Mine sisu juurde

Tõde ja õigus

Allikas: Vikitsitaadid
Edward von Lõngus, "Seal ta ongi, see Vargamäe".

"Tõde ja õigus" on A. H. Tammsaare kirjutatud romaan.

  • Kõik aimasid, et sõnu ei kuulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik. (III, XXIV ptk)


"Tõde ja õigus" I[muuda]

Väljaanne: "Tõde ja õigus", I, Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", 1974 (esmatrükk: Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1926)

I[muuda]

  • "Seal ta ongi, see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. "Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Taga pere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba." (lk 5)
  • [Krõõt:] "Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!"
"Päivi saab vaene inimene igal pool näha," arvas Andres. (lk 12)

III[muuda]

  • Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele. (lk 18)

VIII[muuda]

  • Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu. (lk 62)

IX[muuda]

  • [Saunatädi:] "Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole." (lk 72)

X[muuda]

  • Möödunud õnn on surnud õnn, ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda. (lk 73)
  • „Mis sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?“ küsis Andres. „On see ka mõni mehetemp?“
„See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,“ vastas Oru peremees.
„Oli kade meel, et minu loomad omapead kesal kolasid?“ küsis Andres edasi.
„Või omapead!“ osatas Pearu. „Sul käib ju eit sigade karjas.“
See oli halvasti öeldud, sellest sai Pearu isegi aru, niipea kui sõna oli suust libisenud.
„Seakarjas käib ehk sinu eit,“ vastas Andres vaikselt ja tõsiselt, nii et endisest lõõpimisest polnud maikugi enam järel. „Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab, on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis." (lk 80)

XXXIX[muuda]

"Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel."
Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas. Sellepärast ütles ta:
"Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib."
"Nojah, ega jumala vastu saa," oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et see kunagi täis saaks. Oli suur meistritöö, see murede ja nukruse surutõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda. Selles imetluses ta poja kõrval vankrilgi istus, kui sõitis vallamaja poole. (lk 527)

"Tõde ja õigus" II[muuda]

"Tõde ja õigus II" Esmatrükk: Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1929

I[muuda]

  • [Vana Traat:] "[---] Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): „Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts.“ — „Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts,“ öelnud vana Maurus vennale. „Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata,“ lisanud teine juurde. [---]" (lk 10)

II[muuda]

  • [Maurus Indrekule:] "[---] Maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. [---]" (lk 20)

IV[muuda]

  • [Tigapuu:] "[---] Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, siis saad teda, niipalju kui kulub, muidu mitte krossigi. Kui rahaasi sul selge, siis lärma kas või tudengitega tsweispenneril, nii et kõik näeksid, ka meil on koolitud poegi.“ Onu on nimelt kolesuur isamaalane, isamaa on temale kõik. Isamaa ja raha! Tema kinnitab alati: maksku, mis maksab, aga isamaad peab armastama. [---]" (lk 54)

XXV[muuda]

  • [Ivan Vassiljevitš:] "[---] Jah, tõde haavab alati inimest, tõde pole inimese tarvis. Inimene otsib küll tõde, teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos. Nõnda on inimene oma tõega. Sellepärast ei pea inimesele tõtt rääkima, vaid teda peab armastama. [---]" (lk 381)

XXVI[muuda]

  • [Molotov:] "[---] Õigeuskliku inimese peatunnuseks on, et ta võitleb iseenda vastu. [---]" (lk 389)
  • [Kulebjakov:] "[---] Usk, tähendab, tõstab mäed iseseisvalt, mitte Jumala abiga. [---]" (lk 396)

XXX[muuda]

  • [Molli:] "[---] Sest ema ütleb alati: „Ära mine sellele, keda armastad, — saad õnnetuks, sest armastus teeb õnnetuks. Mina läksin sellele, ütleb ema, keda armastasin, ja nüüd olen õnnetu. Ema ütleb, et mehed surevad ära, kui neid armastakse, surevad kui kärbsed armastuse kätte, ütleb ema. [---]" (lk 442)

XXXII[muuda]

  • [Härra Schultz:] "[---] Kui teil kunagi elus on mõni suur unistus, siis teostage ta ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teistele. [---]" (lk 464)

XL[muuda]

  • [Koovi:] "[---] Naised ja jumalad, need on need tõsised kurjad vaimud mehe kaelas." (lk 568)

"Tõde ja õigus" III[muuda]

Esmatrükk: Tartu: Noor-Eesti, 1931

Sari "Kogutud teosed": Tallinn: Eesti Raamat, 1982

III[muuda]

  • [Otstaavel:] „Lollakad! Mina ja nuhk! Mina, kes istun jaoskonnas kogu ilma silma all! Mis nuhk niisuke on. Nuhid on nende eneste keskel, otse kõnelejate nina all, nende oma kaitsemüüri sees, seal on nad.“
„Arvad?“ küsis Indrek üllatatult.
„Aga kuis siis muidu,“ vastas Otstaavel, "nuhk on ikka oma inimene, kes pääseb igale poole, kes teab ja tunneb kõik." (lk 22)

IV[muuda]

  • [Bõstrõi:] "[---] See ongi, mis ajab hirmu peale. Inimese tujukus. Kannatab sajandid, mitmed põlved, ja siis korraga enam ei kannata. [---]" (lk 36)
  • [Bõstrõi:] "Mina pole üldse kunagi millegi üle nurisenud, pole kunagi streikinud ega auru välja lasknud. Nõnda on kadunud mu elu. Ja ükski pole tundnud minu vastu vähematki huvi. Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu. [---]" (lk 38)

X[muuda]

  • „Ja sina arvad, et kogu rahvas, see sinu viiskümmend, sada või tuhat miljonit ronib teise viiekümne, tuhande või biljoni aknast sisse, kui see magab pidutujus, ning varastab sada või triljon miljonit ülikonda?“ küsis Sillamäe.
„Miks mitte,“ vastas Joosua. „Üks miljon magab pidutujus ja teine miljon ronib pidutujus aknast sisse ning asutab füsiokratismi, kapitalismi või lihtsalt kommunismi.“ (1931, lk 100)
  • "Ja sina arvad, et kogu rahvas, see sinu viiskümmend, sada või tuhat miljonit ronib teise viiekümne, tuhande või biljoni aknast sisse, kui see magab pidutujus?" küsis Sillamäe.
"Miks mitte," vastas Joosua. "Üks miljard magab pidutujus ja teine miljard ronib pidutujus aknast sisse ning asutab sotsialismi või kommunismi." (1982, lk 65)

XIII[muuda]

  • Me võime muutuda kõige halatsemis- ja naeruväärsemaiks olendeiks, kui aga seega vabastaksime oma seltsimehed kivikongidest. Ja kuna linnaisad tahtsid maksku mis maksab päästa oma valijate varandused, töölised aga oma mõttevennad, siis sobiski halenaljakas tehing, õpetuseks tulevastele põlvedele, kui vähe maksavad põhimõtted ja kui palju armastus millegi või kellegi vastu. (lk 133)

"Tõde ja õigus" IV[muuda]

I[muuda]

  • „Haa!“ hüüdis Karin nüüd ja kargas toolilt. „Nüüd ma mõistan, miks sa vaikid! Sa pead mind Köögertalide taoliseks! Muidugi! Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees.“
„Ei, ei, armas naine,“ ütles Indrek. „Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees.“ (lk 5)
  • [Indrek:] "[---] Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi, et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa. [---]" (lk 14)

II[muuda]

  • Kõik uskusid mingit lakkamatut, peaaegu igavest õnne, uskusid ja elasid sellekohaselt peaaegu pimesi. Ka tema, Indrek, oli elanud, kuigi tema õnneusk polnud päris kindel ega pime kunagi. See oligi ehk peamine põhjus lahkarvamisteks oma naisega, kes oli ujunud aastaid õnneusu joovastuses ühes lähema ümbrusega. Alguses tundus see nii ilusana, liiatigi et Indrekul oli nii raske omal jõul unustada läinud aegade pettumusi ja vapustusi, mis jätsid nagu kustumatud jäljed. Talle kangastub tema praeguse elu algus kõik nii selgesti — veel selgemalt, kui see oli tõeliselt. Ta näeb ja kuuleb oma esimest kõnelust Kariniga, nagu sünniks see alles praegu.
„Ma tahaksin ühegi inimese ilmas õnnelikuks teha,“ kõlab Karini hääl.
„Kuidas te mõtlete sellega toime tulla?“ küsib Indrek.
„Ma ei tea,“ vastab Karin, „aga mulle tundub, et pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne.“ (lk 16)
  • „Preili, andke andeks, aga ma ei tahtnud suurimat õnne nimetada, sest see tähendab surma.“
Nüüd vaatas Karin talle oma märgade silmadega nagu etteheitvalt otsa ja vastas:
„Kui surm, siis surm, mis sest, ainult et aga oleks suurim õnn.“
„Suurim õnn on armastus,“ ütles Indrek nüüd.
„Ja see tähendab surma?“ küsis Karin.
„Jah, kui ta on suur,“ vastas Indrek.
„Kui ometi oleks nii suur armastus, et tuleks surm!“ ohkas Karin. (lk 19)
  • [Indrek:] "[---] Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu…“
„See oleks?“ küsis Karin uudishimulikult.
„Abielu,“ vastas Indrek.
„Nüüd räägite jällegi rumalust,“ ütles Karin nagu pettunult.
„Ei sugugi,“ vaidles Indrek vastu. „Abielu pistab surmale nina alla lapsed ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu.“ (lk 19–20)

VII[muuda]

  • [Ida:] "[---] Tead, armas Karin, laste kasvatust on meile enestele rohkem vaja kui lastele või riigile, sest lapsi kasvatades kasvame kõige pealt ise. Lapsed kasvatavad meid vanu rohkem kui meie neid, see ongi laste peaõnnistus." (lk 68)

XV[muuda]

  • Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus, kui mitte just inimsoo heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast, aga tapa tuhat, saad ausamba, tapa miljon ja kõik usuvad. et sinu peaks valima presidendiks, kuningaks või keisriks ning kuulutama surematuks. (lk 168)

XXV[muuda]

  • [Indrek:] "Tema tarkade mõtete ja küsimuste pärast ei armastata ühtegi naist ega ühtegi muud olendit, see on üsna kindel. Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest. Mees põgenes enne tema eest naise juurde, aga varsti pole sedagi varjupaika, sest ka naine aina küsib ja juurdleb. Võib-olla see peab paratamata nõnda olema, aga vaesemaks jäävad mõlemad, mees kui naine." (lk 276)

XXXVIII[muuda]

  • Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. Paasid said nüüd omal nahal tunda, mis tähendab see kultuuriline saavutis, mis tähendab nimelt reporter, ladumismasin ja rotatsioon. Nende elu kogu tema minevikus ja olevikus näpiti ja jahvatati peeneks, nagu mõeldaks temast valmistada paberit, põllurammu või jõutoitu. Ja et saadud tolm paneks inimesi paremini aevastama, siis segati teda asjaomaste esivanemate, sugulaste ja tuttavate hunditatud eluga. (lk 430)

"Tõde ja õigus" V[muuda]

I[muuda]

  • [Andres:] "Ma andsin kõik oma käest ära, et saaks enne surmagi kord vabaks. Inimene on ju niisuke loom, et kui tal midagi on, siis ta on selle vang. Aga miks peaks minusugust mulda veel vangis peetama? Vangirauad olgu noorte tarvis, sest nemad lähevad muidu paha peale. Noor on kui ahne loom, kes jookseb ringi, silmad kirges peas. Aga vana, kuhu saab tema? Ei kuhugi! Tal pole enam õiget silma ega kõrva." (lk 7)

XXX[muuda]

  • "Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo," rääkis Indrek lõõtsutades. "Vargamäel suudad kümne aastaga rohkem kui hingepõllul tuhandega, see on inimsoo eluvanne. Inimene ei suuda iseendagi hingepõldu harida, veel vähem teiste oma." (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 322)

XXXIII[muuda]

  • "Jumal hoidku, Indrek!“ hüüdis Tiina. „Ega ma siis sellepärast! Aga mul on nii hirmus valus, et ei saa muidu õnne olla, kui keegi peab kannatama.“
„Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kuskil keegi, kui sünnib õnn.“
Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset — Vargamäed. (lk 506)

"Tõe ja õiguse" kohta[muuda]

  • Andres oli oma aja ja seisuse kohta palju rännanud ja kelleltki "hullult parunilt" omaks võtnud paleuse, et loodust tuleb surkida. Tammsaare näitab kujukalt häda ja viletsust, mida see paleus mitmele inimpõlvele kaasa toob. Loomulikult on teos väga mitmekihiline ja ma ei tahaks kaasa minna ühekülgselt tumemeelsust rõhutava Tammsaare-tõlgendusega: Tões ja õiguses leidub ka palju päikselist, eluküllust ja helget töörõõmu, pärismaist "elamise mõnu". Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit olid oma aja tõelised intellektuaalid ning tegelikult hammustasid läbi, et midagi on viltu nii maailmas kui ka nende endi mõtlemise ja toimimise mustris: tööd on aasta-aastalt aina rohkem, pojad võetakse sõjaväkke, lapsed kipuvad kodunt minema. Paraku oli nende reaktsioon samasugune nagu praegusel maailmal keskkonnakriisile: teha veel rohkem tööd, surkida loodust veel rohkem.
    • Priit-Kalev Parts, "Parandmajandus ja pärismaalaseks kasvamine", Akadeemia, nr 11, 2023, lk 2000-2001

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: