Meelis Oidsalu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Meelis Oidsalu (sündinud 1978) on Eesti teatrikriitik, luuletaja ja kaitseministeeriumi asekantsler.

  • Hundipalu Tiit oli ühtlasi see, kes veenis Andrest Indrekut Vargamäelt ära saatma. Muidu nii tasakaalukas mees nuttis liigutusest, kui poisilt tema õpihuvist kuulis. Sest tema ei klammerdunud Vargamäe põldudesse ja kraavidesse ja kohtuprotsessidesse, nii nagu need kaks ohvrikompleksiga tohmanit Orul ja Mäel.
  • Isegi Mihhail Lotmani sugune mees ei suuda hetkel partnerivaliku õigustamiseks loogilisi lauseid moodustada, oma blogipostituses ta kirjutab, et 100 000 inimese valiku eiramine koalitsioonikõnelustel oleks nende suhtes ennenägematu ülbus, aga valimised võitnud erakonna 160 000 hääle välja jätmist ta ei problematiseeri, ei mainigi tekstis. Ma ei võta siin Lotmani väite kohta seisukohta, ma lihtsalt ei saa sellest aru.
  • Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas poliitkommunikatsioonis.
  • Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne ... . Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile tõsiasi, et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida.
  • Kunst ei ole oopium rahvale, mõistmine ei pea viima leppimiseni, küll aga saab siis inimene ise paremini aru, mille vastu ta võitleb, sest võitlusesse pandud energia mahust olulisem on selle täpne sihitamine. Mu poksitreener ütleb ikka, et enne, kui lähed mõne vägivalduriga käsikähmlusse, siis küsi, mis talle muret valmistab. Heal juhul leiab agressor esimese tänuliku kuulaja, aga kui peksa saad, siis vähemalt tead, mille eest peksa saad, kui peaksid alla jääma. See aitab eluga edasi minna. Muidu kujuneb eleva inimese erutusest ärevushäire ja me ei taha ärevat ühiskonda, sest ärev ühiskond võõrandub iseendast, nii nagu ärev inimene käitub viisidel, mida ta ei pea endale iseloomulikuks.
  • Valijaskonna lõhestumise ajal võib publiku koondamise võime olla ühiselu kestlikkuse seisukohalt olulisem isegi kui poliitiliste seisukohtade võtmine. Aga kusagilt jookseb punane joon ja näitlejad on ju astunud esile ning küsivad muuhulgas oma kuuldemängus tõesti, et kus see joon siis on, kui ta praegu ületamisel pole? Vähemalt selle küsimuse üle peaks käima debatt ja siin on kultuuriinimestel küll võimalik kaasa rääkida. Seda ei pea tegema alati avalikult, meediaruumis, sest kindlasti on kultuurinimene pelglik ka kontrolli kaotamise meediasse paisatud sõnumi üle.
  • Vastukultuur on raske töö. Ühiskonnakriitika poetiseerimine keeruline kunst.
  • Võimusuhted ja nende lahkamine on alati ülimalt isiklik shit. Ebameeldivale poliitikule või õpetajale või lihtsalt vastikule ülemusele töö juures selja taga "ära pannes" klaarime alati veidi ka suhteid vanematega, kõike seda hierarhia- ja võimupaska, mis meiega lapsepõlvest kaasa tuli.
  • Meesintellektuaalide eluõhtueelne tagasipõrge fallilisse või antud juhul veel varasemasse, oraalsesse arengufaasi on üpris levinud nähtus. Rein Veidemann, Mart Kadastik, isegi Jaan Kaplinski (kelle eesnääre avaldas vahepeal Loomingus tihedamalt - kuigi jah, katkendlikku - teksti kui kirjanik ise)... mingil hetkel tundub mehele, et kõike ülevat on juba tehtud ja nähtud, et ma olen end juba nii palju tõestanud, nii läbi tõmmatud kultuurist, kogu mu olemine kõigis oma avaldusis on üks **** kultuur, isegi mu **** on muutunud artefaktiks, kultuuriliseks ühisvaraks. Sel eluhetkel oleks vaja (põhjendatult) tunnustuse pälvinud, aga kultuuripidamatuse käes vaevleva vana mehe kõrvale kedagi, kes ütleks aeglaselt, korduvalt ja häält tõstmata, et "äkki see ei ole ikkagi tark mõte, niimoodi õue minna. Siin kodus küll, siin võid teha olla ja käia kuidas tahad, aga õue minnes ole hea, pane pikad püksid jalga."
  • Ma lihtsalt pean ehituspoodi minema ja isegi kui ma ei osta midagi, siis kõiki neid võimsaid riistu (ja mis need tööriistad ikka on, kui mitte ihuliikmete pikendused) näppima. Ehituspood on Eesti mehe kirik.
  • Ainuüksi asjaolu, et ühel lavastusel on rohkem kui üks autor, ajab paljudel teatrihindajatel juhtme kokku, sest inimeste arusaamine kunstist on endiselt selline... apollooniline. Kunstiteos peab vanakreekalikult välja tahutud ja elu võimalikult ülevalt kujutava skulptuurina kõrguma räpase ja stiihilise looduse kohal ja sellel võidukal skulptuuril peab olema üks kindel autor.
  • Targa inimese juttu on alati tore kuulata, isegi kui tarkus on tagamõtteline.
  • Autoriteater ja omamaisel dramaturgial põhinev teater ja rühmaautorlus on üks peamisi viise, kuidas teater üldse kunstiliigina eesti algupärast kunsti edendada saab. Teatri needuseks on tema naeruväärne esituslikkuse taak, tihti toimub teater nii, et väljaõppinud loomeinimesed tulevad kokku ja hakkavad siis koos midagi esitama, ilma midagi ise väljendamata.
  • [...] Shakespeare on apolloonilisest sõnameisterlikkusest hoolimata ülimalt dialektiline, sealhulgas dionüüsiline autor, tema tekstis möllab loodus, sugutung, seks, aga teeb seda ometi Apolloni valvsa pilgu all.
  • Shakespeare'ile ei ole enam mõtet teatriauhindu kokku kanda, ta on, kahjuks, surnud.
  • Roll on miski, mis on sageli interpretatsioonina hinnatav, analüüsitav, näitlejast ideeliselt või energeetiliselt eenduv. Kehastumus on seisund, kus näitlejateater realiseerib end kõige elusamalt, kus teatrikunsti dionüüsiline element allutab hetkeks lääne kultuuri apollooniliselt fikseeritud objekti-kunsti fetišismi.
  • Me ei suuda kuidagi leppida kahe asjaga: esiteks, et kultuur on sama tsükliline nagu loodus, sellega, et kõik, kurat, ongi kordunud varsti juba mitukümmend tuhat aastat, ikka otsime uusi viise, kuidas loodusest eristudes uuel moel objektistuda; teiseks aga ei suuda me leppida sellega, et kunstis on lisaks tehislikule, kunstlikule ilmutuslikkusele olulisel kohal looduslikud, bioloogilised, lagunemisprotsessid. Läänemaailmas on kunstiteos inimese vastuhakk termodünaamika teisele seadusele ja teatris kisub üha uute rollide kiuste pehastuv näitleja selle tõe räigelt alasti. Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga. Ülejäänu osa tema lavakehast on avalik kuvand ja rollislepid ja näitleja enda kehamälu halvanud.
  • Psühhootilisus on kunstis pigem soovitav nähtus, paljas vilumus on kunstis laiskuse märk.
  • Tulnuka ebaõnnestumines inimese jäljendamise ürituses on tugev tragikoomiline element, seda võtet kasutatakse filmis läbivalt, ka teiste kaaperdatud inimkehade puhul. Ja see töötab üsna mitmel tasandil, sest film "Mehed mustas" pole minu arvates üldse film tulnukatest, vaid film näitekunstist. Sellest, kui sügav tõepotentsiaal peitub näitekunstniku pehastumuses.
  • Teinekord on teatris mõni ebaõnnestumine olulisem kui õnnestumine ja minu arust ongi nii tegijatele kui vaatajate jaoks kõige tähtsam küsimus mitte see, miks mulle mingi lavastus meeldis või ei meeldinud, vaid hoopis see, miks ka mõni minu arvates täiesti ebaõnnestunud lavastus mind mu eluteel ikkagi kummitama jääb. Kõnekus trumpab ilu sageli üle, õnnestumine ja ilu ei ole üks ja sama teatris, sest teater on elus kunst, selle materjaliks on konkreetsed, vigased, piiratud, pimedalt ekslevad inimesed, inimesed nagu sina ja mina või kuningas Oidipus või tema tänapäevased teisikud Toompeal, kes on teinud ühel hetkel oma elus otsuse minna ja õhtust õhtusse teiste inimeste hindavate pilkude all heal juhul kõnekalt, aga siiski enamasti ebaõnnestuda.
  • Keel tõrgub ütlemast [---] lavastuse kohta parasiit-teos, kuigi see fraas juba etenduse kestel pähe tikkus. Tõrgub seetõttu, et kui oleme leppinud tõdemusega, et teater jäljendab või taasesitab elu, siis, tõepoolest, miks ei võiks teater jäljendada kunsti? Kui selle tõdemusega leppida, pole ka [---] eriti midagi ette heita.
  • Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ][[ruum]is.
  • Võimalik, et ilma valdava osa eestlaste usuta digikultuuri kui millessegi Eestile ainuomasesse oleks kübermaailma üha suurenevat tehnilist haavatavust ja hoomamatust arvestades e-valitsemisele juba mõnda aega tagasi tagurpidikäik antud.
  • Kui Tammsaare oleks mõned oma teosed avaldanud tänases Eestis, oleks ta saanud kõvasti kriitikat eestluse häbenemise või haavamise eest. Võib vaid ette kujutada, millise arvamusartiklite laviini oleks vallandanud romaani "Ma armastasin sakslast" esmaavaldamine täna.
  • Ka "Tões ja õiguses" ei nähtu eestluse jaoks positiivset programmi. Sarja esimeses osas puudutab autor eestluse küsimust episoodiliselt [...]. "Tõe ja õiguse" teine osa on rahvuslikuks platvormiks kahtlaselt kosmopoliitne; kolmandas liigub Vargamäe Indrek meie jaoks ideoloogiliselt vastuvõetamatus töölisrevolutsioonilises seltskonnas; neljandas kirjeldatakse iseseisvuse saavutanud eestlasi mandunud tõusikutena; viiendas sedastatakse, et õigust polegi võimalik saavutada ja tões elamine tähendab elusaatusele alistumist, kannatamist ja maaparandustöid.
  • Eesti rahvuskultuurilist identiteeti on pikka aega edukalt jõustanud enesekriitiline, skeptiline, tume tammsaarelik hoovus, mida vähemalt arvestatav osa meist sellest hoolimata ikkagi armastab, nii nagu armastame Tujurikkujat või Ivan Oravat.
  • Kipume joobunud, ennasthävitavat kunstnikutüüpi armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline armastus on ikka ilus?
  • Sageli näeme ka n-ö kõrge kultuuri esindajaid elustiiliajakirjades ja teleintervjuudes etendamas subtiilseid väikekodanlikke performance’eid.
  • Meedia üldise kultuurilembuse taustal igatsen näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu erakonnist.
  • Teatraali autoriteet annab hoopis ehedama meki ka tema reklaamitavale grillvorstile.
  • Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks loovusest ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe.
  • Kultuur on pidevas muutuses ja teinekord on targem lasta tal rahus ja omasoodu muutuda (see juhtub niikuinii), selmet lõputult kaduvat kuldaega taga igatseda.
  • Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise julguse ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.
  • Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.
  • Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.
  • Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelas­likkust.
  • Kui poliitilist kunsti defineerida kitsalt mingi maailmavaate propagandana või antipropagandana, siis võiks ju öelda, et poliitiline kunst peab taotlema mingit kindlat ühiskonnakorralduslikku lõppseisundit või muutust. [...] Kui siit minna veidi laiemaks, siis võib poliitiliseks nimetada ka igasugust valitsevat poliitilist ideoloogiat õõnestavat kunsti, kusjuures ei ole vahet, milline valitsev ideoloogia kehtib ja kas kunstnik ise sellega nõustub – mõni kunstnik leiab, et tal on moraalne kohustus rünnata igasugust hegemoonilist maailmavaadet ning sellisel juhul käib võitlus veenmisvahendite mitmekesisuse pärast. [...] Kõige laiemas mõistes võib poliitiliseks nimetada ka lihtsalt võimutaotluseta valgustuslikku tegevust: eeldus on, et poliitilise mängu reeglid või poliitika avalikustatakse ja nii väheneb ebavõrdsus teadlike ja ebateadlike poliitiliste subjektide vahel. Sellisel juhul loob kunst võimalusi, aga ei pruugi toetada ühegi realiseerimist.
  • Nagu poliitika, nii on ka poliitiline teater olemuslikult kontrollimatute mõjudega, lõpetamata ja avantüristlik, nii et oleks ka ebaõiglane nõuda teatrilt võimet ohjata algatatud protsesse.
  • Minu arvates pole see üldse probleem, kui teatri alusmaterjali aegumistähtaeg oleks ka järgmine hommik. Igavikulisuse taotlus kunstis ei ole tänapäeval ju midagi universaalset ja on kummaline, et teatris, millel pole eeldusi püsivuseks, selle järele nii palju uneldakse.
  • Hamlet on sünnilt võimukandja, poliitik, kes poliitilistel eesmärkidel proovib kätt ka teatriga ning suures õiglusejanus lõpuks kuritegelikule teele pöörab. Hamleti maailmavalu pole puhas vaimuinimese maailmavalu, nagu seda tihti serveerida püütakse, vaid osalt ka ajalik, poliitiline äng – enesetapumonoloogistki kõlab «rõhuja kalkust... kohtu aeglust ja võimu jultumust» Seetõttu ei sobi Hamlet võimu ja vaimu vastanduse, vaid nende kahe põimituse kehastuseks. Hamleti käitumises on üldinimlikke ja isiklikke motiive, ent ta on ka tavapärasest tugevama moraalse närviga poliitik, kes tarvitab kunsti valitsejate eksimuste avalikustamiseks.
  • Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse tõe pelgupaigaks ja seeläbi samastatakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja valdab) ning tõde (mille suhtes kultuur on sageli ükskõikne). Kellel on võime luua identiteete, on aga võim paljude üle – selles seisnebki suuresti kultuuri poliitilisus. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata aus.
  • Ausus on siirusest kergemini riknev kaup, sest ausus allub kultuurist, mütologiseeritud teadvusest erinevalt verifitseerimisele, avalikule kriitikale, ja on seega haavatav, siira inimese "tõe" kritiseerimist tuleb aga juba definitsiooni kohaselt pidada rünnakuks tema kultuuri, tema identiteedi, tema olemisõiguse vastu. Siira inimese uskumus on osa tema identiteedist, aus inimene on suuteline sallima ka sellist arvamust, mille ta usub olevat tõese, ent mis ei ole kooskõlas baashoiakutega, millega ta end samastanud on. Siirusele apelleerimine inimestevahelises suhtluses võib seetõttu olla  sallimatuse ilming – "kui mina arvan nii ja sina arvad teisiti, siis järelikult sa ei aktsepteeri mind!" või siis "ma ei usu, et Meikar või Snowden on siirad, järelikult ma ei kuula nende juttu!".
  • Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma "Väikeses printsis" olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra. See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.
  • Säärane kastide joonistamine osutub ühiskondlikuks probleemiks siis, kui see jääbki kultuuriinimese keskseks ühiskondliku osaluse vormiks, kui probleemide artikuleerimatuse tõttu jäävad välja arenemata nii lenduri joonistamisoskus kui väikese printsi reaalsustaju, kui peamine võhm läheb hoiakute kaunistamisele nende põhjendamise asemel. Kunstiliste praktikate rakendamine ühiskondlikus debatis võib olla ökonoomne, ent pikemas perspektiivis on sel demokraatiat vigastav toime, sest väsida arutelust on demokraatlikus ühiskonnas sama, mis väsida headusest.
  • Kultuurilisele hügieenile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis Maslow' vajaduste püramiidis liigituks kõige ülemise – eneseteostusvajaduse – lahtrisse. Suur osa kultuurist emantsipeerumata kunstist rahuldab eelkõige inimese armastus- ja kuuluvusvajadust ning turvavajadust, mitte vajadust valgustuse või tõe järele, nagu millegipärast tihti arvatakse. Neilt tasemeilt pärinevad ka mitmed kultuurilised väärtusterminid. Levinuim on füsioloogilise hügieeni valdkonnast pärinev vaimse "puhtuse" ja "mustuse" vastandus.
  • Nii nagu tõde on ükskõikne kultuuri suhtes, nii ei hooli kultuur tõest. Ausus eeldab tihti kultuursusest loobumist.
  • Selleks, et kunst ei taastoodaks "omasüülist alaealisust", et kunstil oleks ka mingi universaalne humanistlik programm, võiks kunst eelkõige olla kultuuriteadlik. Nii kunstnikud kui ka kriitikud võiksid teadvustada ja aidata ka vaatajal teadvustada kultuuris-olekut: asjaolu, et kultuur tegeleb massiteadvuse mütologiseerimisega ja et mitte miski pole tõene või hea seetõttu, et see on kultuurne. Alles kultuuriteadlikkus eristab kunsti religioossetest osadusrituaalidest ja võimaldab üksikisikul saada tõeliselt vabaks, välja arendada kultuurilisele kogukondlikule identiteedile lisaks individuaalse, kultuuriteadliku, mütologiseeritud massiteadvusest emantsipeerunud subjektsuse. Kunst algab sealt, kus ollakse vajadusel valmis loobuma äratundmiselamuste pakkumisest, identiteedi kinnistamisest. Vastasel juhul on tegu kriitikavaba ning eneseavamisele panustava ja baasvajaduste rahuldamisele orienteeritud mõnukultuuriga, mida eksitavalt sildistatakse "vaimsuse", "tõe", "igavikulise" ja muude õilsate nähtustena.
  • Eesti ühiskond on osadusühiskond, kus kõneleja kõne taandub tema kultuurilisele, rahvuslikule, parteilisele või esteetilisele kuuluvusele, kus siirust, rituaale ja laulupidusid eelistatakse arutelule, aususele ja arukusele ning disharmooniat, kooskõla puudumist peetakse kriisiks. Tõde vääristav ausus eeldab disharmoonias olemise oskust, oskust elada sõnastatuse ja igapäevaste mõtete modrus inimväärikust ja vastastikust austust kaotamata. Oskust säilitada väärikus ka siis, kui tõe väljaütlemine tähendab identiteedist lahtiütlemist, kultuurilise tehingu tühistamist.
  • Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et pühendumine pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele "kuidas me oleme?", kui lähtuda John Malkovichi teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?
  • Samas see, millist inimest teater idealiseerib, ei nähtu ainult sellest, mida teater teeb, vaid ka sellest, kuidas teatri institutsioon ühiskonnas on. Teater on avaliku koosoleku vormis toimiv kunst, teatrietendus on muu hulgas ka kommunikatsiooniakt, ja nagu iga kommunikatsiooniakti, tuleb ka teatrit hinnata kommunikatsioonieetilisest aspektist.
  • Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
  • Tualetipoti küürimiseks kasutame paaniliselt üha moodsamaid vahendeid, ent meedial laseme endale iga päev rahulikult hinge sittuda.
  • Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi nina, kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.
    • Mees, naine ja publik. Teater.Muusika.Kino, 5/2010

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel