Mine sisu juurde

Pingutus

Allikas: Vikitsitaadid
Ludwig Johann Passini, "Veneetslanna kaevul" (1891)

Proosa[muuda]

  • Põhimõttena tunnistavad kõik, et pingutus, mis paneb keha ja vaimu tooma välja kogu oma jõu, on meile kõigile parim, kuid praktikas teeb enamik inimesi, mis vähegi suudab, et sellest vabaneda, ning üldreeglina ei tee keegi kuigivõrd enamat kui seda, milleks asjaolud teda sunnivad.  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)



  • Elu on pingutus, mis oleks väärt paremat.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, Loomingu Raamatukogu, nr 31, 1999, lk 63



  • Elu on kõrvuti kahesugune; õnn, armastus, ühtesulamine - ja igapäevase pingutuse töö ja vaev, mustuse eemalepeletamine, nälja ja janu kustutamine, ühiskondlike kohustuste täitmine, inimeste abistamine ja palgatöö, et nende eelmistega hakkama saada. Ja kõige taga kõige ülemana: isiksuse arendamine, kuhu ei sobi ükski skeem või leiutis või heategevus, sest selle jaoks peab olema iga kord oma tee. (13. veebruaril 1953)


  • Minusugune kollanokk ei teadnud veel, et küünilisus maskeerib alati vaid võimetust asjaga hakkama saada — ühesõnaga, lihtsalt impotentsust —, ja et igasuguse pingutuse põlgamine nõuab suuremat pingutust kui miski muu.


  • Segadus ühiskonnas kasvab pidevalt. Ainult siis, kui keegi äärmiselt pingutab, saab seda segadust mingis piiratud valdkonnas korraks vähendada. Sellest hoolimata kaasneb selle pingutusega ühiskonna üldise segaduse kasv.
    • Everitti termodünaamika teine seadus, rmt: Arthur Bloch, "Murphy seadus", tlk Toomas Niit, Loomingu Raamatukogu, nr 40, 1982, lk 15


  • "Palun, kas teie, Simon, teate midagi jätkuvast ja kestvast vormist?" küsis Konstantin, ja kui Simon püüdis seletada, siis teadis ta väga hästi, et neid kumbagi, ei teda ega Rose’i, ei huvitanud niivõrd grammatikaküsimus, mida ta püüdis seletada, kui seltskondlik pingutus — nii püüdlikult varjatud, nii piinavalt omane täiskasvanule —, millega laps oli öelnud tema eesnime. Poiss oli viivitanud nagu enne tõkke ületamist, oli selle juurest peaaegu tagasi põrganud, silmad hirmust pisut laienemas, kui ta lähenes, aga oli selle tõkke vapralt ületanud, puhtalt ületanud, ja kõik, mida võidi ütelda, oli see, et niisuguses vanuses ei tohiks talt nõuda, et ta nii süngeid hüppeid teeks. Palju parem muidugi, et ta peab ületama rohkem varjubarjääre kui tõelisi, aga võib-olla lõppude-lõpuks olidki tõelised tõkked olemas, võib-olla Simon ise oli mingi tõelisema takistuse varjus, oli selle vari?
    • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 139-140


  • Minu lugu ei lõppe mitte mingisuguse ootamatu puändiga. Kõik läks täpselt nii, nagu see pidi minema. Vaatamata sellele, et ma kogu aeg püüdsin midagi vastupidist uskuda ja loota. Tegelikult ei loe ühe inimese pingutused mitte midagi. Tegelikult ei lähe asjad tavaliselt nii, nagu mina soovin.
See on suhteliselt kummaline, kui aus olla. See, et kõik inimesed ei tahagi ühtesid ja samasid asju. Kõik inimesed ei tahagi seda, mis on hea ja mis on õige. Nende arust on hea ja õige hoopis midagi muud. Ma ei saa sellest aru. Arvatavasti ei hakka ma sellest kunagi aru saama.


  • "Teisel päeval istus Strange taas laua äärde, et kirjutada täis järgmised ligi viiskümmend lehte ja jäi kohe hätta – nimelt ei suutnud ta leida riimi reale "armastusest joobnud hing". "Jalakeses kaunis king" ei kõlvanud kuskile, "heljub aromaatne ving" puudus igasugune mõte ja "pitsitamas kireling" oli liiga labane. Ta pingutas tund aega, ei suutnud midagi välja mõelda, läks ratsutama, et mõtteid tuulutada, ja tagasi tulles ei vaadanud enam luuletuse poolegi."
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 245 (John Segunduse teosest "Jonathan Strange'i elu")


  • Neil [murdeealistel] puudus igasugune arusaamine oma olukorrast ja eriti veel distsipliinist selle võitmiseks. Nad jõllitasid enda ette. Apaatsed, ülekoormatud, täielikult iseendaga hõivatud. Nad andusid vastuvaidlematult oma inertsusele. Maa külgetõmbejõud paistis neile mõjuvat kolmekordse tugevusega. Kõik nõudis ülimat pingutust. Iga energiasäde, mis neis kehades leidus, kulus piinarikka metamorfoosi peale, mis ei jäänud millegi poolest alla rööviku koormavale koorumisele nukust. Liblikas sündis sellest muutusest muidugi vaid üksikutel juhtudel.
    • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 11


  • [...] keskajal pidid meie mõistes gümnaasiumiõpilased – tollal seda nimetust ei kasutatud – kirjutama ladina keeles värsis satiiri. Nad pidid jälgima inimesi: mis on hea ja mis on halb, mis neile ei meeldi. Niimoodi õppisid nad inimese omadusi jälgima ja teda karakteriseerima. Nende silm avanes. Ja kui sa panid selle kõik murdeeas värssi, siis kasvasid koos sellega ning õppisid inimest nägema ja mõistma. Minu arust oli see geniaalne. Peab pingutama! Loomulikult peab olema delikaatne – panema inimest pingutama selles, mis teda huvitab. Sest kui ala on vale, ei vii pingutamine inimest kuigi kaugele. Aga kui ala on õige, siis peabki olema väga raske. [...] Ma ei kujuta ette, et ilma pingutuseta saaks, aga kui pingutusele ei järgne naudingut, võib pingutus vastikuks muutuda. Pedagoogiline tarkus peitubki selles, kuidas saavutada, et pingutusele järgneks nauding.
  • Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.
    • Marju Lepajõe, Laureaat Marju Lepajõe, LHV ajakiri Investeeri, nr 1, 2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)


  • Halb tõlkija kuuleb etteheidet, et ta pole lähteteksti enne mõttega läbi lugenud, et on tõlkinud sõna sõna, lause lause haaval, lineaarselt, nägemata teksti stereoskoopiliselt.
Praegusele tõlketehnoloogiale võiks ette heita "vastupidist": et ta ei suuda jälgida teksti lineaarset arengut, vaid näeb seda momentvõttes, ruumiliselt. Ja paraku on sellise tõlke tulemus just teksti sisemiste arengute eiramise tõttu lame ja tasapinnaline. Pingutus ja mõnu on protsessuaalsed nähtused, mis on seotud nii kirjutamise, tõlkimise kui ka lugemisega. Võimas masin ei tea neist nähtustest midagi, sest ta ei tea, mis on protsess.