Triinu Tamm

Triinu Tamm (sündinud 14. septembril 1973) on eesti tõlkija ja toimetaja, aastast 2013 Loomingu Raamatukogu peatoimetaja.

Intervjuud

[LRi põhimõtetest:] Esiteks see nõudlikkus, mis oli tekstide ja raamatute valimisel algusest peale oluline. Me püüame pakkuda lugejatele kõige paremat, mille suudame üles leida. Teiseks mitmekesisus, algusest peale on tõlgitud väga erinevatest keeltest. Nõukogude ajal olid muidugi lausa ametlikud kvoodid, kui palju teatud keeltest tõlkida tohtis. Nüüd on see kvoot küll ära kadunud, aga mõnes mõttes oleme endale ise sellise kvoodi kehtestanud, et püüame igasse aastasse valida võimalikult palju eri keeltest tõlgitud raamatuid, proovime sättida niimoodi, et valik oleks ühe aasta piires võimalikult lai. Niisamuti peame silmas, et oleks žanrilist mitmekesisust, esseistikat, ilukirjandust, memuaristikat. Need printsiibid on kehtinud algusest peale olnud ja tundub, et lugeja võtab selle tänulikult vastu.
Kogu aeg jääb nagu raamatutest puudu ja häid mõtteid lihtsalt koguneb rohkem, kui ühte aastakäiku mahub.
Kiirreageerimises on teistel ajakirjadel eelised, tegelikult ka kõikidel teistel kirjastustel, kellel pole mahupiirangut. Nende ainsaks piiranguks on see, kui ruttu on raamat võimalik raamatuks vormistada, tõlkida, toimetada ja trükivalmis seada. Olgugi et sooviksime teinekord kiiremini reageerida, oleme siiski otsustatud klassikalisema suunitluse kasuks. Vaatame autoreid ja teemasid sellise pilguga, kas need võiksid huvi pakkuda ka kahe või kümne aasta pärast, sest on raamatuid, mis on nii kaua töös.
On hämmastav, kuidas ühtegi raamatut ei saa seoses sõjaga rahulikult lugeda. Kõikjalt vaatab vastu sõda ja teadmatus. Aga ma arvan, et naerda võib ikka. Sellises olukorras on raske keskenduda ja raske midagi süvitsi teha. Võibolla võiks hoopis kirjandus aidata, sest tähelepanelik lugemine aitab keskendumise jälle tagasi saada ja ma arvan, et selles ei ole midagi patust, et me seda naudime ja naerame. Ehk on parem, kui me naerame, aga siis läheme ja teeme midagi Ukraina põgenike heaks, kui et oleme täiesti teovõimetud ja masenduses.
Me loeme kogu aeg raamatuid erinevalt, mistõttu ei saa need ära kaduda, sest raamatud on peegel meile endale. Me loeme kogu aeg oma hetkeseisu kõrguselt. Lugude lugemine ja iseenda peegeldamine tekstides on midagi olemuslikku, nii et päriselt see ära ei kao.
- Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, intervjuu: Kaisa Ling, "Triinu Tamm: loeme kogu aeg erinevalt, mistõttu ei saa raamatud ära kaduda", ERR/Klassikaraadio "Gogol", 18.04.2022

Kirjutised

Becketti panus draamakirjanduse ja teatrikeele uuendusse on tõesti märkimisväärne, kuid niisamuti on tema äärmiselt omanäolised filosoofilised ja kujundlikud romaanid ning lühijutud, mis küsivad eksistentsiaalseid küsimusi ja uurivad samal ajal, kuidas neist rääkida, mõjutanud põhjapanevalt ka arusaamu proosa kirjutamise võimalustest. (lk 171)
Jõukast iiri protestantlikust kodanlaseperest pärit Samuel Beckettist oleks pidanud kõigi eelduste järgi saama isa äride jätkaja ja omakorda tubli pereisa. Tema otsus minna Trinity College’isse õppima prantsuse ja itaalia filoloogiat tekitas perekonnas nõutust ja isegi vastuseisu. (lk 171-172)
Akadeemiline karjäär teda aga ei paelunud ja õpetamine ei istunud, seda kogemust on ta hiljem meenutanud pigem piinarikka ja stressirohkena. Teda tõmbas kirjanduse poole, samas tundis ta end tolleaegses Iirimaa kirjandusilmas võõrana, ka elu pereringis muutus aina pingelisemaks surve tõttu leida endale lõpuks "korralik töö" ja end n-ö sisse seada. Teda vaevasid erinevad tervisehädad, muu hulgas depressioon, millega ta oli korduvalt kimpus hiljemgi. 1937. aastal otsustas ta kolida elama Pariisi, ja kuigi majanduslikus mõttes oli tema olukord habras, ainsaks sissetulekuks juhuslikud honorarid kirjatööde ja tõlgete eest ning väike toetussumma isalt, leidis ta ometi just Pariisis talle sobiva vaimse õhkkonna, mõttekaaslased ja vajaliku distantsi perekonnast, eelkõige emast, kellega tal oli destruktiivne ja samas sõltuvuslik suhe kuni viimase surmani. (lk 172)
Kirjutamine on pidev küsimine kirjutamise võimaluste ja võimalikkuse järele. (lk 175)
Ja just see ongi üks Becketti võlutrikke: kurnata ülimast isiklikkusest välja suurim võimalik üldistus, rääkida omaenda läbielatut abstraheerides inimolust kõige üldisemalt, samas hetkekski unustamata ja laskmata oma lugejal unustada, et tegelikkust pole võimalik kirjeldada ammendavalt, et see lipsab sõnadel ikka ja jälle käest. Sõnastatud olemise ja sõnastamatu olemise, sõna ja sõnatuse vahekord on küsimused, millele Beckett oma loomingus vahetpidamata vastust otsib. (lk 175)
Kõigi oma kaasaegsete kirjelduste järgi äärmiselt peenetundeline, isegi häbelik Beckett otsustas nende kogemuste järel edaspidi oma tekste ise tõlkida, et tõlkijatele mitte tüli valmistada. Seda ta teebki, vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles kirjutades ja ennast tõlkides. (lk 177)
Becketti kirjutus muutus ajapikku aina abstraktsemaks ja minimalistlikumaks. Selle üheks eredamaks näiteks on "Hingetõmme" (Breath, 1970), näidend, mille lavastus kestab vähem kui minuti: alguses ja lõpus kostab inimese nuttu, sinna vahele jääb sügav sissehingamine ja sügav väljahingamine - see on inimelu võrdpilt, ütleb autor ise. (lk 178)
- Triinu Tamm, "Samuel Beckett ja "Molloy", otsingud kahtluse labürindis", rmt: Samuel Beckett, "Molloy", tlk Triinu Tamm, LR 32-34/2022, lk 171-178

Kirjutamiseks valis Huston prantsuse keele ja ta on väitnud, et just see teadlikus eas õpitud keel võimaldas tal üldse kirjutama hakata. Kui rumeenia päritolu prantsuse keeles kirjutav filosoof Emil Cioran on öelnud, et prantsuse keel rahustas teda, nagu hullusärk rahustab hullu, siis oli see tõsi — vähemalt alguses — ka Hustoni puhul. Ajapikku selgus, et tema "hullusärgiks" on kirjutamine kui niisugune. Tema enese sõnul aitab kirjutamine tasandada tema sisemisi ebakõlasid — kui ta ei kirjutaks, oleks ta täiesti "häälest ära". (lk 243)
Sellest ajast saadik kirjutab Huston korda inglise, kord prantsuse keeles ning tõlgib seejärel teose ise teise keelde (see kehtib küll vaid romaaniloomingu kohta, esseeraamatuist on tõlgitud vaid kaks). Ta on ka öelnud, et tõlkimine on hea viis romaani paremaks kirjutada. Käesoleva eestinduse tegemisel oli prantsuse originaali kõrval käepärast ka autori enda ingliskeelne tõlge ja nii sai üsna hästi aimu tema tõlketehnikast. Enamasti oli tõlge äärmiselt täpne, ometi esines peaaegu igal leheküljel ka lisandusi või ärajätte, mis ilmselt tulenesid soovist selgemini väljenduda või stseen veenvamalt üles ehitada. Kuid kõige sagedamini olid ümberütlemised ajendatud keele enda nõudmistest: mõte talle kõige omasemas vormis, isegi kui sellega teinekord kaasneb teistsugune rõhuasetus, ilmub välja mõni peidus pool või jääb varju see, mis varem oli nähtaval — niisiis ideaalne tõlge, mida võib endale paraku lubada vaid autor ise. (lk 243-244)
Lisaks sellele, et Nancy Huston tunneb ennast kodus kahes kultuuris ja kahes keeles, on tal kirjutamise kõrval teinegi suur armastus — muusika, täpsemalt barokkmuusika. Ta mängib klaverit, klavessiini ja plokkflööti, esineb koos muusikutest sõpradega kontsertidel ning on viimastel aastatel korraldanud muusikalisi kirjandusõhtuid, kus kõlavad kordamööda või üheaegselt nii sõna kui ka heli. Enne kirjutama hakkamist ja kirjutamise vahepeal mängib ta sageli klaverit. (lk 244)
Oluline muusikast saadud õppetund on Hustoni sõnul tõdemus, et harjutamine teeb meistriks. Nagu ta ise ühes intervjuus naljaga pooleks tunnistas, ei usu ta, et kirjandus suudaks maailma paremaks teha, kuid kannatliku kirjutamise ja ümberkirjutamisega läheb üks käsikiri küll paremaks. (lk 244)
Muusika on tuntavalt kohal ka mitmetes Hustoni romaanides alates "Goldbergi variatsioonidest", mis inspireerituna Bachi samanimelisest teosest koosneb kolmekümnest sisemonoloogist ühes ja samas ruumis viibivate ja kontserti kuulavate inimeste peas. (lk 244)
Muusika on kohal ka romaanis "Murrangujooned", seda nii teemana kui ka ülesehituse printsiibina. See on omamoodi polüfoonia, milles kõlavad nelja lapse hääled, kord omavahel harmoonias, kord ebakõlas. Huston ise ongi kirjutamist võrrelnud dirigenditööga. (lk 244)
Romaanis on lugematu hulk korduvaid motüve ja pisidetaile, millele uus ümbrus annab uue tähenduse. Sellest võiks välja kasvada tõdemus, et kuigi kõik inimelus ettetulev on paratamatult üks lõputu kordus, moodustab igaühe elu eraldivõetuna ometi kordumatu mustri. Vertikaalsel teljel jookseb romaanis perekonnalugu, liikudes ajas tagurpidi, ja see lugu võiks jätkuda lõpmatuseni. Horisontaalne telg jookseb aga läbi mitmesuguste maade, kultuuride ja keelte. Just kokkupuude võõra keelega, olgu selleks siis saksa, heebrea, araabia, jidiši või poola keel, moodustab olulise kogemuse lapspeategelaste elus. Samal ajal võimaldab vaatepunktiks valitud lapse pilk kirjeldada sündmusi hoopis teiselt tasandilt, lapse silmade kõrguselt ja tema arusaamisest lähtuvalt. Selles maailmas on oluline koht kujutlustel, lõhnadel, helidel. (lk 245)
Loomeinimestest abielupaari dilemmad pole kirjandusteadlase ja filosoofi Tzvetan Todorovi abikaasana võõrad Hustoniie endalegi, samuti mitte keerukad küsimused loomingulise ja inimliku viljakuse vahekordadest ning nende ühitamise võimalikkusest ja võimatusest. (lk 245)
- Triinu Tamm, "Saateks", rmt: Nancy Huston, "Murrangujooned", tlk Triinu Tamm, LR 24-27/2012, lk 243-246

Romaani "Karantiin" võib paigutada pika ajalooga "eksootilise kirjanduse" traditsiooni, milles "eksootiline" tähistab etümoloogiliselt, kreeka algkujust lähtuvalt kõige laiemas mõttes seda, mis tuleb väljast, on võõras. Traditsioon saab hoo sisse maadeavastustega 15. sajandil, kui eurooplased saavad teadlikuks, et maailm on palju suurem ja mitmekesisem, kui nad iganes oskasid arvata, ning samas, et sellel on piirid, et teele asudes hakatakse paratamatult liikuma tagasi lähtepunkti poole. Maadeavastajate reisikirjad esitavad Euroopa lugejale uusi maastikke ja teistsuguseid kombeid. Võõrast teadlikuks saamine paneb eurooplast eelkõige esitama küsimusi iseenda kohta, toob kaasa arutelud relativismi üle. (lk 552)
Kõrvuti reisikirjadega kujunes Prantsusmaal välja ilukirjanduslik ja esseistlik traditsioon, mida viljelevad autorid polnud ise tingimata rännumehed, neile andsid võõramaalase seiklused Prantsusmaal või prantslase seiklused võõrastel maadel võimaluse illustreerida omaenda filosoofilisi vaateid. Võõraid maid ei kirjeldatud seega mitte nende endi pärast, vaid antiteesina uusaja ühiskonnale ja selleks, et anda moraaliõppetunde oma kaasmaalastele. (lk 552-553)
[---] Denis Diderot' "Täiendus Bougainville'i reisile" (Supplement au voyage de Bougainville, 1796). Viimane on omamoodi vastulause prantsuse meresõitja Louis Antoine de Bougainville'i raamatule "Kirjeldus ühest ümberilmareisist" (Description d'un voyage autour du monde, 1771), milles too räägib idüllilises võtmes maapealsest paradiisist Polüneesias. Diderot' teoses saab aga sõna üks paradiisi elanikest, kes jutustab, milliseid moraalseid ja materiaalseid kahjusid eurooplaste "külaskäik" kohalikele on põhjustanud. (lk 553)
Maailm muutub aina ühetaolisemaks, lokaalsetest eripäradest pole pahatihti alles muud kui turistidele mõeldud vaatemäng. Meelehärmi selle aina süveneva tendentsi üle on korduvalt väljendanud ka J. M. G. Le Clézio. Ta leiab, et meil - lääneinimestel - on põlisrahvaste kultuuridest nii mõndagi õppida, eelkõige seda, mis puudutab ökoloogiat, inimese ja looduse tasakaalu, inimese kooskõla iseendaga, aga ka unenägude ja intuitsiooni tähtsust, müüdi rolli kujutlusvõimes. (lk 554)
Oma toonase stiilimuutuse selgituseks on autor ise öelnud, et ei saa rääkida samamoodi asjadest, mida sa vihkad, ja asjadest, mida sa armastad. Nüüdsest lisandub tema loomingus "varju poolele" - moodsa ühiskonna pahed ja hädad, linn, masinad, müra, mass, kord, mis meenutab vanglat - "valguse pool" - loodus, vaikus, harmoonia, maagia. Tegelased enam mitte ainult ei põgene kusagilt, vaid on kuhugi teel. (lk 557-558)
Oma mündi lisavad tekstile võõrkeelsed sõnad, kõige arvukamalt kreooli keelest, mida tänapäeval kasutab Mauritiusel veidi rohkem kui miljon inimest. Need sõnad lisavad tekstile eksootilist tõeväärtust ja on samas igati omal kohal sealse argielu kirjeldamisel, lubades sel moel kosta ka Teise häälel. (lk 559)
Kõik need jutustamisahelad viivad aga lõpuks välja omamoodi ülemjutustaja Leon II-ni, kes ütleb, et vahel on tal tunne, nagu oleks ta juhtunut ise kogenud, vahel jälle, nagu oleks ta seda unes näinud. Tema ütluste tõeväärtust seavad korduvalt kahtluse alla ka sõnad nagu: mulle tundub, et ma näen..., ma kujutlen, kuidas...., küllap... Selliste võtetega õnnestub Le Cléziol meisterlikult maskeerida tegelikkuse ja kujutluste piir. Lugeja ei tea enam, mis juhtus Leon II esivanematega nii-öelda päriselt, mis on väljamõeldis. Nii sulavad ängistav reaalsus ja müütiline, paradiislik utoopia aegamisi üheks ja teadmine või mitteteadmine kaotavad tasapisi tähenduse. (lk 561)
- Triinu Tamm, "Mineraalne ekstaas", rmt: J. M. G. Le Clézio, "Karantiin", tlk Triinu Tamm, 2013, lk 551-563

Välislingid