Heldus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos mesilasperega.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 88


  • Samal ajal aga laps, Lotte ja Herberti, gestaapo poolt surnuks piinatud Herberti laps, avas aiavärava, astus aasale ja jäi esimese õunapuu alla seisma.
Algul vaatles ta ainult puu tüve ja tõmbas sõrmega mööda selle krobelist koort, siis aga kallutas peakese kuklasse. Üksteisest läbipõimunud oksad sirutusid võimsalt ülespoole, kuid kogu võra püsis siiski liikumatuna. Ka laps ei liigutanud end. Puu lehed, mis alt vaadatuma paistsid täiesti mustadena, värelesid lakkamatult. Läbi lehtede helkis õhtune taevas. Üksik längus päikesekiir tungis okste vahele ja tabas midagi ümarat ning kuldset.
"Üks ripub üleval," hüüdis laps.
Köögis kargasid kõik ehmunult püsti ja mõtlesid, et ei tea mis hirmus asi on juhtunud, jooksid siis õue ja vahtisid ülespoole. Seejärel toodi kohale puuviljakäärid. Kuna lapsel polnud veel küllalt jõudu, juhtisid teised ta kätt, mis hoidis raskeid puuviljakääre nagu hiigelkrihvlit. Juba olidki käärid õuna kohal, juba potsatas õun maha: tere õhtust, õunakene!
"Võid õuna endale võtta," ütles proua Marnet, ja leidis ise, et ta on väga helde. (lk 325-326)


  • Telefon heliseks teisiti, kui ta oleks surnud. Alati kiirustaksin vastama, valmis seikluseks. Pargis jalutades vastaksin võhivõõra mehe tervitusele, võtaksin väljasirutatud käe, järgneksin talle põõsastesse, puude vahele! — oleksin helde kõikide vastu! (lk 20)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel