Onn

Proosa

Margarita nägi unes tundmatut paika — see oli troostitu ja rusuv varakevadise pilves taeva all. Ja hääletu künnivareste parv lendamas üle selle halli, räbalais ja tõttava taeva. Mingi igerik sild, selle all sogane kevadine jõgi. Viletsad ja armetud poolraagus puud. Üksik haab ja kaugemal puude vahel mingite peenarde taga onn, kas köök või saun või tont teab mis!

Ja siis, kujutage ette, vajub selle onni uks lahti ja lävele astub tema. See on üsna kaugel, kuid kõik on selgesti näha. Ta riided on räbalais, ei saa arugi, mis tal seljas on. Juuksed on sassis, põsed habemesse kasvanud. Silmad on haiglased, ärevad. Ta viipab Margaritale käega, kutsub teda. Margarita jookseb liikumatut õhkuahmides üle mätaste tema poole ja … ärkab. (19. ptk, "Margarita")

Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, sari: "XX sajandi raamat", Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 209-210

Niipea kui me järve äärde jõudsime, lippasime kohe vaatama, kas on ka midagi järel neist onnidest, mis me läinud aastal ehitasime. Aga seal olid ainult mõned kuivanud kadakad ja muud prahti, mis me siinsamas minema viskasime. Meil Britta ja Annaga on onn suure kuuse all. Selle oksad ulatuvad peaaegu maani. Isa ja on Erik raiuvad meile kadakaid, mis me kuuse ümber püsti paneme, nii et ainult ühte kohta jääb avaus, mille kaudu me sisse ja välja poeme. Maa peale laotame paksult kuuseoksi, mille peal magada.

Kui me onniga valmis saime, läksime poiste oma vaatama. Nende onn on alati kaljulõhes, nad katavad selle pealt kaigaste ja puuokstega, nii et need on justkui katuseks. Magamise jaoks on neil ka muidugi kuuseoksad.

"Oleks hea, kui selles onniski tüdrukutest rahu saaks," ütles Lasse meie tulles.

Siis ütlesid ka Bosse ja Olle, et oleks hea tüdrukutest rahu saada.

"Aga palume väga," ütles Britta. "Meil on endil hoopis parem onn kui see väike igerik siin." (ptk "Vähipüügil", lk 563-564)

Astrid Lindgren, "Bullerby lapsed", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Jutte", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 316–574

"Ma kolin minema ja ehitan endale metsa äärde onni!" hüüdis vanaisa ja ronis rattale.

"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja …" Vanaema murdis käsi.

Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."

"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta.

Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", Tallinn: Tänapäev, 2015, lk 61