Sirgjoon

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse tegevusvabadus on paratamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop.


  • Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid üht mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu Prantsuse revolutsioon. Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.

Gravitatsiooniseadused ja aeg
"...elu haljas salus
mängivad kui taltsad kiskjad, keegi ei teadnud,
kui õrnad nad võivad olla!"


  • [Miss Brodie:] "On vaimukas öelda, et sirge on lühim tee kahe punkti vahel või et ring on tasapinnaline, ühe joonega tõmmatud kujund, mille iga punkt asub ühekaugusel fikseeritud keskpunktist. Aga see on ainult vaimukas. Igaüks teab, mis on sirgjoon või ring."


  • Vana nõia luuavars oli tuntud ja kardetud terves Lancre’i taevaaluses. Vanaema oli lendamisega alustanud küll üpris hilises elujärgus, kuid mõningaste esialgsete kõhkluste hajudes oli see harrastus talle meeldima hakanud nagu igivana kalapea porikärbsele. Paraku oli probleem selles, et Vanaema jaoks tähendas iga lend lihtsalt sirgjoont punkti A ja punkti B vahel ning ta oli võimetu leppima mõttega, et ka teistel õhureisijatel võiksid olla mingisugusedki õigused; see lihtne tõsiasi oli põhjustanud muutusi terve mandri rändlindude lennuskeemides. Kohalike lindude kiireloomuline evolutsioon oli tulemuseks andnud linnupõlvkonna, kes lendas selili, et alati oleks võimalik taeval valvas silm peal hoida.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 179-180


  • "Just. See on sirgjoon. Sa oled sirgjoone mõistest õieti aru saanud. Kuid mõtle korra: sinu tõmmatud joonel on algus ja lõpp, eks ole. Teisisõnu on tegemist vaid ühe osaga sirgest - lühima vahemaaga, mis ühendab kahte punkti. Tõelisel sirgjoonel ei ole ei algust ega lõppu. See ulatub lõpmatusse. Paraku aga on paberilehel omad piirid, nii nagu ka sinu võimetel on omad piirid, seega peame ühte lõiku joonest võtma kui näidet päris asjast. Ja veel, ükskõik kui terava noaga ja kui hoolikalt pliiatsit ka ei teritaks, jääb selle südamik ikka teatava paksusega. Sellest omakorda sünnib sirgjoone laius ja pindala. Järelikult on tõelise sirgjoone tõmbamine reaalsele paberile võimatu."
Jäin pliiatsiotsa vaatama.
"Aga kus on siis see tõeline sirgjoon? Mitte kusagil mujal, kui siinsamas," ütles professor rinnale koputades. Just nii nagu ta oli imaginaararvu seletades teinud. "Materiaalsete asjade, loodusnähtuste ja inimese emotsioonide poolt kontrollimatu igavene tõde on silmale nähtamatu. Samas suudab matemaatika selle ilminguid selgitada, seda väljendada ja keegi ei saa teda sel teel takistada."
  • Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012, lk 108-109


  • [Charles Wallace:] "Noh, viies mõõde ongi tesserakt. Sa lisad selle üle­jäänud neljale mõõtmele ja võid rännata läbi ruumi, ilma et peaksid pikka ringi tegema. Teisisõnu, Eukleidese keeles või vanamoodsas planimeetrias väljendudes ei ole sirgjoon sugugi lühim vahemaa kahe punkti vahel."