Ta oli ise koguja, kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. Mälestusesemeid. Sedeleid, märkmeid, kuivatatud lilli oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene akvaariumikala - punane mõõksaba - oli nagu kuivatatud koorik vanas tikutoosis siidpaberi sees. Iga kunagi ostetud kinopilet, kuupäev ja filmi nimetus peale kirjutatud, oli mõnes sahtlis alles. Tagaküljele kirjutas ta, kellega koos ta filmi vaatas, ja mida ta sellest arvas. Oli kolm kategooriat. Head, üsna head ja kehvad. Ta polnud elu sees ühtegi postkaarti või kirja ära visanud. Enamik kõrtsiarveid oli sahtlis koos vanade liikmekaartide, rongipiletite, klassikaaslaste leerikaartidega. Ta kogus kõike, mida sai siduda eriliste sündmustega. Ta oli alati mõelnud, et oleks vahva, kui kõik need mälestusesemed tal kunagi tulevikus olemas on. Aga nüüd, kui ta lähenes neljakümnele, oli ta hakanud mõtlema, millal see aeg õigupoolest tuleb. Hetk, kui ta tänutundes sahtli lahti teeks ja saaks tasu oma pingutuste eest säilitada möödunud aega. Siiani oli kogu ainult tema südametunnistust vaevanud, kuna nendel harvadel kordadel, kui ta mõne pileti või teatrikava ära kaotas, oli ta kohutavalt kurb, et kogu pole enam täielik. Et järjepidevus on katkenud ja kontroll kaotatud. (lk 60-61)
