Takjas

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Viktor Abašin, "Takjas ja ohakas" (1892)
August Malmström (1829-1901), "Tänapäeva Blenda", s.d. Pealkiri viitab legendaarsele südile rootslannale, kes sai jagu Taani väeüksusest.
Anthonore Christensen, "Moonid ja karikakrad" (1919), takjas esiplaanil.

Takjas (Arctium) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv kaheaastaste rohttaimede perekond. Tuntuim esindaja on villtakjas (Arctium tomentosum), jõulise kasvu ja mööduvatesse objektidesse tugevasti haakuvate õisikutega taim.

Proosa[muuda]

  • Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.


  • Suur suutäis ajab suu lõhki ja iga lind võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja karuohakad ja kõrvenõgesed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida.


  • Kevadel varakult, kui koduümbruse vikatiga üle käisin, jätsin takja kasvama — õuevärava kanna taha. Siis oli see veel — võiks nii ütelda — lasu kobrulehti, laiu ja lopsakaid, kasvuhoos, pealt tumerohelised, alt hõbedased. Olid nii ilusad, et ei raatsinud maha niita, et vaatab õige, mis neist tuleb.
Mida suve poole, seda suuremaks lehehunnik värava taga kasvas. Läks kõrgemaks ja kohevamaks, lõpuks muutus haraliseks põõsaks. Inimesel oli see takjapuu — nii võis teda nüüd julgesti nimetada — vähemalt pool pikkust üle pea. Vägev tüvi maast ladvani harevile hoiduvaid oksi täis ja iga haru kandis karvaseid, haakuvaid nuppe. Muidugi, mis takjas ta oleks olnud, kui nupud puuduvad. Poleks osanud arvata, et takjas niisuguseks kuhjaks kerkib. Andis ümbert mõõta, peale vaadata. Vikat ei oleks talle enam midagi teinud, ja kes sellist iludust lüüa raatsikski.
Lastele oli ta suureks asjaks. Noppisid nuppe ja kinnitasid nendest riietele nööpe, tärnikesi ja ohvitseripaguneid, dekoreerisid üksteist takjaordenitega.
Olgu lisatud nii palju, et sügisel kinnitab takjas igamehele ise kupud külge, kes vaid ligi läheb. Kõige rohkem on neid alati meie spitsi hänna karvades.
Õieajal ehtis takjas end punasega — igast nupust sai tilluke õitekorvike.
Imetlejaid oli tal enne, õitsemise ajal seda enam. Kes külla tuli või õuele juhtus, kiitis takjat. Anti tellimusi seemnetele ja paluti juurikajuppi. Kõigil üks jutt:
"Ta on ju nii dekoratiivne!"


  • Siin-seal mõni väike eesel takjapõõsa kõrval: takjaid jätkub kõigile Hispaania eeslitele, sest ühelegi teisele elusolendile need ei maitse. /---/ Üle valgendatud müüri laotub pelargoonide vaip — laskub kohati lausa maani, roosa, paks ja raske. Nõnda riputavad inimesed suurte pühade ajal vaipu akendest ja välistreppidest välja tänava poole, mispidi kulgeb kirikurongkäik. Lilled tervitavad suvepüha. Isegi takjad õitsevad karuste pehmete nööpidena suve auks — ja eeslite rõõmuks. Seal nad töötavad — kaks väikest hobueeslit veavad harkatra, kündes kollakat savi. Üks talumees juhib, teine veab takka. Nii nad joonistuvad künkanõlval taevaranna taustal — elu muutumatuse sümbol.


  • Teel lagunenud koolimaja poole tahtsin takjaid korjata, sest Edgaril oli tühi vaas ja hilised takjavõrsed veel õitsesid. Püüdsin neid murda ja tirisin varsi, aga ei suutnud ära murda. Jätsin need muljutuna tee äärde. Vartes olid kiud, mis olid tugevad nagu teras. Okkalised äraõitsenud takjanupud, mida ma ei tahtnud korjata, olid takerdunud mu mantli külge.
Poisid teevad endale takjanuppudest pagunid. Nad tahavad saada politseinikeks või ohvitserideks. Need korstnad kisuvad nad vabrikusse. Ainult paar poissi, kõige visamad, ripuvad juba praegu elu küljes kinni. Nagu takjad sinu mantli küljes, hakkavad nad rongi peale hüppama, ütles Edgar, ja seisavad valvuritena kuskil siin maal tee ääres, olles kõigeks valmis.
  • Herta Müller, "Südameloom". Tõlkinud Vilma Jürisalu, 2010, lk 66

Luule[muuda]

Mulle meenuvad kauged hommikud
kui, laevadeks tühjad vaadid,
suus takjapiibud, sõitsime
piki meresid nagu piraadid.


Mul on takjatest
nööbid ja pagunid,
käokingad mul kitsad on jalas.
Ja mu sõbrad on
varblase-ragunid
ja mu vaenlased külmsilmsed kalad.

  • Leelo Tungal, "Samblalõhnaline laul" [1963] valikkogus "Täisminevik" (2007), lk 35
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel