Portree

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marie-Gabrielle Capet, "Stuudiostseen: Adélaïde Labille-Guiard Joseph Marie Vieni portreed maalimas" (1808), paletiga daam vasakul on kunstniku autoportree.

Proosa[muuda]

  • Kuula siis, Jane Eyre, oma kohtuotsust! Homme asetad sa enda ette peegli ja joonistad pliiatsiga oma portree, aga õiglaselt, ühtegi iluviga pehmendamata, ühtegi karmi näojoont vahele jätmata või ebameeldivat korrapäratust silumata. Siis kirjutad sa pildile alla: Üksiku, vaese ja inetu guvernandi portree.
Seejärel võta elevandiluust plaadike — sul on üks joonistusvahendite kastis —, sega paletil kõige värskemad, ilusamad ning puhtamad värvid, vali kõige peenem kaamelikarvadest pintsel ja visanda hoolikalt kõige veetlevam nägu, mida sa endale üldse oskad ette kujutada. Maali ta kõige õrnemates toonides ja pehmemates varjundites, vastavalt missis Fairfaxi kirjeldusele miss Blanche Ingramist: ära unusta ronkmusti lokke ega idamaiseid silmi — mis! Sa mõtled siin mister Rochesteri omi modellina kasutada! Jäta! Ei mingit nuuksatust! Ei ohkamist ega kahetsemist! Tahan tunnistada ainult mõistust ja meelekindlust. Tuleta meelde Blanche'i kreeka jumalannale omaseid kaela ja rinna ülevaid ning harmoonilisi piirjooni, näita ta ümarat, pimestavalt valget õlga ja õrna kätt, ära unusta briljantsõrmust ega kuldkäevõru. Kujuta täpselt ta riietust, õhulisi pitse ja säravat siidi, sujuvalt langevat salli ja kullakarva roosi. Kirjuta pildile alla: Täiusliku kaunitari, kõrgestisündinud leedi Blanche'i portree.
  • Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 156-157


  • Õnnetuseks oli kellelgi see "Paleti" number, kus olid minu näitusele pühendatud lisaleheküljed. Iludus nägi seda ja otsustas, et olen ikkagi tõeline kunstnik. Kui ta nägi kuninga portree reprot, tõmbas ta kõrvad peadligi ja kleepis end kindlalt mu kannule. — Kas poleks vahva, kui portreteeriksin teda enne Honolulusse jõudmist? Ta paps sureks vaimustusest. Staar vahetas kuus korda päevas tualette ja minu pilgu all sündis iga kord ümber. Pidin simuleerima närvipõletikku käes, lausa needus, sest tahtsin portreteerida üht kaasreisijat — väga hästi portreteeritav subjekt, kel on ilus kondikava. Siiski sain pärast Honolulut tööle asuda. Subjekt on detektiiv, kes näeb välja nagu grand. (lk 15, katke Agatha Troy kirjast Katty Bostockile)
  • Imelik küll, kuid ta [Agatha Troy] küsis minult järsku pahurtõrjuva häälega, kas ta tohib maalida mu portree. Et mind pole varem kunagi "pudredeeritud", siis on kole tunne, kui kellegi silmad puurivad end sedasi sinu sisse; nad vahivad sind sellise uuriva, osavõtmatu pilguga. Ta tuli mõnikord isegi päris ligi ja vahtis otse silmast sisse. Lausa alandav protseduur, usu mind. Ma püüdsin vastata sama osavõtmatu pilguga, kuid see polnud lihtne. Maal tundub olevat päris briljantne, kuid meeltärritav. (lk 18, Roderick Alleyni kirjast Nigel Bathgate'ile)
    • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst 1993


  • See oli Alfy Maurer, majas ammune ja alaline külaline. Ta oli seal olnud enne kõiki neid pilte, siis kui polnud midagi peale jaapani gravüüride, ja ta oli üks neist kes ikka tikust tuld tõmbasid, et Cézanne'i portreest mõnd lapikest välja valgustada. Loomulikult saab aru et pilt on lõpetatud, selgitas ta ikka teistele ameerika kunstnikele, kes tulid ja pika pilguga vaatasid, saab aru, sest tal on raam, noh kes on enne kuulnud, et mõni lõuendi ära raamib, kui pilt valmis pole. (lk 13)
  • Mõne aja pärast sosistasin Picassole, et mulle meeldib tema portree Gertrude Steinist. Jah, ütles ta, kõik ütlevad, et ta pole seda nägu aga see ei tähenda midagi, ta veel läheb, ütles ta. (lk 15)
  • Vollard'i juures ei sõelunud küll ülearu palju rahvast, ent kord kuulis Gertrude Stein seal pealt ühte jutuajamist, mis talle tohutult meeldis. Duret oli Pariisis tuntud kuju. Nüüd oli ta väga vana mees ja väga ilus mees. Ta oli olnud Whistleri sõber, Whistler oli teda maalinud õhturiietuses, valge keep käe peal. Ta vestles Vollard'i juures pundi nooremate meestega ja üks neist Roussel, üks tollest Vuillard'i-Bonnard'i impressionismijärgsest pundist, kaebas, et teda ja tema sõpru ei tunnustata, et neil ei lubata isegi salongis esineda. Duret vaatas talle lahkelt otsa, mu sõber, ütles ta, kunsti on kahesugust, ärge seda unustage, on kunst ja on ametlik kunst. Kuidas loodate teie, mu vaene noor sõber, pääseda ametliku kunsti hulka. Vaadake ometi ennast. Oletame, et mõni tähtis tegelane saabub Prantsusmaale ja soovib tutvuda esinduskunstnikega ja lasta endast portree maalida. Mu kulla noor sõber, ainult vaadake ennast, ta kohkuks ainuüksi teid nähes. Te olete kena noormees, tark ja meeldiv, kuid tähtsale tegelasele te niisugune ei paistaks, te oleksite kohutav. Ei esinduskunstnikuks vajavad nad keskmist kasvu, tüsedapoolset meest, mitte ülearu hästi riides, kuid riides oma klassi moe järgi, ka mitte kiilaspead või mõne moeka soenguga, ning selle juurde aupaklikke kummardusi. Näete isegi, et te ei kõlba. Nii et ametliku tunnustuse koha pealt ärge rohkem suud pruukige, või kui suud pruugite, vaadake peeglisse ja mõelge tähtsate tegelaste peale. Ei, mu kulla noor sõber, on kunst ja on ametlik kunst, on ikka olnud ning jääb ikka olema. (lk 34-35)
    • Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008


  • Kuigi mul on mitu kunstnikust sõpra, ei ole ma kunagi lasknud ennast maalida, isegi mitte endast lihtsat visandit teha. See võib tunduda naeruväärne ja lausa ebausk, aga mul on tunne, nagu annaksin ennast sellega teiste meelevalda. See tunne ei tarvitse olla sugugi vastolus mu enda huviga portreede vastu. Vahest just selletõttu, et ma portree kaudu arvan jõudvat inimese tõelise olemuse jälile, takistab mind ennast sel kombel paljastamast.


Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisi­keste punaste inimestega. "Jaa, see meeldib mulle," ütles Tom. Härra Greenleafil oli olnud õigus. Siiski pakkus see Dickiele tegevust ning hoidis teda pahan­dustest, oletas Tom, — täpselt nagu tuhandeid teisi viletsaid asjaarmastajatest maalikunstnikke kogu Ameerikas. Küll on kahju, et Dickie kuulub nende hulka, Tom oleks tahtnud, et Dickie oleks midagi enamat.
"Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut." (lk 44)

Luule[muuda]

Siidrätis kohupiima-liud,
täis hardust iga juuksekiud,
paks-Pärtel vahtis ristipoega
ning hõikas äkki: "Tohter, see
om siin su lihane putree,
just sinu sihverplaat ja kurru,
tal sindril puuduva viil vurru!"


Märts laia pintslilöögiga
teeb kevadest portree.
Talv armub kaunitarisse
ja seisab pildi ees.

  • Heljo Mänd, "Meistriteos", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 21