Karin Alvtegen

Karin Alvtegen (sündinud 8. juunil 1965 Huskvarnas, Rootsis) on Rootsi krimikirjanik.

"Võlg"[muuda]

Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004.

[Tundmatu naine:] "Jah, et sa teaksid, ma kõhklesin, enne kui helistasin. Wilander on ju tolle tennisemängija nimi ning teada puha, mis inimesed need on, kes muudkui sõidavad mööda maailma ringi ja taovad natuke reketiga ning kühveldavad miljoneid, sellal kui meie, teised, peame kodumaal rügama, et ots otsaga kokku tulla. Mis see siis ära ei ole, natuke reketiga taguda? Seda oskavad ju kõik. Keegi ei anna meile selle eest raha!" (lk 6)
Ta avas rohkete kaunistustega metallukse ning sattus imeväikesesse lifti, mis väitis end mahutavat kolm inimest. Kabiin oli klaustrofoobiaks nagu loodud, ja ta otsustas kasutada uhket marmortreppi. (lk 9)
Pärast seda, kui tema perearst oli soovitanud talle liikumist kui ainsat abinõu ränkade hirmusööstude vastu - ja saatnud talle sedeli psühhiaatriakabineti numbriga, kuhu ta polnud söandanudki helistada -, oli ta jooksnud mitu kilomeetrit nädalas. Hirmu vastu see ei aidanud, aga ta oli vähemalt näinud aastaaegade vaheldumist Vitabergi pargis, ja pealegi oli see muutnud ta piisavalt treenituks, et ilma suurema vaevata trepist üles neljandale või viiendale korrusele minna. (lk 9)
Sõnagi lausumata pöördus tütarlaps ringi ja läks kiiresti ainsa - peale trepikotta viiva - suletud ukse juurde. Avas kolme kiire koputuse järel vastust ootamata ukse, astus sisse ja pani ukse enda järel kinni.

Ta oli eesruumis üksi.

Tema ja pakk.

Ja tohutult palju uksi.

Ainult üks viis välja õhu ja hapniku ja lume ja külma kätte ning eemale sellest paigast. (lk 10)

Olof Lundberg võttis kirjutuslaua taga istet. Kogu kontor jättis moodsa mulje ja kõigile külastajatele oli ilmselge, et siin ollakse teadlikud kõigist uutest megabaitidest ja cyberspace'idest. Lundberg ise oli ainus, kes meelde tuletas, et maailmas on asju, mis leiutati rohkem kui kolm kuud tagasi. Peter oletas, et ta peaks olema kuuekümne lähedal, seda oli kindlasti kaks korda rohkem kui enamikul nendest, kes asusid teisel pool seina kontorimaastikul. Kuigi tema rõivad olid nooruslikud ning ta liikus enesestmõistetava nõtkusega, oli tema silmades väsimus, mida tal ei õnnestunud varjata. (lk 11)
Peter astus sammukese lauale lähemale, ja kirjutuslaua taga istuv piinatud mees näitas vasaku käega, et ta võib karbi lahti teha, kui tahab. Peter kõhkles ainult ühe sekundi. Uudishimu selle vastu, mida ta oli oma jalutuskäigu ajal taskus kandnud, sai seekord temast võitu. Päris lähedale minemata urgitses ta parema käe nimetissõrmega kaane lahti. Tal polnud tarvis lähemale astuda, et näha, mis karbis valge vati peal oli.

See oli varvas. (lk 13)

Kümme minutit hiljem oli tal selge, et Olof Lundberg on mees, kes pole varem kunagi kogenud tunnet, et ta ei kontrolli elu täielikult ja kes esimest korda elus adub, et on sattunud olukorda, mida ta ei valitse. See tõdemus oli ilmselgelt oma jälje jätnud, sest nüüd, kui enesestmõistetava autoriteedi fassaad oli mõranenud, sarnanes ta kõige rohkem enneaegu vananenud viieaastasega, kes on Keskvaksalis ema ära kaotanud. (lk 14)
Peterile jäi silma, et kuulutuses polnud mingit salmi. Tal endal oli kombeks lõbustada end salmide lugemisega, kui tal oli aega hommikustele ajalehtedele pühenduda, nagu seda viimasel ajal sageli juhtus. Ilma salmideta surmakuulutused olid tema meelest alati nagu ebaisikulised ja viitasid sellele, et keegi polnud suutnud isegi nii palju pingutada, et leida mõni sobiv sõna viimseks hüvastijätuks. (lk 16)
Ta hakkas taipama, et maailmas on igasuguseid probleeme, ja et tema on sedakorda enda omadega suhteliselt rahul. (lk 16)
Ta püüdis seda mõtet maha raputada ning võttis külmkapist kannu valmissegatud apelsinimahlaga. Tema pilk langes kleeplindiga külmkapi uksele kinnitatud sedelile, millel oli revident Jan Bengtssoni number. Küllap istub ta just praegu mõnel Lääne-India saarel palmi all, lahja drink käes. Tema oli viimase kaheksa aasta jooksul vastutanud Brolini Võrede & Turvaväravate raamatupidamise eest, kuni ajani üksteist päeva tagasi, mil kohaliku maksuameti kiri esikuvaibale maandus ning teatas, et firma viimase nelja aasta käibemaksuaruanded puuduvad, ja lisa- ning trahvisummad koos S-E-Bankeni laenuga moodustavad nüüd 1 352 000 Rootsi krooni.

Revident Bengtssoni number oli ilma mingi teateta vait jäänud, ja pärast arvukaid kõnesid - mis ta jõudis võtta, enne kui teda tabas suur halvatus - sai ta aru, et Bengtsson oli nii Solvalla kui Täby võiduajamistel tuntud külastaja. S-E-Bankeni ametnik oli talle kaastundlikult otsa vaadanud ning lausunud, et mõistab, et see on raske, kuid nad ei saa suurt midagi teha. Reeglid on reeglid. (lk 18-19)

Iga mööduva päevaga kaugenes ta veel natuke. Eemale sellest, mis oli ammu möödas, aga mida tema mõistus ei suutnud kaotatuks tunnistada. Kaugel. Toonane aeg. Lõplikult. Kadunud. Ei iial enam.

Tal polnud kunagi õnnestunud lahti lasta. Justkui katkemiseni pingul kummipael hoidis ta end kramplikult möödunus kinni. Kui miski ei otsinud seletust. Kui aja kulg oli enesestmõistetav ega polnud ähvardav. Kui tal oli lootus alles. (lk 19)

Aeg enne ja Aeg pärast.

Ta võis kalendris näidata, millal piir ületati, kuid tema sisemuses oli üleminek ähmasem ja pikem ning võttis kaua aega. Aeg, mil julgus teda pisitasa, päev-päevalt, piisk-piisalt maha jättis ja asendus arusaamaga, et kõik on kadunud. Et mitte miski ei saa talle kunagi piisavalt tähtis olema, et ta oleks valmis saatusele väljakutset esitama. Valmis millegi eest võitlema, kuna ta teadis, et kõik on nagunii hiljaks jäänud.

Ja tema suurim mure, mis muutis kõik ületamatuks, oli see, et Aeg enne oli jätnud tema mällu ebamäärased fragmendid, samas kui Aeg pärast oli kogu oma energia pühendanud sellele, et püüda nende mälestuste puudumist tähtsusetuks muuta.

Ta isegi ei teadnud enam, mis tal puudu on. (lk 19)

Ta nägi oma elu värvilisena. Aeg enne oli helekollane ja oranž ning rüütatud alalisse päikesevalgusesse. Kõik teravad servad ja murepilved, mis pidid kindlasti ka siis olemas olema, olid ajaga maha lihvitud ja minema aetud. (lk 19-20)
Ajal enne oli kõik selge ja muretu ning lõhnas sissemääritud naha ja 4711 järele. Täiskasvanuna oli ta selle parfüümi juhuslikult PUB-i pudelite reas avastanud, ja lõhnaaisting pani ta peaaegu purju. Algul keeras ta sageli pühalike rituaalide saatel korgi maha ning lubas endal ajas rännata. Kui ta silmad kinni pani, võis ta peaaegu kuulda hääli Faktorigatani köögist ja raadiot, mis ülakorrusel Gustavssonide juures lõugas. See lõhn oli olnud tema salajane ajamasin, ja mõnda aega oli igatsust olnud kergem taluda.

Kuid paistis, et pudeli maagiline sisu ei ole igavene. Iga korraga muutus aisting nõrgemaks ja kadus lõpuks täielikult. Lõhn oli kodunenud Ajas pärast. Kui ta adus, et on kaotanud oma maagilise sideme minevikuga, oli ta täielikult löödud, ja pettunult ning tohutu kahjutunde ja kurbusega viskas ta pudeli prügikasti.

Veel üks samm eemale. (lk 20)

Aeg pärast oli lõhnatu ja oliivroheline ning muutus - kui paar lühemat perioodi välja arvata - aastatega üha värvitumaks. (lk 20)
Ajal enne elas ta Huskvarnas Faktorigatanil kolmekorruselises majas.

Tema isa oli päästetöötaja ja tuletõrjuja ning hukkus tulekahjus 1965. aastal.

Seal oligi murdepunkt, mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "ei iialgi", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa kingad olid ju ikka esikus, kuhu ta need jättis. Tema hambahari oli vannitoas ja ootas teda. Raamat, mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem.

Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks.

Aga väike poiss oli ikka veel alles.

Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi. (lk 20)

Tema ema oli koduperenaine ja sinnamaani, kui ta kuus aastat tagasi suri, oli ta oodanud, et Peter võtab üle isa kangelaseoreooli.

Püüdes vastata ema unistustele, õppis ta pärast põhikooli edasi kaheaastases tehnikaharus, et saaks astuda Rosersbergi Tuletõrje Ametikooli.

Nad ei tahtnud teda.

Tema "üldfüüsilist" peeti liiga kehvaks.

Alandus oli täielik.

Et emale mitte pettumust valmistada, ei rääkinudki ta sellest temale. Kaksteist aastat teenis ta Stockholmis bussijuhina leiba, samas helistas koju Huskvarnasse ning rääkis põnevaid lugusid oma tööst tuletõrjemeeskonnas. Tema kaks aastat vanem õde oli ta kohe läbi näinud, kuid õnneks oli ta emale mõeldes venna lugusid toetanud. (lk 20-21)

Ta ei suutnud meenutada, et nad oleksid kas või kordki teineteisega isast rääkinud. Isegi alguses mitte. Perekonnas oli kirjutamata reegel temast mitte rääkida. Nendel vähestel kordadel, kui ta katset tegi, tõmbus ema endasse nagu tigu karpi ja hakkas nutma ning palus tal oma tuppa minna. (lk 21)
Nii kaua kui ta mäletas, oli tal olnud püsiv hirm suurte muudatuste ja lahkumiste ees, ja ta oli alati imeks pannud inimkonna pidevat püüdlust uuenduste ja arengu poole. Kaua aega varjus ta selle mõtte taha, et elu, mida elatakse loomariigis - kus aasta saab mööduda aasta järel ilma nõudmise või igatsuseta edusammude ja muudatuste järele on see, milleks ka inimene tegelikult loodud on. Selle teooria kinnituseks oli vaja ainult üles lugeda enesetapud inimkonna hulgas ja siis võrrelda seda nende arvuga loomariigis. Aga praegu, tänapäeva ühiskonnas, on kõik sunnitud ikka ja jälle harjuma uue tehnika ja uue korraga kas või ainult selleks, et raamatukogust raamatut laenutada või oma pangaasju ajada. Ja kogu teave maailma viletsusest ja ahastusest ujutab vahet tegemata üle igaühe ning valgub igasse soppi ja nurka ja täidab kõiki veel rohkem mure ja lootusetusega. Kusagil pole sa kaitstud. Kõik aastasadu kehtinu on pea peale pööratud, ja ta mõtles, kas ongi õieti kedagi, kes säilitab kontrolli ja teab, kuhu nad minemas on. Ning ta mõtles, kas peale tema on veel keegi, kellel tuleb vahel tohutu tahtmine rongilt maha astuda.

Jätta kõik, et natuke rahu saada. (lk 21)

Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. Linna ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga poliitiku unistus oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni pilvelõhkuja. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on sentimentaalsuse täielik puudumine ja totaalne huvipuudus mineviku vastu. (lk 21)
Kui ema kontrolli kaotas, varises viimane kaitsevall välise maailma eest ja tema jäi täiesti kaitsetuks. Ta tahtis nii väga lohutada, kuid tal polnud õma aimugi, kuidas ta peaks käituma. Ema enesesulg oli nii tugev, et see oli nagu kelme tema ümber, ja kui ta nuttis, siis oli see nii tuntav, et seda võis peaaegu näha. See ümbritses teda nagu soomusrüü ning andis selgelt mõista, et seespool pole keegi oodatud. Nii et ema mitte nutmas näha, ja et teda eemale ei tõrjutaks, ei teinud ta enam katset isast rääkida. Seepärast polnud tal aimugi, mida Eva tundis või kuidas tal õnnestus möödunuga lõpp teha ja omaenda elu luua.

Midagi, millega tema ise polnudki hakkama saanud. (lk 21-22)

Teda ennast võis tabada kaotusehirm, kui linnas mõni maja maha lammutati. Palju aastaid seintes olnud mälestuste kaotus oli peaaegu isiklik. Vanade hoonete ja piirkondade - kus tundmatud inimesed olid elanud oma elu ja unistanud oma unistusi ning jätnud sinna oma jäljed - hävitamine oli tema jaoks otsekui ühe osa ajaloo hävitamine. Justkui oleks nende elu olnud täiesti mõttetu, kuna pärast neid võidi nende jäljed nii enesestmõistetavalt hävitada. Kõik need, kellel polnud õnnestunud ennast mõne fantastilise raamatu kirjutamise või järeltulevate põlvede jaoks millegi revolutsioonilise leiutamisega surematuks muuta. Mis õigusega hävitati kogu nende elutöö, kes olid elanud oma elu vaikselt ega saanud oodata, et neile mälestustahvel pannakse? Otsekui poleks nad kunagi mingit rolli mänginud. Võib-olla veetis just selles majas keegi oma elu kõige õnnelikuma hetke. Võib-olla on see tunne seintes alles nagu sõnum neile, kes tulevad pärast? Ehk võiks see neile midagi õpetada?

Uued ehitusprojektid ja linnaplaanid, mida ta ajalehest luges, ärritasid teda kogu aeg, aga tal poleks ealeski pähe tulnud katsuda midagi selle takistamiseks ette võtta. Ta oli täiesti veendunud, et mitte millelgi, mida tema või keegi teine arvab, pole mingit mõju poliitikule, kes on juba kord otsusele jõudnud, ja selles veendumuses püsis ta vagusi ja kogus tulevikuks tohutu varu ahastust ja kindla teadmise omaenese tähtsusetusest. (lk 22-23)

Ta tundis end juurtetu ja tühjana, aga selleks ajaks oli ta ema juba ammu kaotanud. Kõik need valede aastad olid neid teineteisest veel kaugemale viinud. Ema polnud teda kunagi oma soomusrüü alla lasknud, ja kui ema suri, kurvastas ta kõige rohkem sellepärast, et tema unistus ükskord näha, mis selle rüü all peidus on, oli nüüd ka lõplikult otsas. Veel üks lootus, mille võis panna hunnikusse teiste igaveseks hiljaks jäänute sekka. (lk 24)
Ta püüdis iseennast veenda, et ema kõik need aastad ninapidi vedades toimis ta õigesti, ja neil kordadel, kui südametunnistus liialt vaevas, katsus ta mõelda, et tegi seda ema pärast.

Kuid sügaval sisimas teadis ta, et tegi seda sama palju iseenda pärast.

Et mitte näha, kuidas ema on temas pettunud, et tal ei läinudki korda oma isa vääriline olla.

Mõnikord olid tema lood ta enda jaoks nii elavad, et ta neid peaaegu uskus, ja see aitas tal mingil moel mälestustele Ajast enne lähemale jõuda. Ta võis mõnikord ennast veenda, et see on isa, kes tema kaudu räägib, ja see lubas tal hetkeks tegelikkusest põgeneda ning tõendas, et ta kuulub mingisse ühendusse. (lk 24)

Teda võis millal tahes tabada äkiline ängistustunne, mis oli nii tugev, et muutus lausa füüsiliseks. Kõige väiksemgi kõrvalekaldumine etteennustatavuse sirgjoonelt, mille järgi ta elas, võis protsessi käivitada; ja mida ootamatumalt see teda tabas, seda ägedam oli atakk. Justkui oleks ta äkitselt ja ette hoiatamata täiesti nahatuks jäänud ning kõigil välistel mõjudel oli vaba pääs tema kehasse. Justkui oleks ta seisnud äkki silmitsi mingi kohutava ähvardusega ja ta ei osanud kindlaks teha, kustpoolt see tuleb. Teda täitis mingi käsitamatu jõuetus, mis pures teda seestpoolt ja tal polnud aimugi, mida ta peaks tegema, et sellele vastu seista.

Tal oli tohutu suur soov, et saaks lihtsalt alla anda.

Et poleks vaja isegi püüda oma elu korras hoida.

Kõigepealt tuli südamekloppimine. See oli nii tugev, et pingutusest oli rinnus valus. Selle kasvades oli üha raskem hingamist kontrollida. Keha tundus arvavat, et õhk ei pääse kõrisõlmest kaugemale, kuigi ta hingas kaks korda kiiremini kui tavaliselt ja sügavamate tõmmetega. See sundis teda veel kiiremini hingama, ja ometi oli tunne, nagu oleks ta lämbumas. Ta lihtsalt ei saanud hapnikku.

Siis tuli kihelus. See algas kätest ja jalgadest ning levis käsivarsi ja sääri mööda ülespoole. Aina raskem oli ennast liigutada.

Kuulmine muutus. Iga väikseimgi krõps kõlas nagu püstolipauk ja kõik helid pääsesid täiesti eristamatult temasse. Kõrvus kõlas kurdistav kohin, ja kui asi niikaugele jõudis, oli hirm teda üleni haaranud. Nüüd tuli ainult püüda ellu jääda. Ja siis, otsekui viimane saatanlik faas, vedas nägemine teda tavaliselt alt. Vaateväli ahenes tunneliks, ja allesjäänud väike auk oli ähmane nagu määrdunud klaasruut, aga selle vahega, et see mustus liigutas ennast. See ronis ringi nagu tuhanded väikesed hallid sipelgad, kes tegid, mis suutsid, et teda hulluks ajada.

Selles niigi ohtlikus olukorras oli nägemise kaotus kohutav. Normaalne kontroll keha üle oli rivist väljas ja miski muu võttis võimust. Temast katsus välja murda tohutu pimedus, millest tema keha püüdis kõigi vahenditega jagu saada.

Ta teadis, et kui ta selle välja laseb, siis on ta kadunud.

Kõikehõlmav kurbus haaras ta täielikult endasse. See puges keha igasse rakku ja tegi kõik, et püüda teda veenda, et selle vastu on mõttetu võidelda. Lase mind lahti, kisendas see. Anna alla! Mida sul kaotada on?

Valu oli kirjeldamatu. Iga korra järel oli ta ühtmoodi imestunud, et atakk ei jätnud mingeid nähtavaid haavu. Või vähemalt siniseid plekke. (lk 25)

Katsudes aru saada, mis temaga lahti on, luges ta läbi hea hulga arstiraamatuid. Pärast mitmeid raamatukogus käimisi ja paljude lehekülgede lugemist leidis ta ühest raamatust peatüki paanikahäire kohta. Ta oli otsitava leidnud. Kirjeldus oli nii tabav, et ta oleks võinud selle peatüki ise kirjutada, kuid ainuüksi sõna "paanikahäire" sundis teda raamatut kinni lööma ja häbi enesekontrolli täieliku puudumise pärast tegi abi otsimise võimatuks.

Psühhiaatriakabinetti helistamine ei tundunud olevat võimalik. Ta ei osanud isegi kõige pöörasemas fantaasias välja mõelda, kuidas seda vestlust alustada. Ta soovis, et ambulatooriumi arst oleks taibanud, mis tal viga on, kuid sai isegi aru, et oli talle liiga vähe niidiotsi andnud.

Niimoodi muutus ta iga päevaga kartlikumaks ja ebakindlamaks, ja jõudis käibemaksuraha kadumise kohta saadud teate peale ägedasse kriisi.

Ta oli täielikus tegutsemishalvatuses. (lk 26)

Maja oli hoopis teist laadi kui nood suurejoonelised hulgikaupmehevillad allpool oleval tänaval. See oli madal ja pikk nagu väiksem laut, aga majakarbi keskmine osa oli kaks korda kõrgem. See nägi kuidagi läbimõeldult pretensioonitu välja, ja polnud mingit kahtlust, et maja arhitekt oli iga detaili hoolikalt planeerinud, et vaatajale just selline mulje jääkski. (lk 27)
Taas tajus ta rahu, mille Lundbergi juuresolek temas tekitas. Sellest oli hulk aega tagasi, kui ta ennast teise inimesega ühes ruumis viibides täiesti vabalt tundis. Ilmselt oli Lundbergi rõhuvast olukorrast tingitud ilmne tasakaalutus ja tema peaaegu silmaga nähtav hirm see, mis täitis Peteri jõuga, mida nende koosviibimine nõudis. Nende lepingus oli väljaütlemata nõue, et tema peab ohjad enda kätte võtma, kui Lundberg ära vajub. Ja Peter tervitas seda ootamatut jõudu ning õigustust, mida see sisaldas. (lk 28)
Ta krimpsutas nägu, kui viskit maitses.

"Kolmkümmend aastat vana linnaseviski," ütles Lundberg, kes tema grimassist aru sai. "Kui üks asi peab hea olema, siis see ka on. Maitseb nagu vana tõrvatud sild, aga sellega harjub ära."

Peter adus, et see oli eneseirooniakatse, ja ta oli üpris kindel, et Lundberg on viimasel ajal avastanud endas üksjagu jooni, mille olemasolust ta teadlik ei olnud. (lk 28)

[Lundberg:] Kui suurt tähtsust politsei sinu arvates ühele praokil aknale omistab, kui kahekümne aasta jooksul pool selle neetud linna elanikest näeb oma eluülesannet selles, et püüda üksteist igal reedeõhtul maha nottida? (lk 28)
Lundbergi viski oli otsas. Peter oli enda oma üksnes mekkinud. Pärast seda kogemust oli ta veendunud, et äsjatõrvatud vanadele sildadele on paremaid kasutusvaldkondi. (lk 29)
Kunstiteosed toa seintel olid maitsekad ja arvatavasti hoolega valitud. Oli näha, et see, kes need üles riputas, oli iga pildi asukohta valinud, et igale maalile võimalikult vääriline koht anda. Kuigi Peteril polnud selles valdkonnas erilisi teadmisi, huvitas kunst teda, kuid talle meeldis sisustus, kus seintel olevad pildid said elada omaenda elu, selle asemel et iga hinna eest diivaniga kokku sobida. Mööblit oli vähevõitu, kuid tuba ei näinud kaugeltki vaene välja. Igast mööbliesemest ja detailist õhkus maitset ja peenust, ning kõik jättis mulje, nagu oleksid need asjad just selle koha jaoks tehtudki.

Siin elas esteet. (lk 29)

[Lundberg:] Möödus mõni aasta. Ingrid muutus üha suuremaks titehulluks ja lõpuks magasime teineteisega plaani järgi, mille Ingrid kraadiklaasi abiga välja arvestas. Mõnikord võis ta mulle keset tähtsat kohtumist töö juurde helistada ning öelda, et on õige aeg. Armuelu sihuke asi just hõõgvel ei hoia ja tagantjärele olen aru saanud, et sealtmaalt meil see värk kiiva kiskuski. (lk 30)
[Lundberg:] Tuli välja, et viga oli minus. Minu seemnerakud ilmselt ei ujunud küllalt jõuliselt ja neil ei õnnestunud eesmärgini jõuda. Sihukest asja pole meeldiv kuulda. Minu mehelikkus sai paraja lopsu ja järgmised kuud olin samasugune titetegemisehull nagu Ingridki. Katsetasime mitu korda kunstlikku viljastamist, mis maksis pöörast hinda ning iga kord ebaõnnestus. Lõpuks sai meil jaks otsa. Iha oli kadunud, sest kõik kehavedelikesse puutuv seondus katseklaaside ja spermatotsikutega. Pärast seda aega oli meie abielu tegelikult läbi. (lk 30)
Järgmisel hommikul ärkas ta varakult nagu tavaliselt. Ta oli harjunud enne magamaminekut ühe tableti Imovane unerohtu võtma. Söderi haigla EKG-arst oli nii lahke olnud ja need talle välja kirjutanud - kahe lause vahelise hingamispausi ajal, kui püüdis talle segase jutuga maakonna eelarve eesmärke selgitada. Tablett mõjus ainult mõne tunni, aga siis magas ta sügavat unenägudeta und. (lk 35)
Metroosõit Tehnikakõrgkooli juurest Vanalinna võttis kaheksa minutit. Pärast lühikest jalutuskäiku mööda Käkbrinkenit läks ta üle Stortorgeti ning keeras Svartmangatanile. Uks leida polnud raske. Galerii nimetusega kärtsroosa silt majal torkas silma ning ta mõtles kurvastusega, kas pole olemas mingeid reegleid selle kohta, kuidas Vanalinna sildid peaksid välja nägema. (lk 41)
Talle meeldis alati rohkem omaette olla. Lapsena kujutles ta tihti, et isa on temaga, ja nüüd oli tagantjärele raske öelda, kas ta sellepärast eelistas peaaegu alati üksinda mängida. Koolis ei sõbrustanud ta eriti kellegagi, aga ta polnud ka tõrjutu, vaid klassi enesestmõistetav liige. Ta oli vaikne poiss ja aastatega sai nii talle endale kui tema tuttavatele selgeks, et ta eelistab omaette mängida. Sageli tegi ta koos isaga pikki jalutuskäike ja isa oli ainus, kes võis jagada tema saladusi ning kuulda kõiki tema mõtteid. Niimoodi lõi ta endale omaenda suhte isaga.

Ta pidi kujundama temast endale pildi nende nappide mälestuste abil, mis tal alles olid. Ema elas koos kõigi mälestuste ja saladustega omaenda maailmas. Ema hoidis neid kõigile kättesaamatuna oma südames nagu kallihinnalisi vääriskive. Nähtavasti tundis ta, et iga mälestus, mida ta teistega jagab, võtaks temalt ära tükikese isast ja viiks neid teineteisest veelgi kaugemale. Ta oli oma armastatu sügavale südamesse peitnud ega kavatsenudki teda kellegagi jagada. Isegi mitte nende ühiste lastega.

Pärast isa surma oli Peter algul omaenda mälestuste najal hakkama saanud, aga mida vanemaks ta sai, seda kahvatumaks need muutusid. Tema täitumatu soov oli, et ema oleks oma aardeid jaganud.

Ebaõnnestunud katsete järel polnud ta enam söandanud ema paluda. Ema andis kogu oma olemusega mõista, et see on tema isiklik territoorium, kuhu keegi teine ei pääse. Tema elu ja tema tulevik olid purunenud ja seega polnud tal mingeid kohustusi. (lk 49-50)

Seepärast oli isa Peteri jaoks üha rohkem legend kui inimene, ja iga omadus, mis tema kujutluses isal oli olnud, oli tegelikult tema enda välja mõeldud.

Aga ometi arvas ta teadvat, et kusagil sügaval on midagi. Midagi omast. Sügaval ajukäärudes ja -soppides oli mälestus - või pigem tunne kui mälestus - tõelisest, soojast armastusest, mida ta oli näinud oma isa näol, kui ta talle välisukse juurde vastu jooksis, ja turvatunnet sisendav tulekahjusuitsu lõhn ning lähedus, kui isa teda sülle võttis.

Tunne, mida ta hilisemas elus iialgi polnud kogenud ja mille kohta ta kogu südamest emalt kinnitust oli tahtnud.

Kui ema oleks teda kas või ühe korragi sisse lasknud. Kui ta oleks lubanud tal üheainsa korra endale ligi pääseda ning öelnud: "Jah. Täpselt nii see oli. Sa ei näinud und. Just täpselt mi oligi. Valgus. Maitsed. Hääled. Sa ei kujuta endale ette. Minagi tundsin seda!"

Praegu ta isegi ei teadnud, kas see oli tõsi. Võib-olla olid need üksnes unenäod, mida ta kunagi nägi ja siis valesse lahtrisse paigutas. (lk 50)

Iga aasta jõulude aegu tuli neile üks isa kolleeg, kaasas šokolaadikarp ja köidetud Tuletõrje aastaraamat, ning igal aastal viskas ema kohe pärast kolleegi lahkumist raamatu prügišahti. Juba esimeste jõulude ajal lippas Peter alla prügiruumi ja tõi raamatu ära ning tegi seda siis aastast aastasse. Ta kujutas endale ette, et raamatud on isa isiklik tervitus temale, ning peitis need hoolikalt pööningule nende pere hoiuruumi, et ema neid üles ei leiaks.

Ema polnud omakorda kunagi lakanud vaikides Tuletõrjele ette heitmast, et nood tema elu talt ära võtsid, ja vihkas meest, kes seda talle iga aasta jõulude ajal meelde tuletamas käis.

Kuid Peter võttis vana padja ning tegi endale pööningule magamisaseme, hiilis, taskulamp kaasas, sageli sinna ja luges raamatuid ning katsus kujundada oma arusaama sellest, milline oli see elu, mille tema isa oli endale valinud. (lk 50-51)

Üle hulga aja tundis ta ennast paremini. Viimaste päevade ootamatud sündmused olid otsekui puhkus Peter Brolini tavalisest ühekülgsest ja sisutühjast elust. Korraga oli keegi, kes teda vajas ja kellel oli temasse usku, ning ta ei suutnud meenutada, millal tal viimati niisugune tunne oli olnud. See oli tema jaoks tunnustus ja õigustus, ning tung Lundbergi aidata oli nii tugev, et ta polnud kunagi varem midagi niisugust kogenud. (lk 55)
Tal oli mingisugune kaasasündinud alaväärsustunne, ja teda koheldigi nii — nagu enamikku selliseid, kes sihukesi signaale kiirgavad. Kui ta ise endasse ei uskunud, vaevalt sai siis ka nõuda, et teised seda teeksid. Aastate jooksul oli ta harjunud enesestmõistetavalt alati kõige tagumistel kohtadel istuma ja rahulduma sellega, mis teistele ei kõlvanud. Justkui polekski tal õigust paremat oodata. (lk 55)
Lundbergiga oli teine lugu. Ta pidas teda endaga võrdseks. Isegi inimeseks, kes on võimeline lahendama probleeme, millega ta ise hakkama ei saa. Lundbergi usk tema tublidusse avas temas mingi ukse, mis oli kaua aega suletud ja lukus olnud. Esimest korda paljude, paljude aastate jooksul polnud Peter otsa ringi keeranud ja väljakutse eest põgenenud, vaid seisma jäänud ja katset teinud ning sellega iseenda silmis tuhandeid meetreid kasvanud. (lk 55)
Väikesesse esikusse paistis valgusvihk. Ta pistis ettevaatlikult pea uksepiida varjust välja ning nägi, et valgus tuleb postipilust. Pruunis kindas käsi küünitas august sisse ja hoidis servast kinni, et avaus võimalikult suur oleks. Jäme terastraat oli just lukupideme ümber kinnitumas.

Ta ei jõudnud mõelda.

"Mida kuradit sa seal teed," kisendas ta.

Sekundiks tuli pilust nähtavale silmapaar, ja siis paistis valgusvihk talle otse näkku. Ta oli täiesti pimestatud ning pani käe silmade ette. Järgmisel silmapilgul kuulis ta, kuidas postipilu sulgus ning kiired sammud trepist alla jooksid. (lk 56)

Teda haaras hirm. Hiiliv kohutav hirm, mis võttis talt võime paigast liikuda. Minutid möödusid.

Ta hingas üha kiiremini ja kõrvus kohises. Ta tundis, kuidas keha vappuma hakkab.

Trepikojas kustus tuli. Äkiline pimedus ja tema korterist immitsev valgus muutsid pimeduse trepil veelgi sügavamaks ja tema selja taga avanes otsekui sünge kuristik.

Ta ei suutnud ennast liigutada.

Ta kuulis kusagil hääli, kuid ei osanud kindlaks teha, kust need tulevad, või kas tema aju on need ise välja mõelnud. Iga südamelöök kajas peas vastu. Ta tundis pulssi igas oma keha osas. (lk 57)

Ta mõtles, kuidas naise terror küll nii edukas oli, et tema olemasolu on nüüd kaks täiskasvanud meest täitsa hulluks ajanud. Et tema ise niimoodi reageeris, see teda kuigi palju ei üllatanud. Ta polnud eriti julge inimene, ja praegu võis ta peaaegu katsuda seda hirmu, mida ta naise ees tundis, ja ohtu, mida too endast kujutas. (lk 58)
Ta oli ise koguja, kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. Mälestusesemeid. Sedeleid, märkmeid, kuivatatud lilli oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene akvaariumikala - punane mõõksaba - oli nagu kuivatatud koorik vanas tikutoosis siidpaberi sees. Iga kunagi ostetud kinopilet, kuupäev ja filmi nimetus peale kirjutatud, oli mõnes sahtlis alles. Tagaküljele kirjutas ta, kellega koos ta filmi vaatas, ja mida ta sellest arvas. Oli kolm kategooriat. Head, üsna head ja kehvad. Ta polnud elu sees ühtegi postkaarti või kirja ära visanud. Enamik kõrtsiarveid oli sahtlis koos vanade liikmekaartide, rongipiletite, klassikaaslaste leerikaartidega. Ta kogus kõike, mida sai siduda eriliste sündmustega. Ta oli alati mõelnud, et oleks vahva, kui kõik need mälestusesemed tal kunagi tulevikus olemas on. Aga nüüd, kui ta lähenes neljakümnele, oli ta hakanud mõtlema, millal see aeg õigupoolest tuleb. Hetk, kui ta tänutundes sahtli lahti teeks ja saaks tasu oma pingutuste eest säilitada möödunud aega. Siiani oli kogu ainult tema südametunnistust vaevanud, kuna nendel harvadel kordadel, kui ta mõne pileti või teatrikava ära kaotas, oli ta kohutavalt kurb, et kogu pole enam täielik. Et järjepidevus on katkenud ja kontroll kaotatud. (lk 60-61)
Mitu kuud pärast seda kattis ema ikka veel laua neljale ning pesi ja triikis hoolega oma mehe riideid. Ikka uuesti ja uuesti. Täiskasvanuna mõistis Peter, kui tohutult ema oma meest leinas, ja ta mõtles, kas ema sellest tegelikult üldse üle saigi.

Ta mäletas oma lapsepõlve sellisena, et alati oli kõige parem nii palju kui võimalik eemale hoida, sest emal justkui ei jätkunud kunagi piisavalt jõudu, kui seda vaja oli. Ajapikku sai talle selgeks, et parem on emaga üldse mitte arvestada, sest ei võinud iial ette teada, millal ta ära väsib.

Ema elutahe oli ära põlenud ja kustunud koos tema elu armastusega, ja kui ta 26 aastat hiljem suri, ei osanud surma põhjust keegi seletada.

Vanemaks saades sai ta aru, et tema ja Eva ei suuda iialgi täita seda tühjust, mis ema jaoks isast maha jäi, kuid kuni selle päevani, mil ema suri, püüdis ta kogu aeg. (lk 62)

Soomerootsi murrak polnud talle kunagi meeldinud. Pärast seda, kui ta lapsena grammofoniplaadilt Muumitrolle kuulas ja see pikaldane nukrus talle külge hakkas, muutus nagu tingitud refleksiks, et selle keelega kokku puutudes reageeris ta iga kord norutundega. (lk 64)
See vähene eneseusaldus, mille ta oli viimaste päevadega saavutanud, valgus temast välja, otsekui oleks keegi kummimadratsil prundi eest ära tõmmanud. (lk 64)