Mine sisu juurde

Needus

Allikas: Vikitsitaadid
Johann Köler, "Lorelei needmine munkade poolt" (1887)

Piibel[muuda]

Nagu koduta lind, nagu lendav pääsuke,
nõnda on teenimata needus: see ei lähe täide.

Proosa[muuda]

  • Tema kaaslane oli erakordselt heldekäeline - nii hulkur, logard kui kerjus said tema käest enam, kui nad oma hädapärasteks tarvidusteks vajasid. Kuid Aubrey ei suutnud jätta tähele panemata, et tema käest ei saanud almust korralikud ja vooruslikud, isegi mitte need, kes olid langenud äärmisse viletsusse oma vooruslikkuse tõttu: need kõik saadeti tigedaid mõnitusi vaevu tagasi hoides ukselt tagasi. Aga kui kätt väristas kõlvatu tüüp, kes ei otsinud leevendust vaesusele, vaid ihkas ainult liiderlikku lõbu, et vajuda veel sügavamale nurjatuse sohu, lahkus too alati rikkaliku noosiga. Ise selgitas annetaja seda siiski paheliste inimeste suurema pealetükkivusega, mis jääb vooruslike vaeste häbeliku ujeduse taustal rohkem silma. Tema lordliku kõrguse annetustel oli veel üks kummaline külg, mis noorele mehele selgesti meelde jäi: kõik need, kes tema heldekäelisust tunda said, avastasid varsti vältimatult, et on kaela saanud needuse, sest õige pea sattusid nad kas võlla või vajusid vaesuse ja viletsuse kõige räpasematesse mülgastesse.


  • [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm. Kui sa tõesti tahad kord kirjutada laulu, mis on suur ja tõeline, siis kirjuta sellest needusest. Mitte muinaslugu mõnest kummitavast rüütlist, kes on ainult vari, vaid sellest tõelisest needusest, mis lasub kogu maailmal pattulangemisest saadik. (lk 225)


  • "Needus," liikus sõna sosistamisi suust suhu ja külast külla. Ainult et ei teatud, kes needis ja miks, ega osatud ähvardavale hädale süüdlast leida. "Needus, hukatus ja nälg," halasid naised põuahallide põldude ääres või ammutades kuivama kippuvatest kaevudest mudasegast põhjavett, määrdunud lapsekäed seelikusabades kinni. Kes raatsis siis kallist vett näole või muidu ihule raisata, nüüd, mil taeva kalkus piiskagi lisa ei lubanud? (lk 16)
  • Kehv mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hingetaga oligi ja lapike kehva maad ümber mustaks tahmunud suitsutare, ei muud midagi. Ega oleks Süvahavva rikas veskiomanik talle ilmapealgi oma ainukest tütart lubanud, aga tõmbajal tõmbaja õigus. Vaarvaarisade kombed, teadis Tõiv, kui poolminestanud tüdruk kaenlas minema ratsutas, Aage heledad juuksed kui pekslev pilv üle õla lehvimas.
Aga eks olnud tüdruk ise kui takjas Tõivus kinni, kui ta vennad Süvahavvält Tormasele tasuretkele tulid, lühikesed mõõgad vööl ja verehimu südames? Oli Tõivus kinni ega lasknud vennakseid ligigi, anus ja palus, nuttis ja needis, pikad juuksed sakris üle näo ja habraste tüdrukuõlgade.
Needsid siis vennadki, õe ära, õe ja kogu tema järeltuleva röövlitesoo seitsmendast põlvest saadik. Needsid ära ja läksid Võhandule tagasi, kadusid alla Süvahavvale nagu poleks neid Tormasel eales olnudki. Ei kuulnud noorik enam isast ega emast, ei vendadest ega vaarisast Süvahavva Uintistki, teadjast ja veetargast, nagu rahvas teda nimetas, justkui oleks Süvahavva nad neelanud või Võhandu ise uputanud.
See-eest tuli suur põud juba kevade hakul ja taevas oli kalkhall nagu ei iialgi varem. (lk 17)
  • Aime Maripuu, "Võhandu, püha jõgi", rmt: Aime Maripuu, "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984


  • Ma needsin ära kõik religioonid, kõik jumalad, nii palju kui mul neid meelde tuli. Mulle tundusid nad korraga nii naeruväärsed oma väljamõelduses, need tühjad papikujud, need sõnamonstrumid, inimliku idiotismi ülim saavutus! Olgu nad neetud! Ja kui neil tõesti peaks kogu oma gängi peale kokku olema mingitki võimu (kuigi monoteistlikus maailmapildis kujutatakse neid maffiabosse rohkem üksiküritajatena, peaaegu romantiliste don Quijote'idena), siis võiksid nad olla nii kenad ja teha nõmedale inimkonnale, kes muidugi ei vääri mingit heategu, selle ainsa heateo, mida nad talle, olgu eraldi võttes või grupiviisiliselt, siiski võlgnevad, arvestades seda sajanditepikkust koogutamist ja vastastikust vihkamist, mida see ahvikari, kes nad välja on mõelnud, nende altaritele on kallanud - jah, siis ometi võiksid nad teha inimkonnale selle viimse (ultime) heateo: vabastada meid kõigist religioonidest. Palun! Et sellega oleks lõpp, nüüd ja igaveseks. Ja vabasta (või vabastage, juhul kui te tõesti maailma omavahel mõjupiirkondadeks olete jaganud, nagu hiina maffia), palun, meid ka kõigist tulevastest ja olevatest pahupidireligioonidest, antireligioonidest, mis ei julge öelda oma nime. Ja siis, minge sinna, kust te olete tulnud. Olge omaette.


Luule[muuda]

Selle maa needus nõuab et käiksime kõrberännakud
igas põlves korduvalt ja kulumiseni läbi
Mis sellest sünnib?
Mina ei tea

  • Ene Mihkelson, "Sünd tuleb andeks anda Hvostovile ja fs־le" kogus "Torn" (2010, 2. trükk), lk 51