Perenaine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kehtib kokkulepe, et mees peab kõigis tühistes asjades naisele järele andma ja tema õigusi tunnistama; selle asemel, et naist raskustega koormata nagu primitiivsetes ühiskondades, püütakse ta vabastada kõigist rasketest kohustustest ja muredest. Sellega vabastatakse naine ühtaegu ka kogu vastutusest. Loodetakse, et sel kombel ninapidi veetud ja hõlbuelust ahvatletud naised aktsepteerivad ema ja koduperenaise rolli, millega neid tahetakse siduda. Ja on tõsi, et enamik kodanlaste naisi alistub. (Ajalugu, lk 99, jutt on 19. sajandist)
  • Veel selle sajandi algul keelasid eeskirjad naisi astumast Põhja-Ameerika suhkrutehastesse, kui neil oli see, mida anglosaksid nimetavad needuseks (the curse), sest siis pidi suhkur mustaks minema. Saigonis aga ei kasutata naisi oopiumi valmistamisel, sest menstruatsioon rikub toote, muutes selle mõruks. Sellised uskumused elavad veel paljudes Prantsuse maakohtades. Iga perenaine teab, et majonees ei õnnestu, kui tal endal või mõnel ligiduses oleval naisel on menstruatsioon. (Müüdid, lk 142-143)
  • Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema ilu, sarm, intelligentsus ja elegants on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade ja kalliskividega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
  • Pesta, triikida, pühkida, kapialustele tolmurullidele jälile jõuda - see surma peatamine on ühtlasi elu eitus, sest ainsa liigutusega aeg nii loob kui hävitab; perenaist puudutab vaid aja negatiivne aspekt. (Abielu, lk 308)
  • Ümmardajast naise saatuse teeb tänamatuks tööjaotus, mis ta tervenisti üldisusse ja ebaolulisusse on määranud; eluase ja toidupoolis on küll eluks tarvilikud, ent ei anna elule mõtet: perenaise vahetud sihid on pelgad vahendid, mitte tõelised eesmärgid. (Abielu, lk 312)
  • Ümmardajast naise saatuse teeb tänamatuks tööjaotus, mis ta tervenisti üldisusse ja ebaolulisusse on määranud; eluase ja toidupoolis on küll eluks tarvilikud, ent ei anna elule mõtet: perenaise vahetud sihid on pelgad vahendid, mitte tõelised eesmärgid. (Abielu, lk 312)
  • Naine püüab luua jäävuse ja jätkuvuse universumit, mees ja lapsed püüavad tema loodust, mis neile on pelk enesestmõistetavas, välja pääseda. Keeldudes tunnistamast, et tegevus, millele ta on pühendanud kogu oma elu, ei loo midagi jäävat, tuleb naisel oma teeneid perekonnale väevõimuga peale suruda: emast ja perenaisest saab kiusukiskuja ja tülinorija. (Abielu, lk 315)
  • Naisteajakirjad jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas nõusid pestes säilitada seksuaalne veetlus, kuidas raseduse ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi peast segaseks ja närbub. (Ema, lk 388-389)
  • Pereema elab kasulikkuse tasandil, ta hindab end vaid siis, kui ta saab olla oma lähedastele kasulik. Kuid ükski inimolend ei saa rahulduda ebaolulise rolliga. Ta muudab otsekohe vahendid eesmärkideks (nagu seda võib täheldada poliitikutegi puhul) ja vahendi väärtus muutub tema silmis absoluutseks väärtuseks. Nii valitseb pereema taevas kasu, see on kõrgemal kui tõde, ilu ja vabadus; sellest seisukohast vaatleb ta kogu universumit ja võtab omaks Aristotelese kuldse kesktee ja keskpärasuse moraali. Kuidas võiks temas siis olla julgust, innukust, erapooletust ja suurust. Need omadused võivad esile kerkida ainult vabas indiviidis, kelle ees tulevik on avatud. (Naise olukord ja loomus, lk 420)


  • Hilja häbenes oma suurt söögiisu — teda piinas nüüd alaline näljatunne. Ta käsivarred ja sääred venisid iga päevaga pikemaks ja Hilja uskus, et need on seest õõnsad ja sinna see toit kõik lähebki, nii et kõht jääb poolikuks. Mõnigi kord oleks ta üksi tühjaks söönud suure savikausi, kust perenaine igaühele kulbiga tõstis. Kui sööjate lusikad taldriku põhjast sinise tangusupi viimaseid tilku kaapisid, seisid perenaise käed juba ammugi vagusi süles,
"Miks sa ei söö?" päris Noor-Jaan.
"Palju see inimene ikka jõuab süüa!" vastas perenaine ja vaatas vasakut suunurka tõstes niisugusel pilgul üle sööjate, nagu polekski need inimesed, vaid mingid arusaamatud elukad. (lk 8)
  • Veera Saar, "Õnnesärgis", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 5-15


  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70