Mine sisu juurde

Keskendumine

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Alati, kui Lily "mõtles tema tööle", nägi ta silme ees selgesti suurt köögilauda. Seda Andrew’ tõttu. Sest kui Lily temalt küsis, mis on ta isa raamatute sisuks, oli Andrew vastanud: "Subjekt ja objekt ja asjade olemus." Ja kui Lily õhkas Taevake, tal pole sellest õrna aimugi, lisas Andrew: "Siis mõelge köögilauale, kui te seda parajasti ei näe."
Niisiis nägi ta iga kord, kui mõtles mr. Ramsay tööle, küüritud köögilauda. Praegu asus see kaheharulise pirnipuu otsas, sest nad olid jõudnud viljapuuaeda. Ning vaevalise pingutusega, et meeli puu hõbejast ja kühmulisest koorest ning kalakujulistest lehtedest lahti rebida, keskendus ta mõttes tollele viirastuslikule lauale, sellisest süülisest ja sõlmilisest puust küüritud köögilauale, mille tublidust aastatepikkune raske aus töö on tõestanud, ja mis kõlkus seal praegu, kõik neli jalga õhus. /---/ Seistes praegu näilises tardumuses pirnipuu all, tundis Lily neist kahest mehest voogavate muljete tulvas, et tal on oma mõtet niisama raske jälgida nagu häält, mis räägib liiga kiiresti selleks, et pliiats jõuaks sõnu üles märkida, ning see, tema hääl, lausus iseenesest, vähimagi sunnita, eitamatuid, igikestvaid, vastakaid asju, nii et pirnipuu koore praod ja kühmudki tardusid tol hetkel igaveseks paigale. /---/ Kõik need mõtted tantsisklesid üles ja alla nagu sääseparv, igaüks eraldi, kuid kõik koos imeliselt nähtamatusse venivasse võrku suletud — tantsisklesid Lily peas ja pirnipuu okste ümber, kus ikka veel kõlkus too imaginaarne küüritud köögilaud, sümboliseerides Lily sügavat austust mr. Ramsay mõistuse vastu, kuni tema ikka kiiremini ja kiiremini keriv mõte omaenese pingsusest katkes; ta tundis kergendust; kuskil siinsamas kõlas pauk, ja seejärel ilmus haavlite eest põgenev, ehmunud, käratsev, nördinud kuldnokaparv.
  • Virginia Woolf, "Tuletorni juurde". Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. LR 5-7 1983, lk 19-20


Tal tekkis ootamatu soov joonistada mõttes ring ümber all avaneva vaatepildi, isoleerida nähtu muust maailmast ja söövitada see selgelt igaveseks mällu. Alguses ajaviiteks, kuid siis absurdini keskendudes, alustades üksikasjust, hakkas ta mälu fotografeerima. Värvitud juustega pikakasvuline fidžilane. Juuksed olid leekpunased valmimata banaanide arseenrohelise kuhja taustal. Ta fikseeris nähtu ja ta pilk peatus. Uuesti — alt paistev pruun nägu veest peegelduvates värelevates sinakates pooltoonides, uuesti — läikiv tume keha, rakursis nähtuna, valge niuderätt, kõhnad jalad. Jalgadest märgade plankude taustale joonistuv kujund.
Algas võidujooks ajaga. Millise osa vaatepildist suudab ta mällu salvestada enne laeva lahkumist?
  • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst 1993, lk 7, algus


  • Angie võttis rüü seljast ja ronis mehe peale. Ta jälestas, kuidas mees sundis teda seda tegema; ise lesides, üks käsi pea all, sigaretti suitsetades ja jälgides, mismoodi naine püüab ta sugutit piisavalt kõvaks ajada, et seda endale sisse torgata. Kui mees sigareti ära paneks ja püüaks veidi keskenduda, ehk õnnestuks see siis paremini.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 87


  • Sofie vajus kruusateel seistes mõttesse. Ta püüdis rohkem sellele mõelda, et ta on olemas, katsudes niimoodi unustada, et tema olemasolu pole igavene. Aga see oli täiesti võimatu. Niipea, kui ta keskendus oma olemasolule, kippus pähe tulema ka mõte elu lõpust. Nõnda oli see ka vastupidi: alles siis, kui ta tõepoolest tunnetas, et ühel päeval on ta lõplikult kadunud, taipas ta, kui tohutult väärtuslik on elu. See oli, nagu keeraks ta käes kahe poolega münti: mida suurem ja selgepiirilisem oli mündi üks külg, seda suuremaks ja selgepiirilisemaks muutus ka teine. Elu ja surm olid nagu ühe ja sama asja kaks poolt.
Ei saa tunnetada olemist, tunnetamata, et pead surema, mõtles ta. Sama võimatu on mõelda surmale, mõtlemata seejuures, kui uskumatult imeline on elu.
  • Jostein Gaarder, "Sofie maailm", tlk Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova, 1996, lk 14


  • - Ma tahan alla, ütles Franz Fieber.
- Palve, jätka palvetamist.
- Ma ei suuda. Keskenduda.
- On üks lugu pühast Lutgardist, tsistertslaste ordu nunnast, ma loodan, et see on okei, et ta oli katoliiklane, ka tema ei suutnud keskenduda. Kuid Jumalemand ilmutas end talle ja ütles: "Rahune maha, sellest pole midagi, et lüngad jäävad sisse, sest mina täidan need ära."


  • Sel hetkel jõudis preili Beedle köögist tagasi, käes taldrik, mille ta ulatas Seene Pisaratele. "Palun ole nii kena ja paku külalistele, kallis tüdruk."
Seene Pisarad võttis taldriku, lükkas selle nagu prooviks Vimesi poole ja ütles midagi, mis meenutas poole tosina kookospähkli veeremist trepist alla, kuid mille sisse olid mingil moel poetatud ka sõnad "teie" ja "sööma" ja "mina tegema". Tema ilme tundus anuv, nagu üritaks ta Vimesile midagi selgeks teha.
Vimes vaatas tüdrukule natuke aega otsa ja mõtles: Aga enne ma sain ju aru. Igatahes tasub proovida. Ta pani silmad kinni - pisut kõhedusttekitav ülesanne, kui sinu ees on pikk nägu, millel on selline lõug. Silmad kindlalt kinni ja üks käsi silmade peal, et ainuski valguseraas ligi ei pääseks, lausus Vimes: "Kas sa ütleksid seda veel korra, noor... preili?" Ja oma pea pimeduses kuulis ta üsna selgelt: "Ma valmistasin täna küpsiseid, härra korra-valv-uur. Ma pesin käsi," lisas tüdruk pabistades. "Küpsised on puhtad ja maitsvad. Seda ma ütlesin ja see on täpne asi." (lk 163)


  • "Mul on gripp," ütles Hamish, ja tema mägismaa aktsent muutus üha tugevamaks, mis oli selge märk, et ta on endast väljas.
"Oh," ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, "sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama." (lk 9)
  • Jane vajus tugitooli ja tõstis ühe pika jala üle teise.
"Asi on selles," ütles ta, nõjatudes järsku ette, nii et tema pluus vajus eestpoolt ärevalt madalale, "et sa ei ravi oma külmetust õigesti. See on ju tavaline külmetus, kas pole?"
Hamish, kes istus nüüd tema vastas tugitoolis, võttis välja taskurätiku ja nuuskas vastuseks hädiselt nina.
"See kõik on su mõtlemises kinni," ütles Jane. "Ilm on olnud väga külm, nii et sulle tundus, et võid isegi külmetuda, ja sinu mõistus kandis selle sõnumi ülejäänud kehale edasi ja nii sa haigeks jäidki. Pane nimetissõrmed kummalegi poole pead, täpselt meelekohtadele, ja korda minu järel, samal ajal keskendudes:
"Mul ei ole külmetust. Ma olen terve.""
"Täielik lora," ütles Hamish tõredalt.


  • Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.


  • Seletav sõnaraamat ütleb esimesel kohal, et "vaimustus" on tugev rõõmutunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või nõidus, mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle loomus, keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab.
  • Inimene, kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla igav, mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – keskendunud olemises eneses on erakordne ilu, tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.


  • Kuriteopaigale tagasi – sest "Piiririigis" pannakse toime kuritegu – ei vea aga mitte kuritegu, vaid mälestus totaalse keskendumise seisundist, millesse tollasena enam tagasi ei pääse, "Piiririiki" on võimalik kirjutada ainult üks kord. Kuid totaalse kohaloleku, keskendumise imet pole võimalik unustada, sest see on midagi, mida inimene päris ise ei tee – ta teeb peamiselt nõnda, et ei tee, laseb sündida.
  • Elamisel pole mitte ühtegi mõtet peale valede sõnastamise ja sõna kuulmise (millel pole vähimatki pistmist sõnakuulmisega), elamise ainus mõte saab olla kas või kord elus sattuda keskendumise seisundisse, milles meie valed on meile antud sellistena, et me neid käsitada suudame.