugem öhe ja ajagem taga seda kerglast ahvatlejannat, kelle nimi on seiklus.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 50


  • Järeldus oli aga ikka seesama: tempu mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui ajujahiks jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest kirjutati kohalikes ajalehtedes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele kangelasteole järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse ja tagajärje vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas jalutamine ja puu all magamine toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Luule[muuda]

Luuletaja loeb pimedatele värsse.
Ta ei aimanud, et see on nii raske.
Ta hääl väriseb.
Ta käed värisevad.

Ta tunneb, et iga lause
pannakse siin pimeduse proovile.
Ta peab ise hakkama saama,
ilma valguse ja värvita.

See on ohtlik seiklus
tema luuletuste taevatähtedele,
aovalgusele, vikerkaartele, pilvedele, neoonlampidele,
kuupaistele,
kalale, kes seniajani ujunud hõbedasena vees,
ja kullile, kes hõljunud kõrgel taevas.

  • Wisława Szymborska, "Pimedate viisakus", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 24-25