Helmi Neggo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helmi Neggo (neiuna Reiman, 16. november 1892, Kolga-Jaani – 2. november 1920, Tartu) oli Eesti etnograaf.

"Kolm suurt õnne"[muuda]

Tsitaadid raamatust: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, 2013.

  • Nagu isiku, nii tohib aga ka rahva terve, õigustatud enesetunne ainult tõsisel enese tundmisel põhjeneda. Seks näeme, et rahvusliku elu tõusuaegadel alati ka igasuguste, praeguste ja muististe rahva eluavalduste uurimine hoogu võtab. Ainult teades, kust tuleme, mis mõjude all arenenud ja kellele võlgu jäänud oleme, suudame omale tuleviku jaoks kindla jalgealuse võita, ilm milleta edasipüüdmine absurd õhkuvehkimine oleks. (lk 27; "Kodumaa tundmaõppimine". Üliõpilaste Leht nr 6 (november) 1914, lk 11-14)
  • Lugedes [Dr. R. Boldt. Kodumaa tundmaõppimise korraldamine Soomes] torkab silma asjaolu, et kuna meil siiamaani tehtud töö kuni viimaste aegadeni, nii-ütelda, puht-humanistlikku ilmet kannab - kogutud materjal kuulub suuremalt jaolt ajaloo ja keeleteaduse valda - domineerib Soomes loodusteadus sel määral, et ta omad meetodid pääle muu ka etnograafiale on laenanud. Iseäranis kohalikud seltsid panevad suurt rõhku oma lähema ümbruse meteoroloogilise, maateadusliku, hüdrograafilise, bioloogilise jne. kirjeldamise pääle - ala, mis meie kodumaal veel puudutamata on, ja kõigepäält just üliõpilaste poolt käe külgepanekut ootab ja nõuab. (lk 28-29)
  • Naisühisus - see sõna meelitab mõttesse ilusa, ilusa ettekujutuse naistest, kes viimaks ometi on aru saanud, et neile i n i m e ­s e k s olemiseks liig kitsas piir kätte on mõõdetud; naistest, kes ise lämbuda ei taha ja ka teisi selle eest hoida tahtes julge käega augu selle seina sisse raiuvad, mis nende eest siiamaani valguse on varjanud, seisku see sein eelarvamustest, kitsendavatest seadustest, rumalusest ehk millest tahes koos; naistest, kes sarnase arusaamiseni on jõudnud - ja see on õige suur samm -, et nad üksi midagi ei suuda, ühinedes aga paljugi, ja et nende kohus on üksteist toetada, üksteisele abiks olla; kuid ka naistest, kes ära tunnevad, et ka neil osake süüd on selles, mis praegu loomuvastane, et seda tundes nad tõsiselt kõigepealt just iseeneste kallal tööle hakkavad, et end sellest vabastada, mis ümbruse ja kogu praeguse korra ja ilmavaate mõjul neile külge on hakanud, ja viimati naistest, kes siis enese koolist läbi käinud, kujunenud ilmavaatega, tüdimata julguse ja energiaga varustatult käed külge panevad, teades, et ilmas ei ole võitmatuid ja võimatuid asju. (lk 31, "Mõtteid naisliikumise alalt". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 47 ja 61; 27. veebruar, ja 15 märts 1915, lk 2 ja 2)
  • Et naisterahvas midagi ei suuda, midagi valmis ei saa jne., seda on juba nii palju korratud ja korratakse edaspidi, nii et see igasuguse algupärasuse juba on kaotanud ja meid sugugi enam ei puuduta ega töös ei eksita. On ikka ja alati naisi leidunud ja leidub veelgi, kes kättemõõdetud piiridest üle on astunud ja seega igasugused portsjoni viisi mõistuse ning võimise jagamised naeruvääriliseks teinud. Kes sihikindlalt ja julgelt ausat, aatelist tööd teeb, võib ka tagajärgede peale julge olla. (lk 35; "Mõtteid naisliikumise alalt")
  • Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse sügavustesse kastub, hakkad paratamata kahtlema selle mere ulatuse juures. (lk 38; "Estetismuse vanne", arvustus Tuglase "Felix Ormussonile". Eesti Kirjandus nr 10, 1915, lk 313-317)
  • Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud loodust elavaks teha oma loojapilguga, ta oma on imettegev muinasjutumõõk, kuid ta ei oska sellega muud peale hakata kui vihmausse maast torkida. Ta on Parzivali legendide rüütel, kes sõidab püha Graali otsima ja leiab - alasti naise. (lk 39; "Estetismuse vanne")
  • Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd romaaniks, harilikus mõistes pole ta seda aga kuidagi. Ei mingit tegevust (Ormussoni kaks viimast päeva suvemajas on ka oma romaanitaolisuse poolest vastolus kogu looga), ei elu kirjeldust, isegi mitte hingeteaduslikku analüüsi (olgugi palju tabavaid tähelepanekuid!). Kõik ümbrus, isikute äärejooned, sündmustik on tuhm, ainult kangelase subjektiivsed meeleolud säravad kõigis vikerkaarevärvides. Raamatus on ainult meeleolusid, igasuguseid, isekeskis kontrasteerivaid, kuid alati huvitavaid, tihti ootamata ilusaid meeleolusid. Teos on otse tüüpilik päevaraamat. Aga ta on ka liig suurel määral päevaraamat, et kui kunstitöö kogumõjus rahuldada. Ta on nii intiimne, et lugeja tarvilist distantsi enese ja kangelase vahele ei suuda luua, et teda plastiliselt enda ees näha. Ormussoni lastakse liig palju pihtida, liig vähe käsitatakse teda kui probleemi, kui tüüpust. (lk 40-41; "Estetismuse vanne")
  • Välistes vormides suutis kirik veel ennem oma mõju maksma panna, sisuliselt aga pidas rahvas aastasadade viisi protestantlikul maal oma ilmavaatest kinni, mis ühtlasi pagana ja katoliku ebausu segu oli. Iseäranis maksab see üleüldine märkus just eestlaste matusekommete kohta. Rahvas katsus kas lausa kiriklikust matusest eemale hoida või andis välistes vormides järele, kristlikus raamis aga oma paganust alal hoides. (lk 43; "Eestlaste matusekombed". Eesti Kultura IV. Korraldanud W. Reiman. Jurjevis 1915. "Postimehe" kirjastus, lk 123-163)
  • Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju - ja olgu ta Napoleon - saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese tähendus ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76, "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920)
  • Iseäralik, kui õudne on Balti ajalugu. Oma igaveste tülide ja intriigidega pole ta mitte sugugi meeltkosutavam kui meie orjarahva rammestus-uni. (lk 76)
  • Kes ei tunneks Mona Lisat, Leonardo deemonlikult kütkestavat imetööd? Kui mitmed meist on aga teda vaadeldes omale aru annud, et need saladuslikud silmad kulmude alt vaatavad, mille viimne kui karv piinliku hoolega välja on kistud? Otsaesise üleloomulikku kõrgust tuleb sellesama kunstliku "ilustuseabinõu" arvesse panna. (lk 124; "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, lk 68-70, 74-77.)
  • Mingem aga veel samm edasi, julgegem mõtelda hulljulge, andeksandmatu mõte lõpuni, et iludusejumalanna ise, et Knidose Aphrodite ehk Milo Venus alla astuks ja moodsas ülikonnas poole päeva paiku läbi Rüütli uulitsa jalutaks. Nüüdne juustemood on kasulik, kuid alles paari aasta eest poleks ta ilma võltsjuusteta end "friseerida võinud". Venuse juuksed on väikesed, sest Kreekamaal peeti suurt juuksekasvu metsikuse märgiks ja ainult menaadile kohaseks. Praegune mood maskeerib õla kogu kontuuri paljude rahutute nukkade abil, ta toonitab talje peenust, jala õrnust, kederluu eleganti väiksust. Venus on laiaõlaline, lamedarinnaline, talje ümbermõõt umbes 80 cm ja ainult veidi peenem õlgadest ja puusadest. Ta liigub aeglaselt pikasammulises rütmis ning hoiab end vähe ettepoole kumaras. Ja ma võin vanduda, et ta ei Jaurami ega Josseti juurest sündlikku saabast ei leidnud ja seks oma vanades sandaalides jalutab. - Kujutage ette Milo Venust, suurejoonelist, suureliikmelist, meie rokokoo-daamikeste hulgas! Kes annaks täna iluduseauhinda ta tüsedalõualisele, kõrgeninalisele näole, milt iga pikantsus puudub? Kes paneks teda täna üleüldse tähele? (lk 124-125; "Moonduvast ilust")
  • Võrreldagu aga Pheidiase laiaõlalisi kujusid Praxitelese saleda elegantsiga; seatagu Tiziani tüseda, elurõõmsa rahulise ilu kõrvale ta õpilase El Greco ülipikad, kõrkjataoliselt sisemise tormi käes kõikuvad ilmutused; vaadeldagu pärast Rubensi õitsevaid lihavärve van Dycki õrnu, hõbehalle pilte - ja iseenesest selgub, missugune ülepääsmata kuristik lahutab üksteisest neid aja poolest nii ligistikku seisvaid mehi. Eelvõitjad hindavad jõudu ja kehalist ilu, kummardavad päikest ja maitsevad elu; järelkäijad otsivad elegantsi ja hingelist rafineeritust, nende tüdinud, habras, jõuetu vaim jumaldab kuuvalge müstikat ja surmavarjud nüansseerivad nende tundeilma. (lk 126; "Moonduvast ilust")
  • Kõik voolab, muutub, moondub. Ilumõiste on ütlemata elastiliste seintega astjas, millesse me oma ihaldused ja igatsused paneme - ta muudab oma kuju karvapäält nende taoliseks. Igal ajajärgul, igal maal, igal kultuuril on oma iluduse-ideaal, sest tal on oma usk, oma armastus, oma igatsus. Ainult see suudab Elu kõiges ta rikkuse külluses mõista ja maitsta, kes purustada jõuab aja ja ümbruse tigukarbi, kes eemale heites dogmaatilise eelarvamuse ainuõiguslikku iluduse-mõõdupuud iga asja ta enese sisemise seaduse järele hindab. (lk 126; "Moonduvast ilust")
  • Muistsete eestlaste riie juba äratas - täiesti lahkuminev mõisa ja linna moodust, nagu ta oli - imestust ja õudust võõras vaatajas, rääkimatagi lauludest ja kommetest, simmanite kriiskavast, taltsutamata rõõmuavaldusest. Selles isesuguses, poolbarbaarses õhkkonnas pidi kahtlemata kasvama omapärane, muu Euroopa ilutundele võõras maitse. Meie esivanematel peab olnud olema oma isekarakteriga, õudne barbaarne Venus. (lk 127; "Moonduvast ilust")
  • Meid peeti kammitsates, kaua - mitusada aastat, kõige selle aja, mis teistel rahvastel ära kulus metsikust seisukorrast välja jõudmiseks korraldatud ühiskonnani, kunsti, kirjanduse ja teaduse arendamiseks, igasuguste kogemuste läbielamiseks riigikorra, usu ning teistel aladel. Suured liikumised - ristisõjad, revolutsioonid, usupuhastused sündisid suurtest ideedest ja olid omakorda põhjuseks suurte aadete ning tegude sündimisel. Midagi sellesarnast pole meil olnud. Aastasadasid peksetud, raskes orjuses tülpinud, iga lootus paremaks tulevikuks endiste aegade kurbade kogemuste põhjal kustunud, seotud vähearvulikkusega, sunnitud olles tunnistama kolme isandat - mõisahärra, kirikuhärra, taevahärra - nii esineb meie rahvas omas terves kogus, peale üksikute, niivõrd väheste erandite, et need ülepea arvesse ei tule. Oli see siis ime, et kui ori elu paratamatute liikumise seaduste põhjal ometi kord niikaugele jõudis, et oma seisukorrast väljapääsemist oskas ihaldama hakata, ta ülemaks sihiks sai orjaperemeheks saada. (lk 136; "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 82, 10. aprill 1916, lk 4.)
  • Meie olime õige pika valutee ära käinud. Meie selgroog oli piitsahoopide all painduvaks muutunud, peaaju harimise puudusel teatud piirideni atrofeerunud. Uinuv kuningatütar - rahvaluule - magas tiheda võsastiku taha peitunud lossis, kust teda keegi ei teadnud otsima minna. Loomulikult pöörasime silmad sinna, kus meile kõige suuremad varaaidad ammutamiseks avanesid, mis meile pealegi oma isandatelt päritolekuga imponeerisid - saksa kirjanduse ja muusika - poole. Muidugi oli see ka kõige kättesaadavam. Ühelt poolt mõistsime hõlpsalt seda kätte saada, mille loomiseks teine rahvas aastasadasid oli tarvitanud, teiselt poolt aga peitus just selles hõlpsuses suur hädaoht, sest võõrast laadi end painutades kaotasime, enne veel kui seda oleksime jõudnudki omandada, arusaamise omapärasuse intiimsest kaunidusest - vääratus, mille tagajärjed viimase ajani ulatavad. (lk 137; "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust")
  • Tõesti, kõige peale vaatamata poleks meil sugugi tarvis oma tuleviku pärast mures olla, kui meil mitte nii elavat mõtet ei kardetaks. Kui jõuaksime üle kord ka sellest hirmust, et meie ise midagi ei suuda luua, kui kaoks see sissepeksetud, sees kivistunud arvamine, et meie ainult valmis eeskirjade järgi võime elada, kui süttiks ka meis põlema elava, loova mõtte tuli — siis oleks ilus elada. (lk 138, "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust")
  • Mul pole mingisuguseid auväärilisi dokumente, mille pääle ma toetuda võiksin, näidates, et dogmaks saanud õpetus meie muistse rahvaelu iseloomust liig mustavärvilist pilti pakub. Mul pole materjali, mis uskuma sunniks, sest et temas tõde must valge pääl kirja pandud oleks. Minu materjal on tumm. Teda peab alles rääkima õpetama, ja ma kardan, et siiski iga kuulaja ta keelt omaviisi seletaks. Kuid ta on sellest hoolimata mind sundinud oma kaasapäritud usku eestlase minevikust revideerima ja teisele lõpuotsusele jõudma. (lk 142-143, "Pulmakann". Postimees nr 206, 9. september 1916, lk 1)
  • Eesti rahva maitsele näib iseloomulik, et ta kokkukõlalisest, tagasihoidlikust ilust lugu ei oska pidada ja tal ilmaski küll ei saa. Talupoiss, kes meie päevil kuival suve ajal kirikusse tuleb, veesaabaste otsas "vastsed kallussid", ei ole kuidagi linnakultuuri järelealpija, nagu arvata võiks, vaid meie rahva muistsete toreduse traditsioonide esindaja. Vanad saksa soost maarahva kirjeldajad ei oska küllalt imestada, kuidas naised, kes kodus ainult särgipihal käisid, kirikumäel ka kõige kuumemal suve pühapäeval teineteise pääle tõmmatud kuues ja kasukas kehklesid. Palju pidi olema, siis oli tore; üliküllust pidi avaldama, siis imponeeris; kuhjaga mõõt - mehe mõõt! (lk 144; "Pulmakann")
  • Kogu oma neiupõlve aja kudus tüdruk sukki ja säärepaelu, valmistas vöösid ja pussakaid, tikkis särke ja kirjas kindaid, ning sugulased aitasid heldel käel kaasa. Ja kõik see aastate töö vili, kirstudes ja vakkades varjul peetud varandus raisati ühel ainsal päeval ära: pulmas. Iga ainuke pulmavõõras pidi kingituse saama, ükski ei tohtinud tühjal käel pidumajast lahkuda. Sel ühel päeval pidi igaühele ulatama, sel päeval oldi rikkad! Hõissa, pulmad! (lk 144; "Pulmakann")
  • Koopa-aegse alginimese loomapiltide kõrvale võib seada meieaegse bušmani loomutruud kaljumaalid Lõuna-Aafrikas. Muidu aga leiab naturalistlikku kunsti, mil muud otstarvet pole kui loodust kujutada, õieti alles ja ainult rahvaste juurest, kel juba kõrgelearenenud kultuur on. Nende mõlema äärmuse vahel on lõpmata pikk arenemiskäik, mis ühte langeb üksiku vabanemise ajalooga. Alles indiviid, köidikutest vabanenud isik lõi vaba individualistliku kunsti - lõplikult alles muistses Kreekas. Niisama kui inimsoo ainuke esindaja ühiskond oli, oli ka kunst tuhande traditsiooni köidikuga seotud ühise kasu teenija. Looduseinimene tunneb ainult kaunistavat kunsti, mis ta tööriista ja sööginõud ehib. Rahvas ei ole iial iseseisvat, vaba kunsti loonud, nagu meie sest aru saame. Ainult ehtekunstis, ornamentikas, leiab rahva ilutunne avaldust. Rahvakunst on ehtiv kunst, mõisted rahvakunst ja ornamentika langevad kokku. (lk 148, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees nr 93 ja 94; 26. ja 27. aprill 1916, lk 2 ja 1)
  • Lõuna-Ameerikas Rio Negro ääres elab rahvas, kelle päälik kannab nööri otsa aetud sõrmepaksustest mäekristallpulkadest pääehet. Et pulgast auku läbi puurida, töötab mees ilma vahetpidamata 3 aastat. Pääliku pääehte valmistamiseks kulub ära kaks inimese põlve. Kas on ühelgi Euroopa vürstil krooni, mida selle lihtsa kiviehte kõrvale võiks seada? Aga looduseinimene ei aima ju, et eurooplastel imelik arvamine on, aeg olevat raha. Pääasi on midagi kaunist teha, ükskõik kas see tema eluaeg valmis saab või mitte. (lk 149; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
  • Looduseinimese pikaldane töötamisviis iseenesest on juba mõõduandev tegur, mis tema kunsti iseloomu ära määrab: loov kunstnik kui üksikisik, oma maitse ja arvamustega, unistuste ja ettekujutustega kaotab tähenduse ja astub kõrvale. Kus loodusrahva kunst otsekohe mõtteid tahab avaldada, sääl pole need üksiku, vaid seltskonna ideed, millest ta räägib. Esiisade teenimine, suguharu kaitsevaimu kujutused jne. on niisuguse kunsti objektid. Kuid ka kui meie mõttekunstist jälgegi ei leia ja meil ainult ehtivate kujudega tegemist on, ei leia kusagilt märki üksiku kunstniku inspiratsioonist. Meie näeme ju veelgi, kui raske kunstnikul on vabaneda oma ümbruse ja aja maitsest ja täiesti uut teed leida. Mitu korda enam kui vabalt loovat kunstnikku köidavad rahvakunstnikku seaduseks muutunud kombed, traditsioonid. (lk 149; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
  • Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
  • Sest mitte ainult ornamentikas ei hoia rahva vaim jäänuseid alal, kõik meie elu on läbi imbunud kommetega, mille tähendust enam keegi ei tea, kuid mis omal ajal otstarbekohased olid ja mille mõte kõigile mõistetav. Kas keegi teab, miks meie härrade frakil veel täna tingimata kesk selga kaks nööpi peab olema? Rätsepa meelest oleks patt püha vaimu vastu, kui keegi omale kuue ilma nende täiesti asjata, motiveerimata lisandusteta telliks. Meie vanaisade ajal teadis igamees, milleks neid tarvis läks. Sest kui tolleaegse põlvini ulatuva kuuemoe ajal härrad ratsutama läksid, kinnitasid nad nende nööpide varal oma kuuehõlmad üles. (lk 155; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
  • On kindel, et mõnel ornamendi-motiivil on rändamise jõudu ja visadust, mida võib võrrelda rahvajuttude rändamisega. Ühetaolised motiivid naaberrahvaste juures vastavad keele laensõnadele. Mida enam ühist ehtekunstis, seda tõenäolisem on võimalus ajalooliselt vastastikku mõjuavaldust tõeks teha. Kuid teiselt poolt peab ettevaatlik olema enneaegsete otsuste tegemises. Õigusega on öeldud, et ühtlus üksikutes motiivides iseenesest niisama vähe tunnistada suudab kunsti ühisest algjuurest kui häälekõlaline sarnasus sõnade vahel etümoloogias. (lk 156; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
  • Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides nelkidest, roosidest, tulpidest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast Pärsiast ja steppidest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame sakslaste ja rootslaste juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167; "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918)
  • Niipalju paistab ümberlükkamatu kindlusega silma: meie peame palju enam kui siiamaani rõhutama oma maakondlikke ja kihelkonnalisi lahkuminekuid, rannaelaniku ja põhjapoolse ning lõunapoolse sisemaamehe isesugusust, kui tahame tundma õppida iseennast niisugusena, nagu me tõesti oleme. Šabloonilised eelarvamised "eestlase iseloomust ja laadist" üleüldse peame kõrvale heitma ja välja arendama saarlase ja virulase, mulgi ja võrukese lokaalpildi. Alles iga üksikut põhjani ta iseäraldustes tundes võime otsustada, mis üldeestilikud omadused neid üheks ühtluseks ühendavad. Sest see tõeasi peab selguma igaühele, kes meie vanavara lähemalt tundma õpib: nii lame ja ühtlane kui meie maa ka geoloogiliselt on, nii kõigele liikuvusele ja isekeskisele läbikäimisele soodus, kui ta ka geograafiliselt näib: tema elanikkude ajalugu on siiski niisuguseks kujunenud, nagu lahutaksid kihelkonda kihelkonnast, valda vallast ülepääsmata alpiseljandikud. Vanavara poolest võib nii vähe isekeskist mõjuavaldamist lähestikku elavate kogukondade vahel tõeks teha, et ainult imestada võib. Isegi naaberkülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järgi varsti ära tunda. (lk 168; "Stiilist eesti rahvakunstis")
  • Kui meil pilgatakse, et Eesti helilooja "euroopalikku muusikat" teeb, siis on see kahtlemata raske etteheide tema kunstnikuande ja kunstnikuaususe vastu. Aga kui rahvas mingi võõra lauluviisi - näiteks kirikulaulu motiivi - omaks võtab, teda sadades teisendites, muudetult, võõristatult, tundmatuks moonutatult üle kogu maa kui rahvalaulu laulab, siis ei tule kellelegi meelde sellest kui plagiaadist ehk vaimuvaesuse tunnismärgist rääkida. On - kui nii tohib ütelda - rahva loomulik õigus nii teha. Umbes sarnane nähtus kordub ka teistes kunstiharudes. Üks saksa uurija seletab, et kõik nn. talupojakunst on sündinud valesti mõistetud, oskamatult järeleahvitud linnakunstist. Kuid ka seal, kus suurte kunstistiilide mõju üsna selgesti tuntav, tema motiivid ainuvalitsejad, loob rahvas siiski - jaolt oma isesuguse maitse, jaolt tehnilise jõuetuse sunnil ometi üsna algupärase, värske, rahvusliselt mõjuva kunsti, mida ta täie õigusega omaks tohib nimetada. (lk 171; "Stiilist eesti rahvakunstis")
  • On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172; "Stiilist eesti rahvakunstis")
  • On öeldud, et meie tõug omas mõistlikus, tagasihoidlikus kainuses fantaasiavaene ja kuiv paistab, ja kõik nähtused toetavad selle üteluse õigust. Ainult mitte meie vanavara. Meil on käiseid, mille põlevas värvi-ilus terve Orient leegitseb, meil on vaipasid, mille lugemata värvide mahe kokkukõla lugemata teisendites kordub ja vaatajat ikka uuesti kuni ekstaasini suudab vaimustada. Iga samm Muuseumis pakub üllatusi ja imet sellele, kelle silmad sarnaste nähtuste jaoks on avanenud. Mitte kainust ja kuivust, neid soomeugrilisi omadusi, mis nii selgesti esinevad näit. soome rahvakunstis, ei taha ma ette heita meie vanavarale, küll aga otse selle vastu liig vähest mõõdupidamist. Meie töödes puudub täiesti suursugune lihtsus, mis näit. klassilisele kunstile tema üleoleku kogu inimsoo ajaloos on kindlustanud. Midagi hirmus rasket, liialdatut, täistopitut näeb tihti meie ornamentikas. Ei ole õhku, ei ole valgust, igalt poolt looklevad välja marjaoksakesed, väädiharukesed; käisekirjad avaldavad mõnikord põliste metsade muljet, kus liaanide ja väätkasvude, suurte hiilgavate lillekarikate ja fantastiliste lehtede läbipääsmatu tihnik hinge kinni ähvardab matta. Kui ma ette kujutan Muhu noorikut apelsinikollase lühikese aluse ning aniliinroosade ja apelsinikollaste ülikirjute sukkadega, pääs küünrakõrgune, üliere, helmestest särav Harju tanu, ees suurte pärlite ja rahadega üleni täisõmmeldud, pantseritaoliselt kange, neljanurgeline, tulipunane põll, siis valdab mind jube tundmus, otsekui kuuleks ma imelikku ja hirmsat saagat muistse inimesesööja barbarirahva kuningaemandate õudsest, verd tarretama panevast ilust. (lk 174-175; "Stiilist eesti rahvakunstis")
  • Niisugune vapustus on praegune sõda. Kui palju ta ka viletsust, häda, surma ja hävitust, pisaraid ja muret ilma on toonud, kui ta suudab inimesi äratada väärtuste ümberhindamisele, peatama jäänud loomevõimu elustamisele, uinuvate jõudude uuesti tegevusele panemisele, siis - pidi ta olema - paratamatu. Meie ei suuda praegu veel aimatagi, missugustel aladel, kui suurel määral ja kui kaua aega pärastki ta elustust võib tuua, kuid mitmelgi pool näeme, ehk õigemini aimame algidusid uute väärtuste leidmisest, milleks inimestel enne olid silmad kinni. Niisugust silmade avanemist võib juba praegu tähele panna, kuigi alles idus, naise elu, tema tööjõu tarviduse ning hindamise kohta, ja lõpuks, tema kui uue jõu sünnitaja kohta. Ei ole ala, kus oleks oldud siiamaani rohkem pimedusega löödud, tagurluses, vastutulematuses ja arusaamatuses rekord võetud kui just siin. (lk 179; "Väärtuste ümberhindamisel". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 34, 11. veebruar 1916, lk 2)
  • Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega. (lk 188, "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 265, 20. (3.) november 1916, lk 2)
  • Meie oleme väike ja vaene rahvas. See on kurb, pole aga veel kaugeltki haletsemise väärt asi ega tarvitseks meie õnnetuse juureks olla. Kuid ta muutub paratamata selleks, kui meie ka oma nõuded iseenese kohta väikesteks, liliputlikeks muudame. Kes keskpärasusega lepib, on alaväärtuslikuna hukka mõistetud. (lk 195, "Järelkaja. Midagi eestilikku". Postimees nr 13, 17. jaan. 1917, lk 1)
  • Võrrelge Anna Haava armastuslaulusid Marie Underi erootiliste sonettidega ja te saate aru, missugune hiiglakuristik eesti noort naist vanemast põlvest lahutab - kuristik, mida mitte üksipäini temperamendi arvesse ei või panna. Anna Haava on naine, Marie Under on daam; Anna Haava armastab, Marie Under laseb ennast armastada. Anna Haavas nutab ja naerab ja armastab loomulik naiselikkus; Marie Under on daam, aastasadade-pikkuse arenemiskäigu ja kultuuritraditsioonide saadus. (lk 204; "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu nr 27, 1919, lk 210-212)
  • Kultuur iseenesest on õieti juba luksus. On enesepete arvata, et kultuuri arenemine taotleb otstarbekohaste, kasulikkude nähtuste loomist. "Kultuur" tähendab harimist. Kultuuri ajalugu on looduse harimise, parandamise, ümbermuutmise ajalugu, aga mitte looduse määratud sihis, vaid tihti ainult inimese tujukuse, "asjata" ilu tagaajamise mõttes. Elu alalhoidmise seisukohalt oli tähtsusetu, kas alginimene tappis oma vaenlase loomuliku või kunstlikult sümmeetriliseks voolitud kiviga. Ja elu alalhoidmise seisukohalt on täiesti meeletus, et kõrvakuulmine - see varitseva hädaohu eest hoiataja võitluses olemasolu pärast - loob kultuuriilmas hingesulatavaid sümfooniaid ja seraafilisi oratooriume. Alginimeste karvastest, klambritaolistest käppadest, mis omanikku toitsid ja kaitsesid, on nüüd saanud moodsa daami piimvalged, haprad, peened sõrmed, mis jõuetult siidirüü rüpes puhkavad ja võimetud on igasuguseks kasulikuks, jõuduküsivaks tööks. — Ja siiski on just tema teatud mõttes kultuurisümboli kehastus, monument inimese valitseja-seisukoha auks, tunnistus sellest võimsast, omavolilisest tahtmisest, mis loodust sunnib tema enese kiuste kasvatama ilma kivita ploome ja suuri, hiilgavaid õiekarikaid, mis kunagi seemet ei kanna. (lk 205; "Daam ja armastus")
  • Daam on Läänemail aastasadasid seisnud suure armastusekultuse altaril. Kunstis ja luules, poliitikas, ajaloos ning üksikute inimeste elus mängib ta otsekoheselt või kulisside tagant mitte liig tähtsaks hinnatavat osa. - Algusest lõpuni liigub daami elu armastuse raamides. Meestele meeldimine, armastuse äratamine seisab ta huvide keskkohas. Daam elab armastusele, armastuses, armastusest. Kuidas on see erandita armastusele pühendatud elu naise enese hinge kujundanud? Kas on spetsialiseerumine armastuses nagu iga teinegi spetsialiseerumine iseäralikku täielikkust omal alal loonud? Kas suudab daam sügavamalt, kirglisemalt, kestvamalt armastada kui loomulik naine? Kas on armastusekultus ka armastuse-geeniusi sünnitanud? Oleneb asja enese iseloomust, et vastus neile küsimusile eitav on. Armastuses on voorused ja geeniused vast veelgi haruldasemad kui teistel aladel. (lk 206; "Daam ja armastus")
  • Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillamisepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).
See on Nartsissuse tunnistus. (lk 210; "Daam ja armastus")
  • Kahest kalduvusest sünnib iga rahva ajalugu: alalhoidlikust ja uuenduslikust. Perioodiliselt pääseb üks neist teise üle võimule. Varsti aga vahetavad nad jälle osasid. Kummalgi on oma ülesanne, oma õigustus; üks on ilma teiseta mõeldav niisama vähe kui magneti positiivne poolus ilma negatiivseta. - Kui tihti ei vaielda selle üle, kumb õigem on, kas evolutsioon või revolutsioon. Missugune tühi töö ja vaimunärimine! Kumbki on "õigem" omal ajal. Rahulikus arenemises kasvavad ja küpsevad teatud vastuvõetud ideed; neid tehakse elus tõeks viimse võimaluseni, kõik töötatakse ilusalt peenikeselt, korralikult läbi. Aga kui sarnane ilus, peenike, korralik arenemine väga kaua kestab, tuleb viimaks silmapilk, kus arenemisest enam juttugi olla ei või, vaid ainult lubjanemisest ja mülgastumisest. Evolutsioon arendab korra vastuvõetud ideesid, ta ei loo aga ühtegi uut. Seda suudab revolutsioon. (lk 216; "Tagasi vaadates". Tallinna Teataja nr 15, 28. märts; Postimees nr 26, 30. märts 1918)
  • Seltskond ei tee kunagi revolutsiooni - see on seltskonnavastane nähtus. Seltskond areneb rahulikul, evolutsioonilisel teel ja kaitseb esiisade pärandust vaimlises ja ainelises mõttes. Kui seltskond terve ja tugev on, saab ta selleks loomulikuks vastupanijaks, mis uuenduste kiirsõiduvankrit nii pöörase rutuga edasi kihutamast keelab, et ta omaenese hoo pärast end puruks jookseks. Seltskond esindab pääajude vastutöötavaid tsentreid, ilma milleta kõik inimese tegevus ainult joobnu jaburdamiseks muutub. — Aga seltskond peab ka vaimliselt nii painduv ja vastuvõtlik olema, et revolutsiooni positiivse tuuma ja uute ideede seemnest üles kasvatada uus poliitiline ehk seltskondline korraldus. Alalhoidlikul seltskonnaklassil pole revolutsioonis sugugi mitte vähem tähtis osa kui edasitormaval revolutsioonilisel hulgal. Otse selle vastu tõendan ma: revolutsiooni lõplik õnnestumine ehk nurjaminek oleneb kõigepäält sellest, kui terve ja iseteadlik ning ühtlasi kui arenemisvõimuline ja vaimlistele huvidele vastuvõtlik on alalhoidlik klass. (lk 218; "Tagasi vaadates")
  • Tahan kiita Tartut, seda armast kodulinna, pesalinna. Ka linnadel on oma hing, nagu inimestelgi. Mõned on sümpaatlikud, teised vastikud, kolmandad ükskõiksed. Ei ole kaua tarvis linnas viibida, et tunda, kas ta on sõber või vaenlane. Niipea kui sa tundmata vaksalis rongist maha astud ja läbi võõraste tänavate oma teed hakkad otsima, tuleb linna hing sulle vastu ja räägib sinuga. Tallinna hingega ei saa minu oma sugugi läbi. "Hoia minu eest," ütleb ta mulle, "ma olen täis konni ja krokodille," ja ma põgenen Tallinnast. Aga Tartu hing tuleb mulle vastu nagu mõni armas, paks tädi. "Sa vaene, äravintsutatud," ütleb ta mu reisiväsinud hingele, "tule, läheme Werneri juurde, joome tass kohvi." Sest Tartul pole mitte ainult hing. Tal on ka süda, ja see süda on Werner. 150-pennise kohvi abil uuendavad siin igapäev oma vereringjooksu kõik, Tartu väsinud ja väsimatud ka. See on korra üks tartlase elutingimustest. (lk 232; "Tartu kiituseks". Postimees nr 214 ja 221; 3. ja 11. okt. 1919, lk 5 ja 1)
  • Mitte kõik meis ei sure, mitte kõike ei neela aeg. See linn, mille hing on truu mäletamine, hoiab alal meie mineviku kujud otsekui vanatüdruk kuivi lilleõisi raamatu vahel. Ma käin ja vaatan majasid, kus ma elanud olen aastate jooksul - Tööstuse uulitsas, Veski uulitsas, Maarjamõisa uul. Mitte midagi pole muutunud, mitte hundiaugudki uulitsaprügituses. Ma käin nagu muinasjutu kuningapoeg kibuvitsaõiekese magavas lossis. Imelik õudus valdab meeli otse kivistavat truudust nähes, millega Tartu kõike alal hoiab. Näituse uulitsal on veel pori alles, millesse ma viieteistkümne aasta eest oma kalossi kaotasin. Ja Peterburi mäel seisab veel väike punane kivimaja, milles mu vanemad ammu, ammu pulmi pidasid. Ka õpetaja Eisenschmidt, kes neid laulatas, on veel alles... (lk 233; "Tartu kiituseks")
  • Meie teame: meie maa on soine ja üksluine, ta ei anna ei maastiku piirjoone ega ehitusaine poolest äratusi ega tõuget suurejoonelise arhitektuuri sündimiseks. Meie talumajad paistavad eemalt vaadates otsekui hallid mutukad, igavad ja labased oma äärmises argipäisuses. Ühelgi maal pole ma inetumaid näinud. Minu vanavara-armastaja süda ei nutaks mitte ühte pisarat, kui nad kõik korraga ära kaoks ja asemele tuleks lahked, valgekslubjatud savimajad punaste telliskivikatustega, mis kui õunad õueaia haljusest vastu säraks. Aga ma tean juba, et mitte niisuguseid vanade õlekatusega tarede asemele ei ehitata, ka mitte Soome moodi punaseid, valgete ukse- ja aknapiitadega puuhooneid, vaid meie maamehe paleus on jäle kollaseks värvitud kahekordne alevimaja verandade ja palkonitega. (lk 235; "Tartu kiituseks")
  • Ja juba järgmisel päeval tervitab meid neitsilik Helsingi. Oma kuni veeservani ulatuvate valgete rannauulitsa majadega näib ta otsekui vee peal hõljuvat, meile vastu ujuvat kui valge luik. Ole tervitatud, sa vaikne, valge linn! Ole tervitatud, sa ideaalsete saunade ja ideaalsete kohvimajade linn! Kuskil maailmas ei või üksildane inimene nii koduselt elada kui Helsingis. (lk 240; "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja nr 67, 89, 110 ja 179; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919, lk 5, 6, 5 ja 5)
  • Helsingi naised kõnnivad, otsekui kuulaks igaüks omas hinges "Porilaste marssi". Üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks käivad nad toredas marsitaktis. Need suured, uhked naised, kelledest nii harvad naiselikku ilu ja õrnust omavad, mõjuvad mu peale otsatu imponeerivalt. Neil on tundmus, kui oleks nad kuningannadeks sündinud, ja kui nad poest omale pitsikesi ostavad, ehk Esplanaadil kell 3 jalutavad, on nende olekus kuninglikku tenue'd ja vooruslikkust. Neist saavad uhked ja õnnelikud emad, kel midagi ühist pole meie vaevaste prouakestega. Nad kasvatavad ja ehivad oma lapsi kui kuningatütreid ja kuningapoegi, kelledest kasvab iseteadlikke, õnnelikke kodanikke avarale vabale Soomele. - Stockholmi naised kõnnivad palju rahulikumalt. Nad ei marsi. Kõndides naeratavad nad ja kiigutavad endid veidi puusadest. Nad on põhjamaade tugevat, uhket, naervat tõugu, aga neis on ka palju naiselikkust ja elegantsi - hoolimata oma hiiglaslikkudest jalgadest. Neil on üsna teine pilk enese ja elu peale kui see, millega me saksa ja vene romaanides oleme harjunud. Nad on täiesti "ärganud" ja iseteadlikud. Väga teadlikud, selle sõna igas mõistes. (lk 242; "Väikesed kirjad Nizza reisilt")
  • Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude tunnetega; kevadel on vahesein inimeste ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese hing elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad nunnade hinged. Igatsus ja armastus, mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks õiteks, täis ülimaiselt magusat ja joovastavat lõhna. Pihlakad, toomingad, sirelid... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes valgetes õites materialiseerib end lõpmata talve meeltäraheitlik igatsus ja ootus; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat igatsuse ja armastusega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud? (lk 244; "Väikesed kirjad Nizza reisilt")
  • Korraga kuulen ma oma pea kohal eestikeelset laulu: "pirr, pärr, sirr, särr, tegin tainast, kastsin kakku" jne. Pääsuke, sa väike eesti lind (sest kes oleks iial kuulnud pääsukesi teises kui eesti keeles laulvat?!) Ka sina oled siin kaugel, selle akvamariinse mere ääres. Ja sa tead niisama hästi kui minagi, et siiajäämist ei ole. Olgu sulle siin ussid veelgi magusamad ja jämedamad kui nad on - kodu siin ei ole. Kodu võib olla ainult Läänemere kaldal, Eestimaa kõhnade usside juures! Ainult seal võib pesa ehitada, kuna suured tõsised puud kui hullumeelsed õnnest ja soojast end miljonite õitega üle külvavad, ja ööbik öö otsa vaikimata maailmale hõiskab, et kevade ja armastus on Põhjamaile tulekut teinud. (lk 245; "Väikesed kirjad Nizza reisilt")
  • Väljavaated, mis meie rahva minevik avab tulevikku, pole troostirikkad. Ka olevik pole seda. Üle kogu meie elu lamab otsekui tolmukord, isesugune vanamehelik, egoistlik "tarkus" kõigil elualadel. Midagi imelikult steriilset ja seniilset on meie mõistlikkuses ja meie rumaluses. Iseäranis avaldub see meie kirjanduses (viimased aastad välja arvatud). Noor-Eesti oli väga ilus ja väga peenike, aga kui aher, aga missugune vanamehelik, targutaja, kõige oma nooruse peale vaatamata. (lk 259; "Kolm suurt õnne". Postimees. Hommiku-väljaanne nr 23, 28. november 1919, lk 3)
  • Juba ainuüksi "Siuru" rõõmsat viljakust ei või küllalt kõrgelt hinnata meie ahtral maal. Teine küsimus on, kas kõik tooted on igavikuväärtusega. Mulle isiklikult ei meeldi nad kaugeltki kõik, sest mul on oma kindel maitse. Aga ma ei söö ka mitte austreid, ehk rohelist juustu ehk oliiviõli! Ja mul ei tule meeldegi neid inimesi perversiks sõimata, kes neid söövad. "Siuru" puhul oleme aga analoogiliste arvustustega harjunud. Tõsised mehed ei ole häbenenud nii kergemeelselt seksuaalset küsimust käsitada, et nad küllalt arvavad olevat mitmesugusest Psychopatia Sexualis'est sündsat etiketikest meie luuletajatele peale kleepida. Koorest sügavamale tungida ei katsutagi. (lk 261; "Kolm suurt õnne")
