Aksioom

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tuleb pidada üldiseks aksioomiks, et kui just mitte lühikeseks ajaks, ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada. /---/ maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida.


  • [Molotov:] "Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! /---/ Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju."


  • Midagi ei ole tõestatav ilma inimeseta ja sellepärast on kõik ainult subjektiivne kindluseta usk. Kausaalsus on ainult inimese ajus, mitte looduses. Mis on aksioomid muud kui dogmad ilma milledeta ei saa õndsaks? Mis on energia jäävusseadus muud kui panteistlik väide, et jumalus on igavene? Millega on tõestatav identiteedi lause, et A on A? Ja nii võib päris rahulikult öelda, et moodsas teaduses on sektideloojaid, on misjon uskmatute seas, on ketsereid, on vanne ja on index librorum prohibitorum ja sellele indeksile seadmisele vastab vaikimine.
    • Uku Masing, "Pessimismi põhjustavad nähted", rmt: "Pessimismi põhjendus" (1995), lk 58


  • Paljud luuletused algavad sõnadega "Ma olen... " — ja siis järgnevad keerlevad-tormlevad sürrealistlikud portreed, kus assotsiatsioone loovad niihästi meloodilise eesti keele rikkalikud assonantsid ja alliteratsioonid kui ka grammatikast võrsuvad trikid, samuti loomulikult Alliksaare imetlusväärse fantaasia töö. Rääkides endast, räägib ta samal ajal kõiksusest, lõpmatusest ja igavikust, igale faktile, võimalikkusele, olevusele annab ta loendamatuid tõlgendusi, iga idee ja aksioomi muudab ta paradoksiks.
    • Maima Grīnberga, Guntars Godinš, "Artur Alliksaar Daugava kaldalt vaadates", tlk Erika Krautmane, Akadeemia 8/1995, lk 1640

Luule[muuda]

lennon on surnud
   jaapan on kaugel
      linnud on läinud
        sügis on tulnud
    kurvad on laused
silmad on näinud