Moon

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marianne North, "Oopiumimoon" (1870ndad)
Annie Eliza Hardy, "Moon, rukkilill ja karikakar" (1877)
Minna von Budinszky, "Moonid" (1898)
Josefa Garcia Greno, "Lilled"
Elsbeth Müller-Kaempff (enne 1940)
Olga Wisinger-Florian, "Moonikimp aknal"
Maria Oakey Dewing, "Moonipeenar" (1909)

Magun ehk rahvakeeli moon (Papaver) on magunaliste sugukonda kuuluv ligi saja liigiga rohttaimede perekond. Eestis kasvab viis liiki.


Draama[muuda]

  • Jago:

Näe, sealt ta tuleb - ei mandragora,
ei moon, ei mingid unesiirupid
too enam sulle rahulikku und,
mis sul veel eile oli.


Luule[muuda]

Et õnn on sama õrn kui moon:
sa puudutad - kaob õiekroon;
kui peotäis tuhkjat kerget lund
on üürikene õnnetund -
sa teda hetkeks tabad ainult
kui tuult, mis üle heljub vainult,
kui vikerkaart, mis viivuks sajus
end ilmutas ning samas hajus.

  • Robert Burns, "Tam O'Shanter", tõlkinud Ralf Parve; rmt: "Mu arm on nagu ruske roos", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 18 (ka: "Tom O'Shanter". Rmt: R. Burns, "Lõbusad kerjused". Tallinn, 1959)


Üks soov lõi põlema siis südames täis luulet,
et sinu maitsehimulised kuumad huuled,
mis punasemad punasemast moonist,

mu kleidi mustast õhuksest chiffoonist
mu valge kaela oleks üles leidnud
ja teda sooja suudlusega võidnud.


Öösel on kindlasti mingi jumal
käinud mu rohtaias:
kõik moonid on puhkenud.
Vaevalt julgen ma välja astuda,
kardan, et põlen neis tillukestes leekides.


Tapetil pleekinud moonid,
laual Dante kantsoonid,
klaasis kartuliviin.
Tuhapäev väljas tuiskab,
salaja südames huiskab
aimuste pakatav piin.

  • Betti Alver, "Tuhapäeval". (Ilmunud alguses kogus "Tolm ja tuli" (1936), rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 441



Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul
Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.
Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul,
aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed juletud
olid nagu rangapilved kiirtekimpus ujuvad
yle maade, mida eales nad ei enam näe,
kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved kujuvad
turja yle halli telgi kattes päikse väe.


Kaks väikest habrast rukkimooni
ja õitsev kartul minu ees.
Tuul painutab mu hapraid maani,
tuid nad ei pudene, ei veel!

  • Aira Kaal, "Kaks väikest habrast rukkimooni" (1960). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo. lk 641


peeglist vaatas end Ireene
peegeldus jäi hiljaks
enne jõudsid moonid saada
imelikuks viljaks

Proosa[muuda]

  • Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.


  • Pilkane-must mooniõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab öö.
    • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 55



Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel