Jelena Ahtjorskaja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jelena Ahtjorskaja (sündinud 12. septembril 1985 Odessas) on Ukrainas sündinud juudi päritolu USA kirjanik.

"Paanika kohvris"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Jelena Ahtjorskaja, "Paanika kohvris", tlk Ehte Puhang, 1985.


  • Hommik oli ideaalne, lausa kuritegu oleks olnud seda tuppa sulgeda. Nad asutasid randa minema. See tähendab, et ka sina, Paša - sul oleks vaja päikest saada, väike suplus teeks sulle head, ning jalutamine samuti. Kas sa tõesti ei taha Coney Islandil käia? Freud käis. Ära sa liiga kaua mõtle, muidu on hilja. Tead ju küll, südamerabandus võib meie perekonnas ootamatult saabuda. Kes teab, kui palju...? Kuule, aja end kohe diivanilt püsti! (lk 9, romaani algus)
  • Selle asemel oli Paša sündinud 1956. aastal perre, mille suursugusus oli ainult ja rangelt vaimne. Tolmune hoov oli tema loodusega suhestumise mõõt ja puutoigas oli abiks vaid hulkuvate koerte peletamisel. Ta sõitis trammiga ja hoidus arstidest eemale. Kirjavahetused, kui neid algatati, katkesid õige pea. Ta kasvas ülemäära pikaks (põhjuseks liiga palju pastinaaki - see lihtsalt pidi olema põhjus, sest ei porgandit ega kartulit võtnud ta suu sissegi), kuigi parem oleks olnud, kui ta oleks jäänud väikeseks ja kompaktseks, eriti arvestades seda motoorset võimekust, mida ta ilmutas. Tema keha liikus tänaval kõikudes. Leidub hütte, mis on maha jäetud või kus askeldavad eakad asukad, kuigi näevad välja sellised, et juba järgmine tuuleiil nad ümber lükkab. Odessa äärelinnades leidus neid rohkesti, isegi kesklinnas oli igas kvartalis mõni selline. Silm ei haaranud neid enam majana, vaid pigem kõverate, murdunud, üksteisele toetuvate plankude hunnikuna, lisaks prügi ja kassid. Paša luukerelik keha oli natuke nende moodi. Prohvetid ei peagi terved välja nägema, kirjutas Brodsky, kes elas esimese südameinfarkti üle kolmekümne kuueselt. (lk 10)
  • Paša oli Brooklynis, kus nii majad kui ka inimesed vajavad kindlustamist, ja ta jääb seda linnaosa oma kohalviibimisega austama terveks juulikuuks - terveks kuuks! Esmaklassilistest hommikutest siin juba puudu ei tule, ütles ta oma rahututele hõimlastele, kes ekslikult pidasid neuroosi erksuseks, entusiasmiks. Vaata aknast välja! hüüdsid nad. Sa vaid vaata aknast välja! (lk 11)
  • Vaadata pealt, kuidas Paša end valmis seab, oli hullem, kui vaadata keevat potti. Asi polnud selles, et ta oleks olnud aeglane, vaid tema aju ja keha olid juba ammu, võib-olla sündimise hetkel tülli läinud, nii et keha jäi liikuma autopiloodi peale. Tema vaim oli hooletu, enesekeskne, hajameelne; selle meeleolud ei kajastunud kehas, mis rakendas mehhaanilist põhjalikkust kõigele, mida ta ette võttis, olgu selleks kingapaelte sidumine, masinal trükkimine või Hunani krevettide söömine, mille kohta eelmisel õhtul avastati, et need mõjuvad tema sinusiidile paremini kui kortikosteroidid. (lk 13)
  • Ei tohiks lasta harjumustel tsementeeruda - nad tuleks juba varakult välja kangutada, nagu tarkusehambad. Odessas oli meri jäänud Estheri ja Roberti datšast kümneminutilise jalutuskäigu kaugusele ja põhjustel, mida tõlkida pole võimalik, peeti seda pikaks ja vaevaliseks teekonnaks. Kui mõni eluliselt oluline osa rannavarustusest koju ununes, siis ei hakanud keegi isegi mõtlema sellele, et võiks minna ja see ära tuua. Aastakümneid kestnud harjutamine oli tekitanud jonnaka distsiplineerituse. Nüüd, kui ookean asus otse nende maja ees, pakkis Esther endiselt asju nii, et midagi maha ei jääks. Põhiline reegel: kõike peab olema rohkem, ja samas ei tohi midagi üle jääda. (lk 13-14)
  • Paša vaatas kõrvale, just nagu küsiks kušetilt nõu. Ta oleks arvanud, et asjaolude kombinatsioon - lahusolek, tema ema tervislik seisund, aja leevendav mõju - on lõpuks selle teema päevakorrast maha võtnud. Soovmõtlemine. Tema usuvahetus jääb igavesti lahtiseks haavaks nende perekonna ihuks, nakkustele vastuvõtlikuks. Kahekümneselt oli tema selle haava tekitanud. Selle protsessiga oli kaasnenud ka erilisi asjaolusid - pikk ja põhjalik vimmakiskumise etendus, nagu oli selle kohta öelnud Esther, kes oli veendunud, et iga viimne kui samm selles oli mõeldud ema hävitamiseks. Paša katehumeeni-aeg oli jäänud õnnelikult lühikeseks. Preester oli sama hästi kui Jumala eest vabandanud, just nagu oleks Paša hing mingi hajameelse või kohmaka hetke tõttu eksikombel juutide hunnikusse sattunud. Ta võttis armulaua vastu nagu nuttev imik, kellele lutt suhu lükatakse. Lõpuks ometi oli tema hing rahul. (lk 15)
  • Muidugi polnud Paša mingi fanaatik. Usuvahetus tähendas tema käsitööalale omaste esteetiliste sümbolite ja traditsioonide omaksvõtmist. Aga kas ta ei mõelnud siis selle peale, et võiks need omaks võtta ilma teatrit tegemata, nagu Brodsky oli seda teinud? Kas oli selleks siis tõesti vaja uskuda? Suurejooneline žest oli olnud vajalik. Paša oli olnud liialt kaugel, oli ise liialt valutanud. Selline äärmiselt võimas eneseteadvus ei sobiks Vene poeedile kohe kuidagi. Saades õigeusu kiriku liikmeks, selle kiriku liikmeks, millel on sada miljonit liiget (täpne arv?), mis moodustab seitsekümmend viis protsenti Vene elanikkonnast, kinnitas alles kogemusi omandav Paša end keti külge, mis võimaldas tal vabalt ringi hulkuda, ilma et oleks pidanud kartma elevandiluust torni katusekambrisse triivimist (negatiivne gravitatsioon ohustab luuletajaid alati). Ja selle keti abil tõrjus ta eemale kalduvusi, mille oli pärinud oma suguvõsa depressiivsete liinist. Isa, vanaisa, onud, vanavanaisad - rusutud kirjandus- ja meditsiinitegelased, kes ei pannud tähele ei poliitilise ega kultuurimaailma kliimat, kes allusid vaid vaimsele ilmastikule ega suutnud seejärel taibata, kuidas küll võisid nad sattuda sellesse pogrommi või sõtta. Paša lämmatas need geneetilised kalduvused endas enne, kui nemad jõudsid tema lämmatada. Uskumise ja teiste hingede külge seotuna polnud tal muud valikut kui hoolida, olla puudutatud, olla osa. (lk 16)
  • Tüdruk niheles, tema esileulatuvad ümarad põlved (nagu ka mehe esileulatuvad ümarad põlved) togisid puuvillaseid päevalilli tema kleidil, mille kohta oskas isegi Paša öelda, et see ei sobinud talle üldse. Ta polnud üldsegi väike ja õhuline tüdruk. Tema olekus oli midagi sumolikku. Ta oli tugevamalt olemas kui paljud täiskasvanud naised Paša kirjanduslikus ümbruses. Tema fookus oli nagu see mererohuroheline vaas, Estheri lemmik, mis oli tosina anekdoodi järgi kunagi Poolast seljas kohale toodud ja mille Paša oli küünarnukiga klaveri pealt maha ajanud, kui ta saabudes ettepoole kummardus, et isa emmata. Vaasi kukkumisel oli kilde rohkem tekkinud kui see üldse võimalik oli. (lk 17)
  • Perekond oli end barrikadeerinud ühest küljest veega, teisest küljest kirsikividega nagu tillukeste kuulidega, mis olid löönud kajakaparve sisse auke. Need on orgaanilised, ütles Levik, viidates sellele, et see polnud prügi, kuigi seda ei ütleks ta iial, sest tema perekonna suhted prügiga olid komplitseeritud. Kuid kirsikividega oli see probleem, et nad ummistavad vereliine ja kannavad endas suude inetut saladust. (lk 18-19)
  • Kõikjal ümberringi jooksid, kaevasid, venitasid, loopisid palli päevitunud ja lihastes isendid, ja süs oli seal Paša, ennast madalasse tooli kõverasse kerinud, nägu vastu päikest väändunud. Nüüd, kus neid enam seal ei ole, kes teda küll toidab, kes tema pükse pressib? Kes tuletab talle meelde, et peab duši all käima ja särgi püksi panema? Tema naine seda küll ei tee. (lk 19)
  • Marina kooris oma venna lõuendist tooli küljest lahti ja nad hakkasid kõndima. Selline piinav tempo oli Paša ainus liikumisviis, ning et tema kõrval kõndida, pidid sa oma astumist tema järgi kohandama. Paša samm polnud meelega lonkimine - tal olid nõrgad kopsud ja motoorsed probleemid (nii seisis ametlikes paberites), raskesti juhitav mõtete koor ja vajaduse puudumine kuhugi minna, igatahes mitte kella peale. Mitte just väga ammu oli ka Marina ise olnud promenaadide kuninganna selles paadunud logelejate ja päevavaraste linnas, kõige osavam demonstreerima seda, kuidas pool kilomeetrit paaritunniseks venitada, kuidas end kümnesentimeetristel kontsadel graatsiliselt Ooperimaja ja treppide vahet põrgatada. Tema jaoks oli ikka veel raske eristada punktuaalsust ülima meeleheite seisundist. (lk 20)
  • Ta ei saanud ju tunnistada, et kuigi ta oli vaevalt ruuttolli jagu Brooklyni näinud, piisas pettumuse valmistamiseks sellest täiesti. Pealegi polnud see tõde - sellel polnud midagi pistmist tema suutmatusega otsuseid vastu võtta, asi oli selles, mis tal praegu mõttes mõlkus. Eelmisel õhtul, kui auto oli Brighton Beach Avenue'le pööranud, oli Marina lõbusalt hüüatanud: Olemegi kohal! Pilk aknale kinnitunud, oli Paša esimeseks emotsiooniks olnud õud. Masendav räpasus ja tuvisitt ei häirinud teda, aga viis Odessa-nimelist kulinaariapoodi järjest häirisid küll. Tema kaasmaalased polnud läinud uuele maale julgelt uusi tegusid tegema, nad olid laenanud ühe väikese nurga kellegi teise valduste kõige tagumisest sopist, et panna sinna püsti korralik koopia sellest kaootilisest ja ebatäiuslikust originaalist, mille juurest põgenemiseks nad olid nii mitmeid takistusi ületanud, vangistades end omaenda kujutlusvõime puudumise sisse, unustades, et originaal oli tekkinud orgaaniliselt ja arenes aina edasi, oligi juba silmatorkavalt erinev sellest kehva kvaliteediga fotokoopiast. Selline mull, kui entusiastlikult seda ka ei puhutaks, hakkab kiiresti õhust tühjaks minema. (lk 22-23)
  • Ei saa ju inimesele öelda, et sa olid kindel, et ta suri juba viisteist aastat tagasi. (lk 24)
  • Sirgeselgselt istusid nad oma lombis ja naersid näkku kõigile, kes käisid anumas, et ka neil lubataks tüdrukute majapidamisega ühineda. Üks eriti visa poiss, keda oli juba lugematu arv kordi minema saadetud, tuli tagasi, pannkook kaasas. Sõbranna möönis, et väike kehakinnitus kuluks tõesti ära. Katsed see pannkook kolmeks jagada lõppesid edutult - see oli üks libe ja sitke pannkook. Nad pidid istuma ringis ja koogi servast ampse võtma.
Marina vaatas, kuidas meduusi käest kätte anti. Ta ei suutnud otsustada: sekkuda või mitte? Instinkt ütles, et peaks minema, kuid keha jäi paigale. (lk 25)
  • Just siis tõusis tuul. Estheri kübar lendas peast kõrgele üles nagu litter jõukatsumise mängus. Ookean hakkas podisema, just nagu oleks hiiglaslik mootor selle sügavustes käima pandud. Taeva alumine pool võttis ülemise poole üle, täitis ära kõik alles jäänud augud, ning siis algas taevase keeduse hautamine. Plehku pannud õhupall oli nagu jalgpall, mida õhu nähtamatud meeskonnad taga ajasid. Maapind vajus viltu ja üks kiht liiva nihkus ida poole, kattesI tekid, rannalinad ja kotid, paisates jalust maha vertikaalis päevitajad, need püstipäevitajate liikumise pooldajad. Pikemaks venitatud liikumatu hetk saabus siis, kui atmosfäär hinge kinni hoidis, ise hapnikupuudusest rohekassiniseks tõmbudes. Nähvakale eemal järgnes otsustavuse kuuldav väljahingamine, sigitav sumin, liikidevaheline kõnekõmin. Liikuva õhu poolt troonilt tõugatuna siples Frida sõbranna nagu ussike, kuni üks kiilaspäine laia rinnaga mees ta jalgadele tõstis ja oma sõrmustatud käe tema kõhetu kaela tagaküljele vajutas. Minut tagasi oli kollektiivne fookus olnud suunatud väljapoole, teistele, silmapiirile; nüüd oli see kiiresti sisse tagasi toodud. Ülejäänud maailm kadus. Inimesed korjasid, haarasid, kogusid. Taevas, mille hautamine oli lõppenud, hakkas murenema ja langes valusalt punetavatele õlgadele. Männikäbisuurused jäätükid. Mida rohkem neid alla tuli, seda tumedamaks muutus taevas, nagu inimene, kes raevuhoos üha vihasemaks muutub. (lk 26)
  • Kui ilmaruum lahti murdus, oodati Estherilt, et ta suudab imepärase sekundi murdosaga kraami kokku panna ja sõrmenipsuga turvalisse kohta lennata. Ta oli varustatud kvaliteedimärgilise ürgema oskustega, mille abil võis valmistada terve nädala toidu, kasutades selleks rauapuru, vatti ja võib-olla ühte närtsinud kapsapead, panna terve pere (ja vajadusel ka kaugemad sugulased) riidesse vaid ühte viledaks kulunud kardinat kasutades, ravida grippi ja kõiki muid mitteoksendava iseloomuga haigusi (öökimine ei kutsunud esile mingit kaastunnet), ja tuua oma perekond ühegi kriimuta katastroofidest välja. Kuid nad nägid hoopis, et Esther oli rikki läinud. Ta jäi istuma, kissitas silmi ja tõstis käe rahe kaitseks silmade ette, just nagu paistaks päike talle liiga otse silma. Kui Esther viimaks pakkima hakkas, jäi aeg rõhutatult seisma. Ta püüdis oma rätikut puhtaks kloppida ja näis kaaluvat tavapärast rituaali enne kojuminekut ujumisriided ära vahetada. Nad olid jahmatusest paigale tardunud. (lk 26-27)
  • Peale kõige muu, mida nad tundsid - mure, süütunne, suletus, üle keha leviv kihelus - tundsid nad ka, et neid on reedetud. Polnud mitte mingit võimalust selle tunde poole pöörduda, polnud kedagi, kelle peale karjuda. See oli rumal, arutu. Kuna nad olid sündinud ja kasvanud mere ääres, siis olid nad lootnud, et nende ja mere vahel valitseb usalduslik suhe. Nad lootsid seda väites, kinnitades, et nad on mereäärne tõug. Nad olid piiri-inimesed, pärit maa serva pealt. Isegi kui saatust ei mainitud, siis selle peale igatahes mõeldi. Sisemaa rahvas ei pidanudki sellest vahest aru saama, piisas, kui nad sellesse lugupidavalt suhtusid. Polnud tähtis, milline see veekogu oli - terve maailma rannarahvad tunnevad ära, kui nad endasuguste seas viibivad. Nad kauplesid aksioomides. Ookeani võimu ei seatud kahtluse alla. Vee mõistatuslikkus oli vara, sellesse oli turvaline investeerida. Ookeani ääres elamine oli, nagu oleksid sa käinud kolmandas klassis koos kellegagi, kes hiljem maailmakuulsaks sai. See seos muutub sinu identiteedi lahutamatuks koostisosaks. See, et ookean polnud nendega kunagi sellist lepingut sõlminud, unustati niikauaks ära, kuni selle kohta meeldetuletus välja saadeti. (lk 29)
  • Tormil oli slaavi temperament. Ta saabus kohale suure hooga, kellade ja viledega, kuid põles läbi vähem kui poole tunniga - kokakoola ei saanud müügiautomaadist otsa, valvurit ei kasutatud liha saamiseks (seda oli tal palju). Naastes paistis päike eredamalt kui varem, kas selleks, et kompenseerida, vabandada või püüdis ta inimesi enda juurde tagasi meelitada. Ainult väärastunud isikud ja vinniliste poiste vandeseltslaslikud karjad lasid end ära rääkida. (lk 29)
  • Nad olid alles mitu meetrit temast eemal, kui ta hakkas neile seletama, et seal rannapromenaadi all on terve linn. Telgid, tagurpidi pööratud prügikastid, madratsid ja ahjud, ütles ta, ilmselt täielikus teadmatuses sellest, et ujumispüksid olid tema juurest lahkunud. Tema keha oli niisama takistamatult nähtaval nagu silmapiir (kuigi Steeplechase'i kail olid kalamehed, just nagu reelingu külge liimitult, juba tagasi oma pikki õngeritvu õõtsutamas). Tema alastus polnud jahmatav - Paša usaldas harva seda baaspuhvrit, mida pakkus riietus, ja üldse mitte selle mitmesuguseid edasiarendusi. Riided lahutusid tema olemusest. Alastuses oli ta rikkumata. (lk 30-31)