Korsten

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Luunja mõisa sepikoja korsten

Korsten on konstruktsioon, millega juhitakse põlemisel tekkinud jääkained küttekoldest atmosfääri.

Luule[muuda]

teelehed kasvavad lopsakalt ja raudrohi ja
kummel kodumurul
naatide metsapuhmad varjavad mängumaad
peidupaigad ja põõsa-alused
korsten loojangus tõuseb kui majakas püsti

  • Ene Mihkelson, "Ära jää minema vaikusesse" kogus "Selle talve laused" (1978), lk 93


Proosa[muuda]

  • Kaardid ja kirjad on rõõmusõnumeid täis. Nendes ei ole kunagi midagi halba, ei keeleoskuse puudumisest ega sellest, kuidas naaber ülevalt alla vaatab.
Inimesed lähevad kodudesse, nendesse küla majadesse, kus aknad veel päikesevalguses kiiskavad. Kui palju korstnaid on juba lakanud suitsupahvakuid taevasse saatmast? Palju. Ja kooli akna ees on nüüd lauad. Lapsed viiakse taksoautoga kirikusse kooli, ja selleks ei ole isegi eriti suurt autot vaja. (lk 108)
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998


  • Muidugi pidi mõisas olema palju ilusaid maju. Kõikidel niisugused kollased seinad kui poemajal. Ja kardinad akende ees. Ja korstnad. Korsten oli minu meelest tol ajal majale peamiselt iluasjaks, sest olin näinud, et vanatare sai ilma korstnata läbi ja onu kambrid olid ka vahel suitsu täis, kuigi majal oli korsten. Või mis see suits siis paha tegi? Aga mõisas pidid igal majal olema korstnad. See oli ilus. Ja inimestel, kes seal elasid, olid iga päev ilusad riided seljas, saapad jalas ja kübarad peas. Muidugi saan ka mina endale mõisas kõik need ilusad asjad ja olen siis samasugune kui Marianne ja Charlotte. (lk 12)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel