Atmosfäär

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

See artikkel räägib Maad ja mitmeid teisi taevakehi ümbritsevast gaasikihist; ähmase mulje kohta loe artiklist Õhkkond.

Atmosfäär on taevakeha ümbritsev kiht, mis koosneb gaaside segust. Maa atmosfäär võimaldab näiteks selliseid populaarseid rahvalikke hobisid nagu hingamine ja lendamine.

Proosa[muuda]


  • Taevast mõeldes kipume üles vaatama, kuid tegelikult algab taevas maa pealt. Me kõnnime läbi selle, hüüame sellesse, riisume selles lehti, peseme koera ja sõidame autoga. Me hingame seda sügavalt sisse. Iga hingetõmbega neelame miljoneid õhumolekule, soojendame neid veidi ja hingame need siis jälle tagasi ilmaruumi. Sel hetkel hingate te sisse mõne neistsamadest molekulidest, mida hingasid kord Leonardo da Vinci, William Shakespeare, Anne Bradstreet või Colette. Hingake sügavalt sisse. Mõelge "Tormile". Õhk paneb tööle meie kopsude lõõtsad ja annab jõudu meie rakkudele. Me ütleme "õhkkerge", kuid meie atmosfääris, mis kaalub viis tuhat triljonit tonni, pole midagi kergekaalulist. Ainult selline visadus, nagu on raskusjõul, võib seda maa ligi hoida; muidu lendaks see lihtsalt minema ja valguks orvadeta ilmaruumi avarusse.


  • Just siis tõusis tuul. Estheri kübar lendas peast kõrgele üles nagu litter jõukatsumise mängus. Ookean hakkas podisema, just nagu oleks hiiglaslik mootor selle sügavustes käima pandud. Taeva alumine pool võttis ülemise poole üle, täitis ära kõik alles jäänud augud, ning siis algas taevase keeduse hautamine. Plehku pannud õhupall oli nagu jalgpall, mida õhu nähtamatud meeskonnad taga ajasid. Maapind vajus viltu ja üks kiht liiva nihkus ida poole, kattes tekid, rannalinad ja kotid, paisates jalust maha vertikaalis päevitajad, need püstipäevitajate liikumise pooldajad. Pikemaks venitatud liikumatu hetk saabus siis, kui atmosfäär hinge kinni hoidis, ise hapnikupuudusest rohekassiniseks tõmbudes. Nähvakale eemal järgnes otsustavuse kuuldav väljahingamine, sigitav sumin, liikidevaheline kõnekõmin. Liikuva õhu poolt troonilt tõugatuna siples Frida sõbranna nagu ussike, kuni üks kiilaspäine laia rinnaga mees ta jalgadele tõstis ja oma sõrmustatud käe tema kõhetu kaela tagaküljele vajutas. Minut tagasi oli kollektiivne fookus olnud suunatud väljapoole, teistele, silmapiirile; nüüd oli see kiiresti sisse tagasi toodud. Ülejäänud maailm kadus. Inimesed korjasid, haarasid, kogusid. Taevas, mille hautamine oli lõppenud, hakkas murenema ja langes valusalt punetavatele õlgadele. Männikäbisuurused jäätükid. Mida rohkem neid alla tuli, seda tumedamaks muutus taevas, nagu inimene, kes raevuhoos üha vihasemaks muutub.



  • Viiendik 21. sajandist on praeguseks lõppenud ning kasvuhoonegaase oleme me atmosfääri vaid lisanud, mitte sealt eemaldanud. Kui me eeldame, et näiteks 2050. aastaks on vajalikud tehnoloogiad olemas piisaval skaalal, peaksime me eemaldama atmosfäärist 2–20 Gt süsihappegaasi igal aastal vahemikus 2050–2099.
See tähendab, et meie, järgmised ja ülejärgmised põlvkonnad peaksime eemaldama igal aastal kuni pool meie praegusest aastasest süsinikuheitest, kasutades selleks tehnoloogiaid, mida õieti veel ei eksisteeri. Riskantne plaan, kas pole?


Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel