Katherine Mansfield

Katherine Mansfield Murry (14. oktoober 1888 - 9. jaanuar 1923) oli Uus-Meremaa luuletaja ja novellist.

"Tass teed"

Tsitaadid valimikust: Katherine Mansfield, "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13.

"Prelüüd"

"Prelüüd", lk 5-50.

Mitte üks toll ei olnud enam vankris Lottie ja Kezia jaoks ruumi. Kui Pat nad kohvrite otsa lennutas, lõid need all vankuma; vanaema süli oli täis ja Linda Burnell oma põlvedel lastekarja nii pikka maad hoida ei kavatsenud. Isabel oli eelisseisundis ja sättis end uue töömehe kõrvale kutsaripukki. Vankripõhi oli kuhjaga täis reisikotte, kompse ja kohvreid. "Need on kõige hädatarvilikumad asjad, mida ma käest ära ei anna," ütles Linda Burnell, hääl väsimusest ja erutusest värisev.

Lottie ja Kezia seisid täies võitlusvalmiduses otse värava all rohulapil, kuldsete ankrunööpidega mantlid seljas ja lahingulintidega baretid peas. Käest kinni, uurisid nad suurisilmi ja tõsiselt kõigepealt hädatarvilikke asju ja seejärel ema.

"Nad tuleb lihtsalt maha jätta. Muud midagi. Nad peavad lihtsalt ootama," ütles Linda Burnell. Ta naeris kuidagi kergelt, nõjatus nööpidega nahkpadjale ja pani silmad kinni, huuled naerust tukslemas. (lk 5, algus)

Viimasel hetkel lasi Kezia Lottie käe lahti ja jooksis vankri juurde.

"Ma tahan vanaemale veel ühe head-aega-musi anda."

Ainult et oli juba hilja. Vanker veeres teed mööda ülesmäge, Isabel uhkusest pakatamas, nina püsti, et las ilm näeb, Linda Burnell poolenisti lamaskil, ja vanaema tuhlamas viimasel minutil musta siidridiküli topitud kõik võimalikus isevärki pudi-padis, et sealt midagi tütrele anda. Vanker ronis päikese plinkides üle peene kullatolmuga kaetud mäe. Kezia hammustas huulde, aga Lottie, otsinud kõigepealt taskurätiku korralikult välja, hakkas töinama. (lk 6)

Moses vedas suu kõrvuni, ja kui tüdruk istus, näpistas teda; ainult et Kezia tegi, nagu ei oleks ta tähelegi pannud. Ta vihkas poisse. (lk 7)

"Mida teile pakkuda?" küsis Stanley end üle laua kallutades väga viisakalt ja naeratas. "Mida teile kõigepealt pakkuda — kas maasikaid vahukoorega või praetud leiba?"

"Palun maasikaid vahukoorega," ütles Kezia.

"Aah-aah-aah." Küll sai naerda; nad tagusid teelusikatega vastu lauda. Õnge läks! Naera või ribadeks! Haneks tõmmati! Stan juba oskab!

"Ma ei või! See arvas, et ma räägin tõsiselt."

Isegi proua Samuel Josephs, kes piima veega lahjendas, pidi tahes-tahtmata muigama. "Mis te neist viimasel päeval enam kiusate," turtsus ta. (lk 7)

Kezia hammustas suure tüki praeleiba ja pani siis leivatüki taldrikule. Väljahammustatud tükist jäi leivasse värava moodi auk. Päh! Tal ükskõik! Tüdruku põske mööda veeres pisar, aga ega ta sellepärast veel nutnud. Nende vastikute Samuel Josephsite ees ta nutma küll ei hakka. Tüdruk istus, pea kummargil, pisar nirises aeglaselt allapoole, kuni ta selle keele välkudes kinni püüdis ja alla neelas, enne kui keegi midagi märkas. (lk 7)

Ribakardin oli tõmmatud alla, aga liistude vahelt paistis valgus. Päikesevalguse pikad pliiatsikiired paistsid tuppa ja aknataguse põõsa laineline vari tantsis kuldsetel triipudel. Kord seisis see paigal, kord lõi lipendama ja tuli peaaegu varvasteni välja. Pzzz! Pzzz! peksis end lae vastu porikärbes; vaibanaelte taha oli pidama jäänud punaseid ebemeid. (lk 8)

Elutoa akna igas nurgas olid värvilisest klaasist ruudud. Üks sinine ja üks [[kollane]9. Kezia kummardus, et vaadata veel viimast korda väravaalust sinist muru siniste võhumõõkadega, ja siis kollast muru kollaste võhumõõkadega ja kollaste aialippidega. (lk 8)

Keziale meeldis akna all seista. Talle meeldis külma läikiva klaasi tunne kuumade pihkude all, talle meeldis vaadata, kuidas sõrmenukkidele tekivad naljakad valged mügarad, kui käed kõvasti vastu ruutu suruda. Kui ta seal niimoodi seisis, sai päev järsku otsa ja pimedus oligi käes. Pimedusega koos hiilis lähemale nuuskiv ja ulguv tuul. Tühja maja aknad logisesid, seinad ja põrandad naksusid, lahtine plekitükk katusel kõlises hüljatult. Äkki jäi Kezia täiesti liikumatult seisma, silmad pärani ja põlved kõvasti kokku surutud. Tal oli hirm. Ta oleks tahtnud hüüda Lottie't ja joosta hüüdes trepist alla ja uksest õue. Ainult et SEE hingas talle otse kuklasse, ootas ukse taga, trepi otsas, trepi all, koridoris peidus, valmis kohe tagauksest sisse kargama. (lk 8-9)

See oli Lottie'l ja Kezial esimest korda nii hilja väljas olla. Kõik oli hoopis teistmoodi: värvitud puumajad tundusid palju väiksemad kui päeva ajal, aiad palju suuremad ja metsistunud. Taevas oli eredatest tähtedest tähniline ja sadama kohal kõikuv kuu võõpas lainetele kulda. Quarantine Islandil säras tuletorn ja sadamas helendasid vanade söepraamide tuled.

"Näe, Picton sõidab sadamasse sisse," ütles poemees, näidates näpuga tillukesele aurikule, mis oli täis riputatud tulehelmeid. (lk 9-10)

Teised kaarikuid logisesid neist mööda. Poemeest näisid kõik tundvat.

"Õhtust, Fred."

"Õhtust, õhtust," hõikas tema vastu.

Keziale meeldis see hõikamine. Kohe, kui eemalt ilmus välja kellegi kaarik, keeras tüdruk pea ootavalt üles. Poemees oli Kezia vana sõber; tüdruk oli käinud vanaemaga mitu korda tema juures viinamarju ostmas. Mees elas üksinda ühes talus ja oli maja seina vastu päris ise ehitanud kasvuhoone. Terve kasvuhoone oli üleni ilusate kaarduvate viinamarjaväätidega kaetud. Poemees võttis Kezia käest punutud korvi, laotas korvi põhja kolm suurt lehte, kraamis vöö vahelt välja väikese sarvpeaga noa, sirutas käe, lõikas suure tumesinise marjakobara ja asetas selle nii hellalt lehtedele, et Kezia hoidis vaadates hinge kinni. Mees oli väga suurt kasvu. Tal olid pruunid velvetpüksid jalas ja pikk pruun habe ees. Aga kraed ei olnud tal kunagi, isegi mitte pühapäeval. Mehe kukal oli punaseks põlenud. (lk 10)

Lottie pea nõksatas; tüdruk vajus longu libises poolenisti Kezia sülle ja sinna jäigi. Kezia ei jaksanud millegipärast silmi hästi lahti hoida. Tuul puhus ja tal oli külm, ainult põsed ja kõrvad tulitasid.

"Kas tähed vahel ära ka kustuvad?" küsis ta.

"Ei ole näha olnud," vastas poemees. (lk 10-11)

"Meie uue maja lähedal elavad üks onu ja tädi," ütles Kezia. "Neil on kaks last, suurem on Pit ja väiksem Rags. Tema peab oinast. Käib seda emaleleeritud teekannuga söötmas, kinnas kannul tila otsas. Lubas meile ka näidata. Mis vahe on oinal ja lambal?"

"Noh, oinal on sarved ja see tuleb kallale."

Kezia kaalus kuuldut. "Siis ma vist eriti ei tahagi näha," ütles ta. "Mulle ei meeldi, kui loomad kallale tulevad — nagu koerad või papagoid. Ma näen teinekord unes ka, kuidas loomad mulle kallale tulevad — ütleme, kaamelid — , ja kui nad jooksevad, siis neil pead hirmsasti tolgendavad." (lk 11)

"Ei, ma ei ole veel üldse unine," ütles Kezia. "Ainult et silmad kisuvad kuidagi naljakalt kissi." Tüdruk ohkas valjult, ja et silmad nii hullusti ei kipitaks, siis pani need kinni... Kui ta need uuesti lahti tegi, loksus vanker teerajal, mis läks läbi aia nagu pikk piits, joonistas korraga aasa rohelise saare ümber, ja saare taga seisiski maja — kuigi seda enne ei näinud kui päris maja ees väljas. Hoone oli pikk ja madal, veranda ees olid sambad ja ümberringi rõdu. Maja pehme valge kogu tervenisti mõjus nagu rohelisse aeda siruli heitnud loom. Kord lõi majas üks, kord teine aken valgeks. Keegi käis, lamp käes, tühjades tubades ringi. Ühest alumise korruse aknast paistis kamina limpsiv leek. Majast näis ringlainetena õhkuvat isemoodi ilu ja ärevust. (lk 11)

Nad läksid läbi kompsudest ja sadadest papagoidest kihava nelinurkse eeskoja pikka kitsasse koridori, ja kuigi papagoid olid ainult tapeedil, lendasid need lampi hoidvast Keziast veel koridoriski vihinal mööda. (lk 12)

"Mina sõin õhtusöögiks liha," ütles Isabel ühtviisi ettevaatlikult harjates.

"Ma sõin terve tüki kondiga karbonaadi Worcesteri kastmes. On ju, isa?"

"Mis sa kelgid, Isabel," ütles tädi Beryl.

Isabel paistis jahmunud. "Ma ju ei kelkinud, või kelkisin, ema? Ise ma küll midagi aru ei saanud. Ma mõtlesin, et neil oleks huvitav teada. Ma niisama tahtsin öelda." (lk 13)

Tüdruk tõmbas end kerra, aga uni ei tulnud. Terve maja oli sammude kaja täis. Maja ise naksus ja paukus. Alumiselt korruselt kostis vali sosin. Kord kuulis ta tädi Beryli heledat naeru, kord välju pasunatörinat, mida tegi Burnell, kes nuuskas nina. Õues akna taga taevas istusid sajad kollaste silmadega kassid ja vaatasid teda — aga tema ei kartnud. (lk 15)

Lottie ütles Isabelile:

"Ma loen täna õhtupalve voodis."

"Ei, nii ei saa, Lottie." Isabel ei muutnud meelt. "Jumal annab voodis palvelugemise andeks ainult siis, kui laps on haige." Nii ei olnud Lottie'l midagi parata:

"Oh, armas Jeesus, tule,

mul öösel saatjaks ole.

Mind, väikest Lizzie't, valva,

siis kuri mind ei salva."

Ja siis keerasid nad seljad vastamisi, väikesed pepud peaaegu koos, ja jäid magama. (lk 15)

Koidikut kuulutas lõikav külm, helerohelisse taevasse ilmusid punased pilved ja igale lehele ja rohuliblele veepiisk. Aiast puhus üle kerge tuul, puistas alla kastet ja raputas kroonlehti, lõi vabisema märjad karjamaad ja kadus sompus põõsaste vahele. Mõnda aega veel hulpisid taevas üksikud tillukesed tähed, siis olid läinud needki — haihtunud nagu mullid. Varahommikuses vaikuses oli selgelt kuulda karjamaal vulisev oja, mis jooksis üle pruunide kivide, liivakoobastest sisse ja uuesti välja, puges peitu sünkjate marjapuhmaste alla ja loksus kollaste varsakapjade ja kresside juurde sohu.

Ja siis, esimeste päikesekiirte peale, alustasid linnud. Murumaadel vilistasid suured nipsakad linnud, kuldnokad ja mainad, väikesed — tiglitsad ja kanepilinnud ja lehviksabad — vuhisesid oksalt oksale. Karjamaatarale oli end sättinud tore jäälind, et kohendada nokaga oma uhket ilu, meelind korrutas kolme nooti ja naeris ja hakkas jälle otsast peale. (lk 17)

"Küll on lindudel vali hääl," ütles Linda läbi une. Ta jalutas isaga üle rohetava, karikakardega üle puistatud karjamaa. Äkki isa kummardus ja lükkas rohu laiali, et näidata tüdrukule otse tema jalge ees maas väikest sulepalli. "Oi, isa, kui armas!" Tüdruk pani peod kokku, tõstis linnupoja üles ja silitas tal sõrmega pead. Lind oli üsna rahulik. Aga siis juhtus midagi naljakat. Paitegemise ajal hakkas lind paisuma, soputas suled kohevile ja ajas rinna õieli, kasvas üha suuremaks ja suuremaks ja vaatas oma ümmarguste silmadega talle justkui teadvalt naeratades otsa. Lind mahtus talle nüüd ainult vaevu kätele, ta lasi käed lahti ja see kukkus põlle sisse. Temast oli saanud suure palja peaga titt, kes maigutas oma linnusuud, lükkas noka pärani ja pani uuesti kinni. Isa pahvatas kõva häälega kärinal naerma, Linda ärkas üles ja nägi, et Burnell seisab voodi kõrval ja logistab ribakardinatega, et neid päris üles tõmmata. (lk 17-18)

Stanley tuli reite laksudes rahulolevalt tagasi, rätik ümber. Ta viskas märja räti naise kübara ja keebi peale ja hakkas päikeseruudu südames sirgelt seistes tegema hommikuvõimlemist. Hingas sügavalt sisse, koolutas, kükitas nagu konn ja sirutas koivad välja. Ta oli oma sitke sõnakuuleliku kehaga nii rahul, et lõi endale vastu rinda ja kuulutas valjult: "Ah." Ainult et mehe jahmatav elujõud oleks teda Lindast justkui ilmatu kaugele lennutanud. Naine pikutas valgel segamini voodil ja vaatas meest nagu pilveservalt. (lk 18)

Pärast kuulis ta, kuidas lapsed aias mängivad. Lottie tuhm ja tihke hääleke hõikas: "Ke-zia. Isa-bel." Ta jäi alati teistest maha või kaotas teised ära, et need siis enese suureks üllatuseks järgmise puu või järgmise nurga tagant uuesti üles leida. "Aa, siin te oletegi." Lapsed olid pärast hommikusööki välja saadetud ja neil oli kästud seni väljas olla, kui kutsutakse. Isabel kärutas vankriga tujutsevaid nukke ja Lottie'l lubati erilise teene korras tema kõrval käia ja hoida vahanuku näo ees nukusirmi.

"Kuhu sina lähed, Kezia?" küsis Isabel, kes tahtnuks Keziale mingit väheke alandavat tööd leida, et teist oma kamandava lõa otsas hoida.

"Niisama," ütles Kezia... (lk 19-20)

Keziale ei meeldinud üldse, kui ribakardinad olid üles tõmmatud — ükskõik mis ajal — , aga hommikuti oli see lausa väljakannatamatu. Tüdruk astus seina ligi ja hakkas hajameelselt ühe sõrmega järele vedama tapeedile joonistatud mooni, millel oli leht ja vars ja potsakas paokil õienupp. Vaikuses kobava sõrme all oleks moon justkui ellu ärganud. Kezia tundis kleepuvaid siidiseid kroonlehti, karusmarja moodi karvast vart, karedat lehte ja prinki vaabatud punga. Asjad võivad niimoodi elama hakata küll. Mitte ainult suured kopsakad asjad nagu mööbel või — täpselt samamoodi käis see ka kardinate ja mustrite ja tekipalistuste ja patjade kohta. Kezia oli nii tihti näinud, kuidas tema teki tutilisest äärisest saab naljakas rongkäik, kus marsivad tantsijad ja preestrid... Sest mõni tutt ei tantsinud üldse, vaid astus hästi pidulikult, ettepoole kookus, justkui loeks ta palvet või ümiseks laulda. Rohupudelid olid ka väga tihti moondunud väikeste mehikeste riviks, kõigil pruunid torukübarad peas; pesukausi kõrval seisev kann võis vahel kausi ääres kössitada nagu pesa kõrval losutav paks lind. (lk 20)

"Ma nägin öösel unes linde," mõtles Linda. Kuidas see oli? Meelest läinud. Kõige imelikum asjade elluärkamise juures on see, mida nad teevad. Kuidas kuulavad, paisuvad nagu mingi salapäraselt tähtsa sisu sunnil, ja kui mõõt käes, siis justkui naerataksid. Kuigi see kaval salatsev naeratus ei olnud mõeldud ainuüksi talle; nagu vandenõu liikmed naeratasid nad üksteisele. Vahel, kui ta oli päeva ajal magama jäänud, ei saanud ta ärgates NENDE pärast sõrmegi liigutatud, silmi vasakule ega paremale keeratud; vahel toast välja minnes, kindel, et tuba jääb tühjaks, tajus ta ust kinni tõmmates, et tuba on NEID täis. Ja teinekord õhtuti, näiteks trepist üles minnes, kui kõik teised olid alumisel korrusel, ei jäänud NEMAD tast sammugi maha. Ta ei olnud siis võimeline tegema ühtki kiiret liigutust, ei saanud häältki suust; ja kui ta prooviski hästi ükskõikselt öelda: "Pagan võtaks seda vana puupead", siis NEID juba sellega ei petnud. NEMAD teadsid väga hästi, et tal on hirm; NEMAD teadsid, kuidas ta peeglist möödudes pea kõrvale keerab. Lindal oli kogu aeg niisugune tunne, et NEIL on temalt midagi küsida, ta teadis, et kui anda alla ja olla tasa, hästi tasa, hääletu, liikumatu, siis midagi tõepoolest juhtuks. (lk 20-21)

Jah, kõik oli ärganud ellu, kuni kõige pisema, kõige väiksema osani välja, enam ei tundnud ta voodit, ta hõljus, kerkinud üles õhku. Ja ainult kuulas, valvsad silmad pärani lahti, oodates kellegi tulekut, kes lihtsalt ei tulnud, vaadates, mis juhtub, kuigi midagi ei juhtunud. (lk 21)

Köögis akna all pika kuusepuust laua taga pesi vanaproua Fairfield hommikusi nõusid. Köögiaknast paistis suur rohulahmakas, kust sai köögiviljaaeda ja rabarberipeenarde juurde. Rohulapi ühte serva piirasid väli- ja pesuköök, mille valgeks lubatud varjualusel ronis sõlmiline viinapuu. Eile oli vanaproua märganud, et väliköögi laepragudest olid läbi pugenud viinapuuväädid nagu väikesed punnivinnad ja varjualuse kõiki aknaid ääristas tihe käharroheline pits.

"Mulle viinamarjad meeldivad väga," teatas proua Fairfield, "ainult et ma ei usu, et need siin valmis saavad. Selleks on vaja Austraalia päikest." Ja talle tuli meelde, kuidas Beryl, kui see veel väike oli, noppis Tasmaanias tagumisel verandal viinamarja küljest tooreid marju ja sai suure punase sipelga käest jalast hammustada. Naine mäletas, et Beryl, väike volditud seelik seljas, punastest paeltest lipsud õlgadel, tegi nii kohutavat kisa, et pool tänavat jooksis kohale. Ja kuidas lapse jalg pärast üles oli paistetanud! "Ai-ai-ai-ai!" Proua Fairfieldil jäi selle meenudes hing seisma. "Vaene laps, see ajas hirmu peale." (lk 21-22)

Raske uskuda, et ta polnudki siin köögis elanud aastaid; sedavõrd koduselt tundis ta ennast. Ta pani savipotte käest nii kindla, täpse liigutusega, käis nii asjalikult ja aegam ööda pliidi ja kapi vahet, vaatas üle ukse nõude panipaika ja sahvrisse, justkui oleksid talle kõik nurgad teada-tuntud. Kui ta lõpetas, oli kõik köögis laotud justkui ühe suure mustri järgi. Naine seisis keset tuba ja kuivatas ruudulisse köögirätikusse käsi, naeratus huultel mängimas: tema meelest oli siin väga kena, kõik oli väga hästi. (lk 22)

Beryl sikutas tooli seina äärde, hüppas tooliistmele, võttis põlletaskust haamri ja suure naela ja hakkas taguma.

"Nii! Aitab küll! Ema, anna mulle pilt."

"Kohe, kohe." Proua Fairfield pühkis lapiga nikerdatud eebenipuust raami.

"Ema, mis sa neist puhastad. Kui hakata kõiki väikesi auke tolmust puhtaks pühkima, siis tuleb aasta otsa oodata." Tüdruk kortsutas ema pea kohal kulmu ja hammustas kannatamatult huulde. Ema sihiteadlik tegutsemine võis lihtsalt marru ajada. Ilmselt on see vanadusest, mõtles Beryl üleolevalt. (lk 23)

"Aga meil on ju olemas kaarik," ütles Linda. "Pat võib sind igal ajal linna sõidutada."

See muidugi lohutas, aga Berylit kummitas üks mõte, mõte, mida ta isegi endale ei olnud sõnastanud.

"Nojah, igatahes ei kavatse ma sellepärast veel surra," ütles ta teetassi tülpinult lauale pannes, püsti tõustes ja ringutades. "Ma lähen panen kardinad üles." Ja ta jooksis lauldes toast välja:

"On puudel linde tuhandeid,

kes lauldes rõõmustavad meid..."

"... linde tuhandeid, kes lauldes rõõmustavad meid..." Aga jõudnud elutuppa, lõpetas tüdruk laulmise ja ta ilme muutus — see oli ühtäkki sünge ja morn.

"Ükskõik, kus kõduneda, siin või kusagil mujal," pomises ta raevunult, paindumatuid vaskkonkse punastesse saržkardinatesse vajutades. (lk 24)

Kahekesi kööki jäänud, oldi mõnda aega vait. Linda istus käsipõsakil ja uuris ema. Tütre meelest oli ema lehtedesse uppunud akna taustal vapustavalt ilus. Miski tema olekus mõjus nii rahustavalt, et Linda tundis, kuidas ta selleta kuidagi ei saaks. Ta vajas ema ihu magusat lõhna, tema põskede ja käte pehmust, ja õlgu, mis olid veelgi pehmemad. Talle meeldis, kuidas ema juuksed lokki hoidsid, laubal hõbedased, kaelal heledamad ja suures krunnis musliintanu all endiselt tumedad. Ema käed olid peened ja kaks teineteise otsa lükitud sõrmust sulasid kreemika nahaga ühte. Ta oli alati nii värske, nii veetlev. Vana naine ei kannatanud ihu vastas midagi muud peale puuvillase ja pesi end talvel ja suvel külma veega. (lk 24)

"Jah, Kezia on juba ammu pulli käes puskida," ütles Linda end uuesti salli mähkides.

Aga ei, Kezia nägi pulli ainult läbi oksakoha taras, mis eraldas tenniseväljakut karjamaast. Ainult et pull ei olnudki talle nii kohutavalt meeldinud, ja sellepärast kõndis ta läbi viljapuuaia tagasi, rohetavast nõlvast üles, piki akaatsiatest ääristatud rada, kuni jõudis umbekasvanud aeda. Ta oli täiesti kindel, et sinna aeda ta eksima jääbki. Kaks korda oli ta viimaks tagasitee leidnud tänu suurele raudväravale, kust nad eelmisel ööl olid sisse sõitnud, ja keeranud sealt maja juurde viivale teele, aga kummaltki poolt teed keeras välja nii palju väiksemaid radu. Ühelt poolt viisid need kõik kõrgete suurte puude ja imelike põõsaste alla, millel olid lapikud sametised lehed ja sulgpehmed kreemikad õied, mis sumisesid kärbestest, kui neid raputada — see oli hirmuäratavam pool ja üldsegi mitte aia moodi. Väikesed teerajad olid siin kõik mudased ja savised ja üle tee jooksid puujuured nagu mõne suure linnu jalajäljed.

Teeraja teisel serval oli aga kõrge laudadest piire ees ja lauad olid ka kõikide nende teeradade servas, mis viisid järjest sügavamale lillepuhmastesse. Kameeliate õied olid lahti, neid oli valgeid ja verevaid ja roosasid ja valgetriibulist, vahel välkumas läikivad lehed. Jasmiinipõõsaste valgete õiekobarate vahelt ei paistnud küll ühtki lehte. Roosid õitsesid — härrade väikesed valged nööpauguroosid, aga nii hullusti putukaid täis, et nina alla neid pista ei saanud, roosad roniroosid, mille all maas oli langenud kroonlehtedest sõõr, pikkade vartega kapsa moodi roosid, kääbusroosid, mis olid kogu aeg nuppus, roosad meelitavad kaunitarid, mis avanesid kurdhaaval, punased roosid, mis olid nii tumedad, et nende langevad kroonlehed paistsid mullaga ühte värvi, ja peened kreemikad roosid veel ka, millel olid sihvakad punased varred ja tulipunased lehed.

Olid kellukeste kobarad ja kõikvõimalikud kurerehad, raudürtide tillukesed puud ja sinetavad lavendlipõõsad ja peenrad sametsilmsete pelargoonidega, mille lehed olid nagu ööliblikate tiivad. Ühel peenral ei kasvanud midagi muud peale reseedade ja teisel midagi muud peale võõrasemade, ainult peenra ääres olid harilikud ja topeltõitega maarjalilled ja kõiksugused väikesed tupsulised taimed, mida ta varem kunagi ei olnud näinud.

Tulipunased liiliad olid pikemad kui ta ise; päevalilled olid kasvatanud väikese džungli. Kezia sättis end ühele peenralauale istuma. Kui lauda alguses kõvasti togida, siis sai sellest päris mõnus iste. Ainult et see oli jube tolmune! Kezia kummardus vaatama, aevastas ja hõõrus nina. (lk 25-26)

Aga tagasiteel majja jõudis ta tee keskel oleva saareni, see jagas tee kaheks haruks, mis said maja ees kokku. Saart ääristas kõrge muruvall. Sees ei olnud aga midagi muud peale ühe hästi suure taime, millel olid paksud hallikasrohelised lehed, ja keskelt tõusis üles pikk jäme vars. Mõni leht oli nii vana, et see enam rõngasse ei kerinud; selle servad kooldusid allapoole, läksid haruliseks ja katki; mõni närtsinud leht oli lapiti maa peal.

Mis asi see küll võiks olla? Midagi niisugust ei olnud Kezia varem näinud. Ta seisis ja vaatas. Ja nägi siis, et ema tuleb teed mööda tema poole.

"Ema, mis see on?" küsis Kezia.

Linda vaatas üles, priske lihava taime kurjakuulutavaid lehti ja lihavat vart, mis kõrgus nende pea kohal justkui tuuletus õhus ja oli ometi nii tugevasti maa küljes kinni, nagu oleksid sel juurte asemel küüned. Keerdunud lehed jätsid mulje, et neil on midagi varjata; sõgestunud vars lõikas õhku, justkui ei saaks, temast jagu ükski tuul.

"See on aaloe, Kezia," ütles ema.

"Kas see õitseb ka?"

"Õitseb, Kezia," Linda naeratas poolsuletud silmil alla tütre poole. "Kord saja aasta tagant." (lk 26-27)

Kunagi varem polnud kõik see Lindale olnud nii selge kui praegu. Kõik tema tunded mehe vastu olid teravad ja ühesed, üks niisama ehtne kui teine. Vihkamine sealhulgas — niisama ehtne kui kõik muu. Ta võinuks siduda oma tunded väikesesse pakki ja ulatada Stanley'le. Selle viimase tahtnuks ta ka üle anda — üllatuseks. Ta kujutas ette mehe silmi, kui too paki lahti teeb... (lk 45)

[Linda:] Naine hõõrus rinnale ristatud käsivarsi ja hakkas vaikselt naerma. Elu on ikka täiesti absurdne — naeruväärne, lihtsalt naeruväärne. Ja kust üleüldse see hullumeelne tahtmine hoida end elus? Sest tegelikult see ju on hullumeelsus, mõtles Linda pilamisi ja naerdes.

"Mille jaoks ma ennast nii hoolega hoian? Mina muudkui sünnitan ja Stanley muudkui teenib raha ja lapsed ja aed muudkui kasvavad järjest suuremaks, kuni viimaks on mul terve aaloede armaada, mille hulgast valida." (lk 45-46)

"Millest sa mõtlesid?" küsis Linda. "Räägi."

"Ei ma mõelnud õigupoolest millestki. Mõtlesin, kui me puuviljaaiast mööda läksime, et mis puud seal üldse kasvavad ja et kas tuleval sügisel saab ka palju moosi keeta. Köögiaias — panin ma täna tähele — on toredad terved sõstrad. Peaksid mu silmad ikka selle ka ära nägema, kui sahvris on kõik riiulid meie oma moosipurke täis..." (lk 46)

Beryl istus oma toas väikese laua taga ja kirjutas kirja. Teatud mõttes oli kõik muidugi õige, aga teisalt oli kiri täielik jama ja ise ta ühtki kirjapandud sõna ei uskunud. Ei, see ka ei olnud õige. Kõike seda ta küll tundis, aga mitte päris nii nagu kirjas.

Kirja oli kirjutanud tema teine mina. Päris minale oli see teine — vähe sellest, et tüütu — lausa vastik. (lk 48)

Ja kuigi pilt endiselt silme ees, naeratus tüdruku huultel ja silmis kustus. Oh jumal küll, juba jälle seesama vana mäng. Võlts — võlts nagu alati. Võlts nagu siis, kui ta Nan Pymile kirja kirjutas. Võlts isegi üksinda oma toas.

Mis on sellel peegelpildil pistmist temaga, ja mida ta siin vahib? Beryl viskus külili voodile ja peitis näo kätesse. (lk 49)

Kui vastik! Vastik! Beryli süda tõmbus tigedusest külmaks. "Suurepärane, kuidas te ennast üleval peate," ütles ta oma valele minale. Aga see kõik oli ainult sellepärast, et ta on nii kohutavalt õnnetu — nii õnnetu. Oleks ta õnnelik, elaks ta oma elu, kaoks ka valskus iseenesest. Ta nägi ehtsat Berylit — nagu varju, nagu varju. See helendas kahvatult ja ebamaiselt. Oli seal üldse midagi muud peale helenduse? Kui harva on ta tema ise! Beryli! olid need üksikud korrad kõik meeles. Siis ta tundis: "Elu on rikas ja salapärane ja hea ja mina ka olen rikas ja salapärane ja hea." Kas minust iial saab niisugust Berylit? Kas saab? Kuidas saaks? Ja kas kunagi tuleb niisugune aeg, mil võlts Beryl päriseks ära kaob?... (lk 50)

Kezia tuli talle järele, keeras väikesel kreemipurgil kaane pealt ja nuusutas. Kaenla all oli tal hästi räpane kalingurist kass.

Kui tädi Beryl toast välja jooksis, sättis tüdruk kassi peeglilauale istuma ja pani kreemipurgi kaane kassile kõrva taha.

"Vaata, missugune sa nüüd oled," kurjustas ta.

Kalingurist kass kohkus sellest nii ära, et kukkus ülepeakaela ümber ja hüppas pots, pots põrandale. Kreemipurgi kaas lendas läbi õhu, jäi nagu münt linoleumile veerema — ja ei läinudki katki.

Kezia silmis oli kaas aga kildudeks samal hetkel, kui see õhku lendas, ta korjas selle maast, ise kõrvuni punane, ja pani tagasi peeglilauale.

Siis läks ta kikivarvul, tehtud kiiruse ja muretusega toast välja... (lk 50)

Välislingid