  • Nende korporatsioonidega on asi natuke imelik, neil on oma konks man. Nende ainus kodu on teatavasti Saksamaa, kus neil oma väga kindlat riigipoliitilist otstarvet täita tuleb. Nimelt on sakslased vanast ajast saadik olnud ülikange individualiseerumis-tarvidusega inimesed, kelle paindumatus kaua aega kõik riiklise elu ja ühistegevuse halvas. Kuid kus häda, seal abi. Ja Saksa Sturm und Drang uputatakse lihtsalt õlleklaasi ära. Haritud noorsoo jaoks toimetavad seda plaanilikult ja suurepärase režiimiga korporatsioonid. Astub mõni noor marupea ja ilmauuendaja korporatsiooni, siis joodetakse ta lihtsalt purju ja pikendatakse seda pohmelusaega aastate viisi kuni ülikooli lõpetamiseni, vahepeal teda ainult niikauaks kainestades, et ta korrapäraselt oma eksamid ära teeb ja hea eeldressuuri riigikodanikuks nn. burši-Kommenti näol õpib. Mõju on suurepärane: 4-5 aasta jooksul on sellest käärivast individualiteedist tehtud tainas, millest igasuguseid sündsaid nukke riigi ja ühiskonna teenimiseks võib välja vormida. Korporatsioonides dresseeritakse seda, mida Nietzsche nimetab "karjainimeseks". Nüüd aga on kõigi inimliste nivelleerimispüüete halb külg see, et tema baasiks võib võtta ainult kõige alamad sihid inimese hingeelus. "Karjainimene" muutub harilikult lihtsalt seaks, kes pealegi varsti endale koguni individualismi põhjusmõtete järgi õigust nõuab oma loomuse järgi, s.o. seamoodi elada, ilma et teised "survet tohiksid katsuda avaldada", nagu meil hiljuti öeldi. (lk 271; "Sapilised ääremärkused". Postimees nr 78, 23. märts 1920, lk 1)
  • Olen unistanud surmast kui erootilisest üleelamisest. Olen soovinud, et hinge lahkumise silmapilgul mu armsam mind suudleks, nii et ma, tarretanud suudlus huultel, üle libiseksin igavese tarretuse riiki, hinges mälestus elu lõpmata õndsusest. Olen unistanud oma hauast: lillepeenrast kahe noore pihlaka vahel, valgel hauakivil prantsuskeelne armastusesalm. Kuid nüüd ma tean, et see kõik vale oli, ainult kultuuri-inimese petlikud ettekujutused. Kui variseb hinge ümbert viimane külgeõpitud tundmuste ja igatsuste kest, siis seisab surma ees paljas eesti hingeke kõiges oma algelises abituses ja ootab oma eesti hinge saatust. Ei ole tema jaoks ei Hadest ega Paradiisi, ei suudlusi ega prantsuskeelseid salme. Tema ees seisab hulkumine tühjadel väljadel, külm ja nälg, mida vähemalt üheksa kuud tuleb kanda. Selle aja jooksul hälbib temast kõik mälestus endisest elust ja puhastatuna võtab ta aset praegusündinud lapses, et sellega uut maapäälist elu alata. (lk 286; "Eesti hingekese surmakaebtus". Naiste Töö ja Elu nr 3, 1919, lk 20-21)
  • Mõne raamatu väärtuse kohta võib selgusele jõuda alles teda teistega võrreldes. Kui ma mitme nädala eest Visnapuu "Taliharja" läbi olin lugenud, panin ta riiulisse, mõeldes, "see on tubli raamat". Imestasin ainult, et ma üht Visnapuu teost olin võinud käest panna, tahtmata midagi sealt pähe õppida. Kui nüüd Marie Underi "Verivalla" tuli, tõi ta meelde, et ka Visnapuu oli laulnud "ajast", ja ma võtsin raamatu uuesti välja. Mitte tema kasuks. Sest miski pole nii kardetav heale kui parem. Kunagi pole mulle nii selgena silmi paistnud, et sel määral ka poeetiline anne on põhjal võttes ainuüksi hingelise jõu küsimus. Visnapuu on ju oma kurbades mõttemõlgutustes kahtlemata niisama õiglane kui Marie Under; ta süda on niisama "haavana verivalla" vabandust paludes, et ka tema mõõk käes vendade reas ei seisa, kui Marie Under on tuhat korda nähtud küünlaid ühel Tartu maantee vürtsikaupluse aknal tuhat esimest korda nähes, ehk küll vahepeal kõik oluline elus on vaheldunud ja hävinenud - kuid vahe nende vahel on siiski nii suur, kui võib olla keskpärase, heatahtliku luuletaja ja nägemusrikka, suure intuitsioonivõimega geeniuse vahel. Visnapuu laul harvasõnalistes salmides, mida alalõpmatud refräänid veelgi hõredamaks katkestavad, kõlab kui vaene unisoon tühjas kõrbes, hale ja iniseja, ja mis pahem: tihti niisama kalkuleeritud, mõistuslike retseptide järgi üles ehitatud kui näit. Grünthali kõige halvemad laulud. (lk 289; "Marie Underi uuestisünd". Postimees. Hommiku-väljaanne nr 111, 28. aprill 1920, lk 1)
  • Mõtlen: ta oli kui tuldpurskav mägi, kes kõigepealt enesest välja paiskas määratu kivimüraka, kujutu, ilutu, kuid imponeeriva omas barbaarses vägevuses, otsekui ürgilmade röögatuse - "Amores". Siis hakkas tulema siidipehmet laavat, tuli kena "Jumalaga, Ene!", nii armastusväärne, kuid ei midagi muud. Ja nüüd tuleb tuhka - "Talihari" - mis läbi sõrmede jookseb ja ununeb ja meelde jätab ainult segase ettekujutuse tundelisest, heatahtlikust noormehest, kes palub, et inimesi ei tapetaks, sest et ta muidu öösel magada ei saa... (lk 290)
  • Ja nagu Thais Aleksandria turul kõik oma hetäärihiilguse ära põletas ning süütuks sai, on Marie Under kõigest oma pitsivahust, värvisärast, siidist, lilledest ja lõhnadest teinud autodafee, mille tulest ta luulegeenius nüüd üles lendab enneaimamata jõus ja hiilguses. "Oo, olla inimene, uuestisündiv, oma eilist mina ärasalgav!" On sündinud nii kuulmata metamorfoos, et "Verivalla" kirjutaja ei enam ole isegi naine. See on ainult hing, alasti hing, jõurikas ja vägev kui algaegade titaanid. Siin on see jõud, mille tundmuste intensiteet sunnib kaasa värisema ka kõige ükskõiksema. (lk 291)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel