Järjepidevus

Proosa

• Ma võin jalutada mööda Londonit ja näha ühiskonda, mis paistab olevat teinud läbi täiesti revolutsioonilise muutuse pärast 1950ndaid, mis näib täiesti ja läbinisti teistsugune, ja siis võin ma korjata üles midagi, millest sa järsku näed, et see ei ole nii. Need on sellised absoluutselt katkematu ja muutumatu järjepidevuse niidid. Mõned neist on head, mitmed on halvad.
  • Penelope Lively, intervjuu: Robert McCrum, "I'm not a historian but I can get obsessively interested in the past", The Observer, 26. august 2001

• Kui järjepidevalt teha uudse ja originaalse mõtlemisega teoseid, ning mitte baseeruda kommertslikkusele, siis see peab olema järje­pidev. Ning siis tuleb teatrisse teine publik. Aga kui seda järjepidevust ei ole, siis on probleem – komplitseeritumatel etendustel ei ole publikut. Ning siis pole teatril ka raha.
  • Mai Murdmaa, intervjuu: "Mai Murdmaa: "Ma olen õnneseen, sest pole teatris intriigidega päris kokku puutunud"", Õhtuleht, 16. november 2014

• 1990. aastate algupoolel, kui olime riigina taasiseseisvunud, hakati märkmikkalendritesse ka populaarseid kirikupühi märkima. Nii soetasin minagi neist ühe, kuid mitte praktiliseks kasutamiseks, vaid õppeotstarbel - liikuvad pühad olid kopeeritud eelmise aasta kuupäevade järgi ja kalendritegijat ei häirinud sugugi ega tekitanud küsimust, miks suur reede on sel aastal esmapäeval ja emadepäev kolmapäeval. Sellised märkmikkalendrid olid kultuurilise järjepidevuse katkemise värvikateks näideteks. (lk 173)
  • Marju Kõivupuu, "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018

• Ta oli ise koguja, kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. Mälestusesemeid. Sedeleid, märkmeid, kuivatatud lilli oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene akvaariumikala - punane mõõksaba - oli nagu kuivatatud koorik vanas tikutoosis siidpaberi sees. Iga kunagi ostetud kinopilet, kuupäev ja filmi nimetus peale kirjutatud, oli mõnes sahtlis alles. Tagaküljele kirjutas ta, kellega koos ta filmi vaatas, ja mida ta sellest arvas. Oli kolm kategooriat. Head, üsna head ja kehvad. Ta polnud elu sees ühtegi postkaarti või kirja ära visanud. Enamik kõrtsiarveid oli sahtlis koos vanade liikmekaartide, rongipiletite, klassikaaslaste leerikaartidega. Ta kogus kõike, mida sai siduda eriliste sündmustega. Ta oli alati mõelnud, et oleks vahva, kui kõik need mälestusesemed tal kunagi tulevikus olemas on. Aga nüüd, kui ta lähenes neljakümnele, oli ta hakanud mõtlema, millal see aeg õigupoolest tuleb. Hetk, kui ta tänutundes sahtli lahti teeks ja saaks tasu oma pingutuste eest säilitada möödunud aega. Siiani oli kogu ainult tema südametunnistust vaevanud, kuna nendel harvadel kordadel, kui ta mõne pileti või teatrikava ära kaotas, oli ta kohutavalt kurb, et kogu pole enam täielik. Et järjepidevus on katkenud ja kontroll kaotatud. (lk 60-61)
  • Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004