Mure

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vincent van Gogh, "Kurbus", 1882
Kristjan Raud, "Mures"
Albert Edelfelt, "Mure" (1894)

Piibel[muuda]


Luule[muuda]

Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu läevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!

Heidan õhtul,
väsind, voodi
mure — tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni —
tema istub kulmu pääl!

Ärkan hommikul
ma üles —
mure juba enne ees,
mure seda juba ootas —
sõber kogu päeva sees!


Mure, sinul on nõiutud sidemed,
siidihäll on sul, laulud tasased,
tasakesi sa, kallike, hällitad,
kiigus hällitad, laulad laulukest,
laulad laulukest, kuni uinutad. —

Ärkan ülesse, — metsa sülesse
sinu eest lähen rahu otsima.
Vennike, kuidas mind ära näed sa,
kallike, kuidas mind ära vahid sa,
lähed ette kui tuhkrumees lõksuga!
Lõks sul kaenla all, — vahid tagasi,
kas ma sind vahest ei näinud kuidagi,
aru saanud, mis salamõte sul?
Sääl jääd mind ootama, sääl jääd vaatama,
just nagu hämmelgas kärblast akna all —
ise peidutanud end piidale!
Nõnda vahid, luurad mu südant sa:
muidu kogemata võiks sinust pääseda —
mure!

  • Juhan Liiv, "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 114


Pilv on sünge, vikerkaar on särav.
Mida teed sa, piiga, meelest ära?
Künnad muret, külvad kurbust peale, —
mis küll sellest kasvab külvireale?

   Ei sest tärka haljas
   ruut su põllule,
   tärkab ainult paljas
   mure mürgine.


MEIE ISA, kes sa
istud vahid
aknast halle sügissadusid,
mis sul muret?
Arvasin, et sina
mured inimselga ladusid.

Mured uued!
Tahan uut maailma
luua, liita, tõsta ruutu ta.
Ei saa mitte! Füüsika on vahel!
Plancki konstant, see ei taha muutuda.

Proosa[muuda]

  • I. Üliõnnelikul ja hävimatul olendil pole endal muresid ega põhjusta ta neid ka kellelegi teisele. Nii ei koorma teda ka viha ega poolehoid; kõike sellesarnast kohtab vaid nõrga juures.
  • XIII. Ei ole kasu sellest, kui luua turvalisus inimeste juures, samas muretsedes endiselt taevaste ja maa-aluste asjade ning üldse nende pärast, mis on lõpmatuses.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Vanajumala muretünn läks kogemata ümber Eesti kohal. Kõik, kes püüdsid siia elama asuda, kõngesid varem või hiljem mure kätte. Ainult eestlased pidasid vastu ja jäid, hakkasid muretaignast kakku küpsetama, muretsesid lapsi... Oh eestlane, murelaps, Mure-eide tütar!
    • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas". Välgi metsad 2017, lk 42-43



  • Õie istus uuesti trepile ja mõtles. Kodused talitused pidid tehtud saama, see oli kindel. Sead, vasikas ja talledega lammas tahtsid süüa-juua. Ning Mikule oli tarvis hommikusöök viia, süüa tahtsid ka Kulla, Ants, Ott ja Pisi-Kalju, jah — süüa tahtsid ju ka ta ise, kass Hints ja Murigi. Peale selle tuli hoolikalt kanakarja jälgida, sest need kippusid kui hullud lendama üle aiavärava peenardele siblima. Oh muret, muret küll! (lk 17)
  • — Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!
— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.
— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)
  • — Isa, sõida n ü ü d ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)


  • Ei olnud sel hilisel tunnil kuiva kohakest ega raasukestki rõõmu. Aga kolmel inimesel oli muretsemist ja ärevust, sest neljas oli just tulemas siia murelikku, musta ja märga maailma. (lk 5)
  • Kõik kolm inimest olid mures ja ärevil üheainsa pärast, üheainsa pärast, keda veel olemaski ei olnud. Ei teatud veel ta sugu, nime, kuju ega kaalu, ei võidud teada, kas oli tal elugi sees sel raskel ajal, kus kandjaid naisi heidutatakse ühest ehmatusest teise. (lk 6)

Vanasõnad[muuda]

  • Mure ei aita üle mulgu ega kurvastus üle künka.
  • Mure ei lase magada, hooli suuri aeleda; mure kütab külje all, hooli põues põletab.
  • Mure kõnnib, muhk peas, vilets kõnnib, vesi silmis.
  • Mure murrab mehe, valu vaeselapse.
  • Mure saadab mulla poole, arvamine haua poole.
  • Mure teeb mustaks, häda halliks.
  • Parem söömata magama minna kui murega üles tõusta.
  • Parem tööd teha mureta kui jõude olla murega.
  • Pisikesed lapsed, pisikesed mured, suured lapsed, suured mured.
  • Puud ja peerud mehe mure, leib ja riie naise mure.
  • Rooste sööb rauda, kurvastus südameid.
  • Suur vara, suur mure.
  • Vaev teeb vanaks ja mure mustaks.
  • Võtad naise, saad mure, ostad hobuse, saad hoole.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929