Oja

Proosa

Varahommikuses vaikuses oli selgelt kuulda karjamaal vulisev oja, mis jooksis üle pruunide kivide, liivakoobastest sisse ja uuesti välja, puges peitu sünkjate marjapuhmaste alla ja loksus kollaste varsakapjade ja kresside juurde sohu.
- Katherine Mansfield, "Prelüüd" kogumikust "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13, lk 17

Me seisime metsaga kaetud mäe nõlval ning jalgrada keeras meie ees alla orgu, läks piki suliseva oja kallast. Siin ei olnud valgust varjavaid puid ega põõsaräga, mõlemal pool kitsast rada kasvasid asalead ja rododendronid, mitte veripunased nagu sissesõidutee ääres seisvad hiiglased, vaid lõheroosad, valged ja kuldkollased, kaunid ja õrnad, ning nende hurmavad sulnid õiekroonid olid maheda suvevihma all pisut longus. Õhk oli tulvil nende lõhna, magusat ja joovastavat, ning mulle näis, nagu oleks see lõhn segunenud langeva ojaveega ja sulanud üheks vaikse vihmasajuga ning koheva niiske samblaga meie jalge all. Ei olnud kuulda ühtki muud häält peale selle väikese oja vulina ja vaikse vihmasabina. Kui Maxim suu lahti tegi, oli ka tema hääl vaikne, õrn ja tasane, just nagu ei tahaks ta seda vaikust häirida.

"Selle koha nimi on Õnneorg," ütles ta.

Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993, lk 105

Oja on mu sõber. Ma joodan oma ihu põudset põldu. Selle eest ei tule mul maksta. Oma hinge joodan ma vaikusega. Selle eest tuleb mul maksta üksindusega.
- Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid" kogus "Kuningaonni kuningas" (1973), lk 49

Vimes sai aru, kuidas inimesele saab kuuluda kõrts, aga ta murdis pead, kuidas saab kellelegi kuuluda forellioja, sest kui see on sinu jupp sellest ojast, on see juba selle aja jooksul, kui sa vaatad, ju allavoolu ära vulisenud, eks ole? See tähendab, et keegi teine püüab kala juba sinu veest, on alles närukael! Ja see jupp, mis on sinu ees, kuulus alles äsja sellele sellile, kelle oja on ülesvoolu: see paks naaber, ennasttäis plutokraat, arvab nüüd kindlasti, et sina püüad salaja kala tema veest - tema kah närukael! Ja kalad ujuvad ju, kuhu juhtub! Kuidas sa aru saad, millised sinu omad on?
Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, 2012, lk 12

Paljudel meist ei ole võimalik soetada kinnisvara Tallinna kesklinna, Viimsisse või Piritale. Sestap vaatab eestlane ikka metsa poole, kus krunt on odavam. Paljud laulud peegeldavad sama muret. Põdra maja on metsa sees. Sealsamas elavad väike päkapikk ja Mutionu. Ennist mainitud laulus "Ehitame maja" otsustatakse hoone rajada metsa veerde õitsevale aasale, lõbusasti vuliseva oja äärde mahlakase kõrvale. Need koordinaadid võtavad hästi kokku lastelaule kummitava probleemi: elatakse ikka vähearenenud infrastruktuuriga piirkondades, kusagil perifeerias.
- Ave Taavet, "Mu koduke on tilluke..." - kinnisvaraprobleemidest lastelauludes. Müürileht, 17. aprill 2019

Luule

Igawesti wulisew oja olen ma,
Igawesti igatsew laulja rändaja.
/---/
Igawesti pärija helin rändan ma,
Oja kahe wahuwa, toitja haruga:
/---/
Rõõmu, mure wulisew oja olen ma,
Kahest kokku igatsew laulja rändaja.

Ernst Enno, "Mina" kogus "Uued luuletused" (1909)

Lõhnab kummel juulipäikse lõõsas
kalda äärde viival kitsal teel.
Sasipäine väike lepapõõsas
musti jalgu peseb ojavees.

Milvi Seping, "Suvised read" [1955] kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 60

Oja-onuke,
silmini täis,
lengerdab lustakalt
järve poole.

Aleksander Suuman, "Pühajärve pildid" IV, rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 26

muutun sama tühjaks kui taevas
minu pilvede vahelt voolab hõbedane oja
mu keha on rohkem hääl kui luu
rohkem laul kui veri
avan oma vesiroosid hommikuudus

Triin Paja, "Puuvarjud langevad" kogus "Nõges" (2018), lk 36

Vanasõnad

Nüüd on vesi ahjus ja tuli ojas.
Parem oja suud sulgeda kui jõe suud.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid