Malle Talvet
Malle Talvet (abielunimi Talvet-Mustonen; sündinud 16. detsembril 1955 Pärnus) on eesti tõlkija, luuletaja ja diplomaat. Jüri Talvet on tema vend.
"Nähtamatult, lakkamatult"[muuda]
Malle Talvet, "Nähtamatult, lakkamatult", Eesti Raamat, 1990.
Paabel ununeb
kui räägin Sinuga
Sa armas armas
kõik lausun otse sõnadeta
roosikeeli.
- "Paabel ununeb", lk 10
Põgene palju tahad
poe peitu ja maailma mana
mõõk heida mõttest
sulg sõrmede vahelt
masendu millest vaid saad
lepi loobu ja heida maha
ära liiguta
ära midagi taha -
see ei aita
taha või ära taha
kinni su kuuesiilus
rapsib lootus kui lind.
- "Põgene palju tahad", lk 27
- "Liivast ja vihmast", lk 35
Кui sadu vaibub
äratad põõsalinnu
mu õlalohus
- "Kui sadu vaibub", lk 37
- "Läbi udutiheda hommiku", lk 39
Ja me vaikimiste vahelt
juunividevikku lõikab
mälestuse haljas teras
noorkuu vahe sirp
- "Ja me vaikimiste vahelt", lk 45
Äraõitsenud valgust sajab
vanadelt väsinud puudelt
nagu lahkumiskurbust suudelt
aina sajab
ja sajab
- "Äraõitsenud valgust sajab", lk 68
- "Teele tumedaks tõmbub", lk 75
Ükssama öötuul lehvib
kahe ranna vahel
miks siis imestad
et peast tean kõiki Sinu unesid
- "Ükssama öötuul lehvib", lk 79
Proosa[muuda]
- Üksildus, mis nii sügavalt inimeludesse lõikub, tungib kogu Woolfi loomingusse ühes kõikjal virvendava nukrusega, painavate küsimustega "Mida see kõik tähendab?", "Mis on elu?" ja lakkamatu pingutusega seda mõista. Nagu Woolfile endale, on see elusisuks paljudele tema tegelastele.
- Mitmete lühipalade kaudu jõuab Woolf välja "Jacobi toani" ("Jacob's Room", 1922), mis eelnenud romaanidest järsult erineb. Kirjeldamaks elu, mida tajutakse üksteise otsa lükitud kindlapiiriliste ajakatketena, seosetute fragmentidena, kasutab Woolf siin sellele vastavat katkendlikku, hetkejäädvustustest koos seisvat vormi, mille läbi erinevad pilguheidud Jacobi ellu peaksid selgitama tema isikut. Kuid pigem osutub see mitte niivõrd romaaniks Jacobist, kuivõrd moodustest — ning raskustest — teda tunda, võimatusest tunda teist inimest.
- Mööduv, kaduv ajalikkus seguneb siin teadvuse ajatu vooluga, oleviku tunnid täituvad pilgeni minevikuga. On loodud vorm, mis enneolematult täpselt väljendab Woolfile nii põhilist kaduviku — igaviku tunnetust. Ühtlasi on "Mrs. Dalloway" V. Woolfi kõige isiklikum, pihtimuslikum raamat, peegeldades tema sisimaid, valusaimaid kogemusi ja tundmusi: üksinduse õudu, meelehaiguse luuravat lähedust, surma painajalikkust — ning joovastavat eluvaimustust, kirge elada ja tajuda elu, üksildasegi inimvaimu samastumist kõiksusega.
- Süžee ja tegevustik mängisid Woolfi romaanides väga ebaolulist osa. Püüd kätkeda sõnadesse elu ja surm, armastus ja vihkamine ja rahu oli talle tähtsaim. Väga tihti sai raamatu tõeliseks sündmustikuks loomeprotsess ise ning ilmutuslikult nagu mažoorne lõppakord minoorse heliteose finaalis kroonis seda peaaegu alati sihile saabumine, saavutus, jaatus.
- Malle Talvet, "Ühekõne eluvooluhetkes. Virginia Woolf 100", Sirp ja Vasar, 29. jaanuar 1982, lk 7