Miss Jean Brodie oma parimas eas

"Miss Jean Brodie oma parimas eas" (The Prime of Miss Jean Brodie) on Muriel Sparki 1961. aastal ilmunud romaan, üks tema tuntumaid teoseid, mis tõi autorile rahvusvahelise tuntuse ning tõstis ta oma kaasaegse Šoti kirjanduse tippude hulka. Romaanist on valminud draamaversioon, sellest on tehtud film (1969, nimiosas Maggie Smith) ja 7-jaoline teleseriaal (1978, nimiosas Geraldine McEwan).

Tsitaadid väljaandest: Muriel Spark, "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

"Ma topin teie noored pead elutarkust täis," oli miss Brodie nendele tol ajal öelnud. "Kõik mu õpilased kuuluvad eliiti, ühiskonna koorekihti." (lk 193)
"Vähemalt mitte sel ajal, kui ma olen oma parimas eas," ütles miss Brodie. "Praegused aastad on siiani veel minu parimad aastad. Tähtis on oma parimad aastad ära tunda, pidage seda alati meeles. Mu tramm tuleb. Karta on, et ma ei saa istekohta. On ju tuhande üheksasaja kolmekümne kuues aasta. Rüütellikkuse ajad on möödas." (lk 194)
Sandy ulatas pliiatsi Jennyle, öeldes: "Nüüd on sinu kord." Jenny kirjutas:

"Üheainsa käeliigutusega paiskas ta tüdruku onni kõige kaugemasse nurka, astus julgelt välja kuuvalgusse, hoolimata sellest et väljas tuiskas." (lk 203)

"Miss Brodie ütles, et nad kallistasid teineteist kirglikult, kui Hugh viimast korda puhkusel käis."

"Siiski ma ei arva, et nad riided seljast ära võtsid," lausus Sandy. "Kas sina arvad?"

"Ei arva. Ma ei kujuta seda ette," ütles Jenny.

"Mulle ei meeldiks seksuaalelu elada," märkis Sandy.

"Mulle ka mitte. Ma kavatsen abielluda rikkumatu mehega."

"Võta kommi." (lk 203)

Nüüd pidi Jenny koos emaga koju minema, sõitma trammiga üle Deani silla Edinburghi nõiduslikus novembrividevikus. Sandy lehvitas talle aknast järele, mõeldes, kas ka Jennyl on tunne, et ta elab kaksikelu, võitleb probleemidega, mida pole isegi miljonäril. Oli ju üldiselt teada, et miljonärid elavad kaksikelu. Õhtuleht libises nagu lõgismadu postkasti ja majja saabus äkki jälle kella kuuene õhtumeeleolu. (lk 204)
Aga miss Brodie taolised olid suured jutustajad ja feministid, ning nagu enamik feministe, nii rääkisid ka nemad meestega nagu mees mehega. (lk 223)
"Väljendeid nagu "meeskonnavaim" kasutatakse alati individuaalsuse, armastuse ja isiklike meeldimuste hävitamiseks," oli öelnud miss Brodie. "Mõisteid nagu "meeskonnavaim"," ütles ta, "ei tohi kasutada naiste suhtes, eriti kui nad pühendavad ennast kutsumusele, mille väärtused on mäletamatutest aegadest peale olnud sellele kontseptsioonile risti vastupidised — halastajaõde Florence Nightingale ei teadnud midagi meeskonnavaimust, tema kutsumuseks oli päästa inimese elu, ükskõik missugusesse meeskonda see inimene kuulus." (lk 253)
[Miss Brodie:] "On vaimukas öelda, et sirge on lühim tee kahe punkti vahel või et ring on tasapinnaline, ühe joonega tõmmatud kujund, mille iga punkt asub ühekaugusel fikseeritud keskpunktist. Aga see on ainult vaimukas. Igaüks teab, mis on sirgjoon või ring." (lk 256)
Igavushoogude peletamiseks ja argipäeva vajaduste ühendamiseks armastusega miss Brodie vastu hakkasid Sandy ja Jenny kevadsemestril igasuguseid lõbusaid lugusid miss Brodie kohta välja mõtlema, sidudes need väljamõeldised oma uute teadmistega. "Kui miss Brodie't kaaluti õhus ja pärast seda vees..." (lk 257-258)
Miss Brodie eitav suhtumine rooma-katoliku kirikusse põhines tema veendumusel, et see on kirik ebausklike jaoks ning et rooma-katoliku usku on ainult inimesed, kes ei taha iseseisvalt mõelda. Tema hoiak oli mõneti veider, sest oma temperamendilt sobis ta ainult rooma-katoliku kirikusse. Võimalik, et see oleks võtnud oma rüppe ja rahustanud tema mässavat hinge koos kõigi selle tõusude ja langustega, see oleks võinud ta isegi tasakaalustada. (lk 258-259)
[Miss Brodie:] Ärge unustage, et ma põlvnen Willie Brodie'st, soliidsest mehest, mööblitislerist, kes valmistas kummuteid ja kavandas uut moodi võllaseid, Edinburghi linnavalitsuse liikmest ja kahe armukese pidajast — kahe peale sünnitasid nad talle viis last. Minus räägib tema veri. Ta harrastas innukalt täringumängu ja kukevõitlust. Lõpuks kuulutas politsei ta tagaotsitavaks, sest ta oli aktsiisikontori paljaks varastanud — mitte et tal oleks raha tarvis olnud, aga öised murdvargused ahvatlesid teda nendega kaasneva hädaohu pärast. Ta muidugi arreteeriti välismaal ja toodi Tolboothi vanglasse, aga see oli paljas juhus. Ta suri rõõmsalt enda konstrueeritud võllapuul tuhande seitsmesaja kaheksakümne kaheksandal aastal. Olgu sellega kuidas on, aga niisugusest materjalist ma olen tehtud ning ma ei ole sallinud ega salli mingisuguseid rumalusi miss Ellenilt ega miss Alison Kerrilt. (lk 261)
Äkki pistsid Sandy ja Jenny ilma omavahel kokku leppimata jooksma — nagu rändlinnud, kes alistuvad instinktile; nad jooksid piki kivist randa vastu loojanguvalgusele, ja kui nad miss Brodie juurde tagasi tulid, siis rääkis ta nendele oma suvevaheajast, mil ta kavatses paksuks toidetud mr. Lowtheri maha jätta, et ta õdede Kerride abil ise enda eest hoolitseks, ja sõita välismaale, sel aastal mitte Itaaliasse, vaid Saksamaale, kus kantsleriks pidi saama Hitler, Thomas Carlyle'i taoline prohvetlik kuju, palju kindlam mees kui Mussolini. Ta ütles, et Saksa pruunsärklased on needsamad mis Itaalia mustsärklased, ainult et nende peale võib kindlamalt loota. (lk 269)
[Miss Brodie:] Kõik need keskkooliõpetajad on labased materialistid, nad kuuluvad kõik Fabiani ühingusse ja on patsifistid. Just niisuguste veendumuste vastu on mr. Lowther, mr. Lloyd ja mina ise, kui me ei võitle parajasti selle kitsarinnalise, poolharitud kamba vastu, kes töötab algkoolis. (lk 277)
Miss Gaunt ja õed Kerrid — kõige reaalsemad ja erapoolikumad isikud, keda Sandy tundis —, ei varjanud üldse oma veendumust, et jumal on tegelikult valmistanud igaühele juba enne nende sündimist ebameeldiva üllatuse, mis ootab neid pärast surma. Hiljem Johann Calvinit lugedes leidis Sandy, et kui kalvinismi populaarsed kontseptsioonid on mõneti ekslikud, siis selles tõlgenduses siiski midagi väära ei ole, niisugune arusaamine peegeldas küll mitte täielikku, aga siiski küllaldast arusaamist Calvini põhilisest teesist selle kohta, et jumalale pakub rahuldust mõningaid inimesi eksiteele viia, kinkides nendele illusiooni pääsemisest ja rõõmust, et üllatus, mis neid lõpuks ootab, mõjuks veelgi ebameeldivamalt. (lk 278)
Ja niisamuti, peaaegu alateadlikult, hakkas ta [Sandy] taipama, mis peitub miss Brodie tegude taga, kes oli valinud iseenda selleks isikuks, kes annab endale kõik patud andeks ja kes valis endale elu, mis pakkus talle märksa suuremal määral enesetapja eksootilist mõnu, kui ta oleks saanud siis, kui ta oleks hakanud lihtsalt jooma nagu teised vanatüdrukud, kes ei suutnud seda elu enam välja kannatada. (lk 279)
"Niisuguste probleemide lahendamisel ei ole minust eriti asja," ütles Sandy. Monica polnud lootnudki, et ta teda eriti aidata saaks, sest ta tundis Sandyt juba ammust ajast, aga inimestest, keda oled tundnud juba ammust ajast, pole kunagi eriti abi. (lk 289)
Septembri alguses helistas miss Brodie Sandyle ja palus teda endale külla. Ta oli just tagasi jõudnud Saksamaalt ja Austriast, kus valitsevat nüüd hiilgav kord. Pärast sõda, kui nad Braid Hillsi hotellis istusid, tunnistas miss Brodie Sandyle: "Hitler oli siiski üsna vastik." Aga sel ajal oli ta tulvil reisimuljeid ning kindlalt veendunud, et uus kord päästab maailma. Sandyl oli igav teda kuulata, talle näis, et maailma pole vaja päästa, aitab sellest, kui kergendada vaeste inimeste elu Edinburghi tänavatel ja agulites. (lk 290)