Mona Lisa

Leonardo da Vinci "Mona Lisa" ehk "La Gioconda", loodud 1500ndate alguses, on maailma kuulsamaid maale. 1797. aastast Louvre'i püsiekspositsioonis.

Proosa[muuda]

Kes ei tunneks Mona Lisat, Leonardo deemonlikult kütkestavat imetööd? Kui mitmed meist on aga teda vaadeldes omale aru annud, et need saladuslikud silmad kulmude alt vaatavad, mille viimne kui karv piinliku hoolega välja on kistud? Otsaesise üleloomulikku kõrgust tuleb sellesama kunstliku "ilustuseabinõu" arvesse panna.
- Helmi Neggo, "Moonduvast ilust" (1916), rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa 2013, lk 124

"Oh ei. Ta kirjutas alati tagurpidi," ütles Silverfish. "Ta oligi selline veidrik. Aga samal ajal väga tark. Kas te ei ole näinud tema portreed Mona Oggist?"

"Ei usu." /---/

"Tema hambad järgnesid sulle ruumis kõikjale. Hämmastav. Mõned inimesed väitsid isegi, et need järgnesid neile ka ruumist lahkumisel ja päris tänavale välja."

Terry Pratchett, "Relvis mehed" (1993), tlk Kaaren Kaer, 2003, lk 119

Sümbolistidele ei andnud rahu ka Mona Lisa. Louvre’i avamine Pariisis tegi Leonardo da Vinci maali kättesaadavaks ning peagi hakkasid levima reprod. 19. sajandi lõpul tuli Pariisi prostituutide seas moodi salapärane naeratus. Baudelaire luuletas da Vincist kui "sügavast ja tumedast peeglist" ning Mallarme kutsus üles moodsaid kunstnikke uurima Mona Lisa "valusalt taaselustuvat" naeratust. Ekstsentrik okultist Sâr Péladan kirjutas aga tüüpilises ajastut iseloomustavas stiilis: "Andunud Su elajapahedele, oo, da Vinci tütar, Sa kurjuse esteetika paheline muusa, Su naeratus võib hääbuda lõuendil, ent see on igaveseks graveeritud mu südamesse!"
- Heie Treier, "Juugend ja sümbolism", 1996, lk 27

Luule[muuda]

ÜKSKORD, kui Maa
on täitsa inimtühi,
(et kus need jäid, ei ole praegu teema)
kunst-saalides kunst-teosed peavad pühi.
Natüürmort näoga lahingmaali vastu,
ja rõõmustagu iga raamist-lastu
ja kestku tantsukeerd ja tantsukurv.
Üks äraeksind äralõigat Kõrv —
mis kaunist muusikat ta kuulma pidi!

Louvre, Ermitaaž — neist ruumidest ei piisa.
Burlakid veavad, Saskia on süles
ja Karje kaigub — kelle poole — üles.

Ah lama, Tiiger, muiga, Mona Lisa!
Käpp parem vasema peal.
Vastupidi.

Mari Vallisoo, "ÜKSKORD", Looming 11/2007, lk 1607