Mine sisu juurde

Heldus

Allikas: Vikitsitaadid
Hortense Haudebourt-Lescot, "Angoulême'i hertsoginna heldus" (1821)

Proosa[muuda]

  • Tema kaaslane oli erakordselt heldekäeline - nii hulkur, logard kui kerjus said tema käest enam, kui nad oma hädapärasteks tarvidusteks vajasid. Kuid Aubrey ei suutnud jätta tähele panemata, et tema käest ei saanud almust korralikud ja vooruslikud, isegi mitte need, kes olid langenud äärmisse viletsusse oma vooruslikkuse tõttu: need kõik saadeti tigedaid mõnitusi vaevu tagasi hoides ukselt tagasi. Aga kui kätt väristas kõlvatu tüüp, kes ei otsinud leevendust vaesusele, vaid ihkas ainult liiderlikku lõbu, et vajuda veel sügavamale nurjatuse sohu, lahkus too alati rikkaliku noosiga. Ise selgitas annetaja seda siiski paheliste inimeste suurema pealetükkivusega, mis jääb vooruslike vaeste häbeliku ujeduse taustal rohkem silma. Tema lordliku kõrguse annetustel oli veel üks kummaline külg, mis noorele mehele selgesti meelde jäi: kõik need, kes tema heldekäelisust tunda said, avastasid varsti vältimatult, et on kaela saanud needuse, sest õige pea sattusid nad kas võlla või vajusid vaesuse ja viletsuse kõige räpasematesse mülgastesse.


  • Samal ajal aga laps, Lotte ja Herberti, gestaapo poolt surnuks piinatud Herberti laps, avas aiavärava, astus aasale ja jäi esimese õunapuu alla seisma.
Algul vaatles ta ainult puu tüve ja tõmbas sõrmega mööda selle krobelist koort, siis aga kallutas peakese kuklasse. Üksteisest läbipõimunud oksad sirutusid võimsalt ülespoole, kuid kogu võra püsis siiski liikumatuna. Ka laps ei liigutanud end. Puu lehed, mis alt vaadatuma paistsid täiesti mustadena, värelesid lakkamatult. Läbi lehtede helkis õhtune taevas. Üksik längus päikesekiir tungis okste vahele ja tabas midagi ümarat ning kuldset.
"Üks ripub üleval," hüüdis laps.
Köögis kargasid kõik ehmunult püsti ja mõtlesid, et ei tea mis hirmus asi on juhtunud, jooksid siis õue ja vahtisid ülespoole. Seejärel toodi kohale puuviljakäärid. Kuna lapsel polnud veel küllalt jõudu, juhtisid teised ta kätt, mis hoidis raskeid puuviljakääre nagu hiigelkrihvlit. Juba olidki käärid õuna kohal, juba potsatas õun maha: tere õhtust, õunakene!
"Võid õuna endale võtta," ütles proua Marnet, ja leidis ise, et ta on väga helde.
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 325-326


  • Telefon heliseks teisiti, kui ta oleks surnud. Alati kiirustaksin vastama, valmis seikluseks. Pargis jalutades vastaksin võhivõõra mehe tervitusele, võtaksin väljasirutatud käe, järgneksin talle põõsastesse, puude vahele! — oleksin helde kõikide vastu! (lk 20)


"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos mesilasperega.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 88

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel