Eesti kirjandus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tüüpiline eesti kirjanik on ikka veidi kavala ja natuke nagu vabandava näoga.

Eesti kirjandus on Eestis või eesti keeles kirjutatud kirjandus.

  • Oli kirjanduslik tegelane nagu Tuglas, kes teatavas mõttes lõi eesti kirjanduse kui institutsiooni. Hiljem tulid — pooleldi väljaspoolsetena - niisugused nagu Kuusberg või mõni teine, kes seda pool-illegaalseks muutunud institutsiooni oma kahemõttelise tegevusega alal püüdsid hoida. Võib öelda, et õnnestunult. Eesti kirjandust kui "väikest" on siiski kõige paremini teoks teinud mõned teised, kellel institutsionaalse ("suurena" planeeritud) kirjandusega alati pole olnudki head suhted: Liiv, Enno, Oks, Tammsaare, Talvik, Ristikivi, Laaban, Alliksaar, Masing, Runnel, Viiding, Baturin. (Selline loend pole kinnine, pealegi jäid siit praegu välja naised.) Sellele eesti kirjanduse väiksemale osale on paratamatult omane teatav taandamatus ja tõlkimatus, ta on niisiis määratudki jääma väikeseks, ükskõik kui palju ka ei tehtaks naljakaid katseid teda teistele tutvustada. Ei, ta ei "tutvu"! Igasugune rahvusvaheline kriteerium jätab meid tema üle otsustamisel alati poolele teele. Samas on ta seni ometi moodustanud mingi näilise ühtsuse, kuulunud tuglaslikku kirjandusinstitutsiooni.
Just see ühtsus ongi nüüd pudenemas. Võiks öelda, et see, mis variseb, on Tuglase kuju. Meie kirjanduslik elu pöördub paratamatult kuidagi "postmodernseks", ükskõik, kas modernismi ennast on olnud või ei, ükskõik kas sellele hakkab vastama mingi "postmodernne konditsioon" muudel elualadel. Kehtivad korraga kõik kirjanduslikud koodid ärkamisaegsetest sotsrealistlikeni. Kõik on võimalik, tingimusel, et leidub väljaandja ja ostja. Puudub konsensus, milline õieti peoks olema "eesti kirjandus". Kirjandus pudeneb laiali ruumis. Tollele väiksemale osale eesti kirjandusest, mis kunagi pole tahtnud olla muud kui väike, tähendab see muidugi ainult vabanemist väljaspoolsetest määratlustest.
  • Hasso Krull, "Kirjanduse pudenemine". Rmt: "Katkestuse kultuur", Vagabund 1996
  • Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama inimest. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.
  • Kui Euroopa koolides on sajandeid loetud Plinius noorema kirju või Plutar­chose "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma eesti keelde. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa dekadents, millest on välja kasvanud haruldane nähtus – eesti modernne kirjandus.
  • Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: "Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki." Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus.
  • Maailma mõistmiseks on vaja ilukirjandust. Kui me seda ei tõlgi, on meil raske mõista ka maailma. Seda enam et eesti kirjanike teostes pole laial maailmal kohta: nemad tegelevad mõne erandiga iseenda, oma lähiümbruse või Eesti oleviku või minevikuga. Paratamatult tekib tunne, et hakkame üha enam nukerdama kusagil oma kotisopis, juhtugu mujal mis tahes. Karta on, et praeguses maailmas ei ole see kuigi mõistlik.
  • Vaheajal tuli mu juure üks vanahärra, kelle nime ma ei tea, aga keda Lepik ilmsesti tundis. Ja see hakkas mind kohe ründama ja süüdistama. Kõigepealt, et ma kirjutan sellist vana prahti nagu "Põlev lipp". Ja siis üldse, et meie kirjanikud midagi ei tee selleks, et kirjandus leviks!
  • Kui riik tahab jätkata eesti kirjanduse digiteerimist, mida ei tee ju mitte keegi maailmas peale meie, siis peaks riigi toel looma kirjandusklassika autoriõiguste hoidjate kontaktandmete andmebaasi. Teiseks peaks välja töötama lepingud ja eraldama ka summad autoriõiguste maksmiseks.
  • Kirjandusajaloolastena vaidleme praegu selle üle, mis üldse kuulub eesti kirjandusse, kas lähtuda tuleb keelest või territooriumist. See on kompleksne probleem. Isegi kirjanduse mõiste üle vaieldakse. Ka klassika mõiste ajas siiski muutub, veelgi ebakindlam on väärtkirjanduse mõiste. Valiku peaks kindlasti tegema need, kel on vastav akadeemiline haridus, kes tunnevad kirjandusajalugu. Kirjanduse digiteerimine annab võimaluse kirjanduspilti rikastada ja avardada. Kas või kooliklassika on kitsuke, võrreldes selle ilukirjandusega, mis on väärtuslik. Ja teos on seda põnevam, mida vähem on ta tuntud praegu. Siin on nii palju avastamist.
  • Eesti kirjanduse algus ulatub aastasadade taha. Eestlaste esivanemate maailm vaatab vastu rahvaluulest - põlvest põlve suuliselt edasi antud ajaraamatust, rahva poeetilisest sõnaloomingust. Eestikeelne ilukirjandus on suhteliselt noor. Professionaalse sõnakunstina sündis see alles 19. sajandil, kuigi mitte tühjale kohale. Selleks ajaks oli välja kujunenud eesti kirjakeel kui eeldus eesti rahvusliku kirjanduse tekkeks ja oli sündinud eestlane, kes vajas omakeelseid raamatuid.
    • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 6