Loomingu Raamatukogu

Loomingu Raamatukogu (lühend LR; algselt ""Loomingu" Raamatukogu") on aastast 1957 ilmuv ajakiri, mis loodi ajakirja Looming lisana. Ajakiri avaldab väärtkirjandust pehmes köites odavate väljaannetena.

Loomingu Raamatukogu toimetust on juhtinud Otto Samma (1957–1973), Jüri Ojamaa (1973–1983) ja Agu Sisask (1983–1994). 2000. aastatel toimetuse juhi ametinimetust muudeti. 2008–2012 oli peatoimetaja Anu Saluäär, kes oli ajakirja toimetajana töötanud aastast 1976. Aastast 2013 on peatoimetaja Triinu Tamm. Pikka aega on toimetuses töötanud Lembe Hiedel (1958–1973), Edvin Hiedel (1963–1973) ja Terje Kuusik (1973–2010). Aastast 2012 on tööl toimetaja Kai Aareleid.

Proosa

• Loomingu Raamatukogu oli vastupanu võimaluste piires, solidaarne sabotaaž süsteemi vastu, niipalju kui see võimalik oli. See oli igapäevane tsensuuri piiride järelekatsumine. Ja tuleb au anda vastutajaile, kes seda igapäevast Damoklese mõõka pea kohal kandsid. Sest kunagi ei võinud teada, milline on vahikoerte reaktsioon. Ja eriti tähendusrikas oli see, et täna oma mälestusi jaganud peatoimetajaist ei pidanud keegi häbenema.
  • Mati Sirkel, "Kultuur contra lollus", Postimees 19. jaanuar 2007

• Meie lipukiri on kvaliteet. Kui "Loomingu Raamatukogus" on midagi ära trükitud, siis see ei ole juhuslik. Peab olema läbi mõeldud, miks seda avaldatakse, ja ka sõnaline kuju peab olema viimse pisiasjani läbi mõeldud. Selleks annab riigiväljaanne meile aja ja võimaluse, ja kohustuse. Tahaks väga loota, et "Loomingu Raamatukogule" ei saa kunagi kehva toimetamist ette heita. Teinekord mõni trükiviga ikka juhtub, aga seda tohib juhtuda üliharva. "Loomingu Raamatukogu" on ka tõlkimise ja toimetamise kool. Kes on "Loomingu Raamatukogus" tõlkeid avaldanud, see teab, mis on nõudlik toimetamine, muidugi koostöös tõlkijaga. Ühtegi lõpuni mõtlemata mõtet meil ära ei trükita.
  • Anu Saluäär, intervjuu: Hedi Rosma, "Vajalik ja möödapääsmatu", Looming 12/2012

• Mu meelest peaks Loomingu Raamatukogu arvestatama eestlase nn minimaalsesse ostukorvi, millest Marje Josing Eesti Konjunktuuriinstituudist ikka nii sisenduslikult kõneleb. Iga kord, kui ta seda huvitavat nähtust kirjeldab, taban end mõtlemast, miks ei kuulu sinna pudel veini ja Loomingu Raamatukogu number – kui see tegelikkuses ju kuulub. Käsi tahab alati haarata paberit, et kirjutada kiri: ostukorv on tasakaalust väljas, see tuleb kujundada adekvaatseks!
  • Marju Lepajõe, "Oodates Loomingu Raamatukogu 500. sünnipäeva", sõnavõtt Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva banketil 19. jaanuaril 2017 Tallinnas Õpetajate Majas. Sirp, 27. jaanuar 2017

• Üsna ootamatu uudis oli Eesti Vabariigi iseseisvumine 1991. aastal. Mäletan, et lugesin parajasti Pandelis Prevelakise "Ühe linna kroonikat", mille oli uuskreeka keelest tõlkinud Kalle Kasemaa, kui mulle öeldi, et Eestimaa on juba mitu kuud vaba. Mina muidugi rõõmustasin, et raudne eesriie on murtud, ja olin kindel, et nüüdsest hakkab "Loomingu Raamatukogu" ilmuma mitte enam 52, vaid vähemalt 300 numbrit aastas. See oleks olnud täiesti normaalne ja katnud kenasti ühe tõelise vaimuinimese napid vajadused. Aga paraku selgus, et ka kodanlikus vabariigis on kultuurile määratud vaeslapse osa.
  • Andrus Kivirähk, "Eaka haritlase juubelikõne", ERR, 27. jaanuar 2017

• LRi väljaandmine üleüldse paigutub päris hästi külma sõja aegses tagalas "pehme jõu" kasutamise näidete hulka, ja hingehinda maksid sealjuures nii tõlkijad kui toimetajad.
  • Anne Lange, "Toimetamispraktikast 1957-1972 Loomingu Raamatukogu näitel", "Tõlkija Hääl VI", 2018, lk 118-135