Mine sisu juurde

Mihhail Bulgakov

Allikas: Vikitsitaadid
Mihhail Bulgakov (1928)

Mihhail Afanasjevitš Bulgakov (15. mai (vkj 3. mai) 1891 Kiiev – 10. märts 1940 Moskva) oli vene kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud mitmed tema teosed, sh "Koera süda", "Valge kaardivägi", "Saatuslikud munad", "Teatriromaan" ja "Meister ja Margarita".


  • Vene kirjasõna laial väljal NSV Liidus olin mina üks ja ainus kirjanduslik hunt. Mul soovitati kasukas üle värvida. Tobe soovitus. On's hunt värvitud, on's hunt pügatud, ta pole niikuinii puudlisarnane. Minuga ka käituti kui hundiga. Ning mitu aastat aeti mind kirjandusliku aia reeglite kohaselt tarastatud õues taga. Viha ma ei pea, kuid ma olen väga väsinud...
    • На широком поле словесности российской в СССР я был один-единственный литературный волк. Мне советовали выкрасить шкуру. Нелепый совет. Крашеный ли волк, стриженый ли волк, он всё равно не похож на пуделя. Со мной и поступили как с волком. И несколько лет гнали меня по правилам литературной садки в огороженном дворе. Злобы я не имею, но я очень устал…
    • kirjast Stalinile, 30. mai 1931

"Teatriromaan"[muuda]

Tõlkinud Vidrik Kivilo, Loomingu Raamatukogu, nr 19–21, 1966. Originaali tiitel: М. Булгаков, Театральный роман (Ajakiri «Новый мир» nr. 8, 1965. a.)

Eessõna[muuda]

  • Pean lugejat hoiatama, et minul ei ole käesolevate ülestähenduste kirjapanemisega mingit pistmist ja need sattusid minu kätte õige iseäralikel ja kurbadel asjaoludel.
Just samal päeval, kui Sergei Leontjevitš Maksudov möödunud kevadel Kiievis endalt elu võttis, sain tema poolt ennakult postipandud ülipaksu panderolli ja kirja.
Panderollis olid käesolevad ülestähendused, kirja sisu aga oli üllatav.
Sergei Leontjevitš teatas, et kingib elust lahkudes oma ülestähendused mulle, et mina, tema ainukene sõber, need läbi vaataksin ja oma nime all trükki annaksin.
Lahkunu viimne, olgugi kummaline soov!
[---]
Nüüd teiseks: pean lugejale teatama, et kadunul ei olnud eluilmas mingit kokkupuutumist ei näitekirjanduse ega teatriga; ta oli oma eluajal see, kes ta oli — ajalehe "Aurulaevanduse Teataja" väike kaastööline, kes üksainus kord esines kirjanikuna, ja ka siis edutult: Sergei Leontjevitši romaani ei trükitud ära.
Järelikult kujutavad Maksudovi ülestähendused vaid tema fantaasia, ja kahjuks haiglase fantaasia vilja. Sergei Leonjevitš kannatas nimelt melanhoolia all, mis ei ole mitte üks meeldiv haigus. (lk 3)

11. peatükk. "Ma õpin teatrit tundma"[muuda]

  • Kontor koosnes kahest osast: esimene oli kitsas toauberik. Väljast viis sinna niivõrd keeruline trepp, et igaüks, kes esmakordselt teatrisse tuli, kukkus ilmtingimata. Esimeses toapugerikus istusid kaks käskjalga: Katkov ja Bakvalin. Nende ees laual oli kaks telefoni, ja need telefonid helisesid peaaegu vahetpidamata.
Õige pea sain ma aru, et mõlema telefoniga helistatakse ühele ja samale inimesele, ja see inimene asus kõrvaltoas, mille uksel rippus silt:
Sisekorra ülem
Filipp Filippovitš Tulumbassov.
Nii populaarne nagu Tulumbassov ei olnud keegi Moskvas ja ei saa arvatavasti ka iial olema. Mulle tundus, et kogu linn trügis telefoni teel Tulumbassovi jutule, ja kordamööda ühendasid Katkov ning Bakvalin Filipp Filippovitšiga neid, kes ihkasid temaga rääkida.
Mulle on kas keegi rääkinud, või olen ma seda unes näinud, et Julius Caesar olevat olnud võimeline üheaegselt mitut asja tegema, näiteks midagi lugema ja kedagi kuulama.
Üks mis kindel — Julius Caesar oleks kõige haledamal kombel pea kaotanud, kui teda oleks pandud Filipp Filippovitši kohale. Peale nende kahe telefoni, mis tirisesid Bakvalini ja Katkovi käte all, oli Filipp Filippovitši enda ees veel kaks, üks vana tüüpi telefon aga rippus seina peal. (lk 74-75)
  • Kolm telefoni helisesid ega jäänud hetkekski vait, mõnikord aga täitis väikest kabinetti kõigi kolme rõkatus korraga. Filipp Filippovitši ei häirinud see põrmugi. Parema käega võttis ta parempoolse telefoni toru, pani õlale ja surus vastu põske, vasakusse kätte võttis ta teise toru ja surus vastu vasakut kõrva. Kuna parem käsi sai vabaks, võttis ta sellega vastu ühe talle ulatatud sedelitest ja hakkas ühtaegu kõigi kolmega rääkima — vasakule ja paremale telefonitorusse, seejärel külastajaga, siis jälle vasakule, paremale, külastajaga. Paremale, külastajaga, vasakule, vasakule, paremale, paremale.
[---]
Kogemuste põhjal hakkasin mõistma, et minu ees on suur inimestetundja. Kui ma seda taipasin, valdas mind ärevus ja südame alt läks külmaks. Jah, minu ees oli haruldane psühholoog. Ta tundis inimesi kuni nende viimse hingesopini. Ta aimas nende salasoove, luges ära nende kired ja pahed, ta teadis kõik, mis neis varjul on, ka head. Peaasi aga — ta teadis nende õigusi. Ta teadis, kes ja millal peab teatrisse tulema, kellel on õigus istuda neljandas reas ja kes peab kõõluma rõdul või istuma trepiastmel hullumeelses lootuses, et ehk vabaneb äkki imekombel mõni istekoht. (lk 77)
  • Ja miks ta poleks pidanud inimesi tundma, kui tema silme eest oli viieteistkümne aasta jooksul läbi käinud kümneid tuhandeid inimesi. Nende seas oli insenere, kirurge, naisteorganisatsioonide juhte, riigiraha raiskajaid, koduperenaisi, masiniste, õppejõude, metsosopraneid, ehitajaid, kitarrimängijaid, taskuvargaid, hambaarste, tuletõrjujaid, kindla elukutseta näitsikuid, fotograafe, planeerijaid, lendureid, Puškini uurijaid, kolhoosiesimehi, sala-kokotte, džokisid, montööre, universaalkaupluste müüjaid, üliõpilasi, juuksureid, konstruktoreid, endisi majaomanikke, naispensionäre, külakoolmeistreid, veinimeistreid, tšelliste, mustkunstnikke, lahutatud naisi, kohvikudirektoreid, pokkerimängijaid, homöopaate, klaverisaatjaid, grafomaane, konservatooriumi piletimüüjaid, keemikuid, dirigente, kergejõustiklasi, maletajaid, laborante, hulguseid, raamatupidajaid, skisofreenikuid, degustaatoreid, maniküürijaid, arveametnikke, endisi vaimulikke, spekulante, fototehnikuid. (lk 78)

16. peatükk. "Õnnestunud abielu"[muuda]

  • Ja väiklane kadedus Ostrovski vastu pures mu kirjanikusüdant. Kõik see puudutas küll nii-ütelda erandjuhtumit, minu näidendit. Aga oli midagi palju tähtsamat. Närvetuna armastusest Sõltumatu teatri vastu, pääsmatult tema küljes kinni nagu sitikas nõela otsas, käisin ma igal õhtul etendusi vaatamas … (lk 148, romaani viimased sõnad)

Järelsõna[muuda]

  • … Siinkohal katkeb romaan, mida M. Bulgakov ei jõudnud lõpetada ja mida ta kirjutas ilmselt erilise lootuseta, et see ära trükitakse. (lk 149)
    • (Andmed võetud K Rudnitski järelmärkustest M. Bulgakovi 1965. a. Moskvas ilmunud näidendite valikkogule.)

"Meister ja Margarita"[muuda]

Tsitaadid väljaandest "Meister ja Margarita". Tallinn: Perioodika, 1995, Europeia sari nr 32. Tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa. Kui tsitaadi juures on märgitud teine aastaarv, siis: Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, sari: "XX sajandi raamat", Tallinn: Eesti Raamat, 1968.

1. peatükk. Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega[muuda]

  • Nagu hiljem selgus, vesteldi Jeesus Kristusest. Lugu oli selles, et toimetaja oli luuletajalt tellinud ajakirja järgmise numbri jaoks pika usuvastase poeemi. Ivan Nikolajevitš kirjutas poeemi valmis ja isegi väga kiiresti, aga kahjuks ei jäänud toimetaja sellega sugugi rahule. Bezdomnõi oli oma poeemi peategelast, see on Jeesust, kujutanud väga mustades värvides, ja ometi oli toimetaja arvates vaja poeem põhjalikult ümber teha. Praegu pidas toimetaja autorile peaaegu loengut Jeesuse kohta, et rõhutada luuletaja põhilist viga.
On raske öelda, millega Ivan Nikolajevitš alt läks, kas see oli liiga võimas kujutlusjõud või see, et asi, millest ta kirjutas, oli talle täiesti võõras, kuid Jeesus tuli tal välja nagu elav, kuigi mitte just veetlev tegelane. (lk 8-9)
  • [Woland:] "Aga mind vaevab hoopis teine küsimus: kui jumalat ei ole, kes siis, küsin ma, juhib inimese elu ja üldse korraldab kõike maa peal?"
"Inimene ise juhibki," kiirustas Bezdomnõi vihaselt vastama sellele, ausalt öelda mitte just väga selgele küsimusele.
"Andke andeks," kostis tundmatu leebelt, "aga selleks et juhtida, peab ometi olema täpne plaan mingi vähegi pikema aja peale. Lubage küsida, kuidas saab inimene juhtida, kui tal ei ole võimalik koostada mingit plaani isegi naeruväärselt lühikese aja peale, ütleme näiteks tuhande aasta peale, rääkimata sellest, et ta ei või pead anda isegi oma homse päeva eest? Tõepoolest," pöördus tundmatu nüüd Berliozi poole, "kujutage näiteks ette, et teie hakkate juhtima, korraldama teiste ja enda asju ja saate sellest alles maigu suhu ning äkki selgub, et teil on … kheh … kheh … kopsusarkoom …" Siinkohal välismaalane naeratas magusalt, nagu pakuks mõte kopsusarkoomist talle lõbu. "Jah, sarkoom …" kordas ta kõlavat sõna, pilutades silmi nagu kass päikese käes, "ja teie juhtimisel on lõpp! Mitte kellegi saatus peale enda oma ei paku teile enam huvi. Sugulased hakkavad teile valetama. Teie aga tunnete, et midagi on korrast ära, ja tormate õpetatud arstide juurde, siis soolapuhujate ja võib-olla koguni ennustajate juurde. Nii üks kui teine ja ka kolmas on täiesti mõttetu, nagu te isegi aru saate. Ja kõik lõpeb traagiliselt: mees, kes alles hiljuti arvas, et ta midagi juhib, lamab äkki liikumatult puukastis ja ligimesed, mõistes, et lamajast pole enam mingit kasu, põletavad ta ahjus ära. Võib aga veel hulleminigi minna. Näiteks kavatseb inimene sõita Kislovodskisse," siinkohal vaatas välismaalane silmi pilutades Berliozi otsa, "aga ei saa sellist, esimesel pilgul päris tavalist reisigi tehtud, sest äkki ta komistab asja ees, teist takka tänaval ja jääb trammi alla! Ka te tõesti tahate öelda, et inimene ise sättis kõik nii? Kas poleks õigem arvata, et teda juhib hoopis keegi teine?" Ja välismaalane naeris imelikult. (lk 13)
  • [Woland:] "[---] Ah jaa, tahaksin teilt küsida, kui see saladus ei ole, mida te täna õhtul teete?"
[Berlioz:] "Saladus see ei ole. Lähen nüüd koju Sadovaja tänavale, ja õhtul kell kümme on MASSOLIT-is koosolek, mida ma juhatan."
"Ei, see on täiesti võimatu," oli välismaalane kategooriline.
"Kuidas nii?"
"Aga sellepärast," vastas välismaalane ja vaatas pilukil silmi taevasse, kus mustad linnud õhtujaheduse saabumist aimates tegid hääletuid poognaid, "et Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis selle ka maha pillata. Nii et koosolek jääb ära." (lk 14-15)

2. peatükk. Pontius Pilatus[muuda]

  • [Ješua:] "Need head inimesed," alustas vang, lisades kiiresti: "hegemoon," ja jätkas: "pole midagi õppinud ja ajasid segi kõik, mis ma rääkisin. Ma hakkan üldse pelgama, et see segadus võib kesta väga pikka aega. Ja see tuleb ainult sellest, et ta minu juttu valesti üles kirjutab."
Saabus vaikus. Nüüd vaatasid mõlemad valust piinatud silmad vangi raske pilguga.
"Kordan sulle, ja viimast korda, ära teeskle hullu, röövel," lausus Pilatus leebelt ja ühetooniliselt, "sinu juttu pole palju kirja pandud, kuid nendest ülestähendustest piisab, et sind üles puua."
"Ei, ei, hegemoon," ütles vang — ta oli üleni pingul soovist ennast uskuma panna —, "see on üks kitsenahast pärgamendiga mees, kes aina käib ja kirjutab. Ma vaatasin ükskord seda pärgamenti ja kohkusin ära. Ma pole iial rääkinud niisuguseid asju, nagu tal kirjas oli. Põleta ära oma pärgament, ma palun sind, vannutasin ma teda. Aga ta kiskus mul selle käest ja jooksis minema."
"Kes see oli?" küsis Pilatus põlastavalt ja katsus meelekohta.
"Leevi Matteus," oli vang meelsasti nõus seletama. (lk 20)

7. peatükk. Jube korter[muuda]

  • [Woland:] "Tahaks loota, et teil on nüüd mu nimi meelde tulnud?"
Ent Stjopa naeratas vaid häbelikult ja laiutas käsi.
"Kuulge ometi! Mulle näib, et te jõite eile viina peale veel portveini. Taevas hoidku, kes siis niimoodi teeb?!"
"Ma palun teid, jäägu see ainult meie vahele," tegi Stjopa end alandlikuks.
"Aga muidugi, muidugi! Ainult Hustovi eest, mõistagi, ei saa ma pead anda."
"Kas te siis tunnete Hustovit?"
"Eile teie kabinetis nägin korraks seda indiviidi, kuid piisab ühest pilgust, et mõista — ta on tõbras, keelekandja, pugeja ja tallalakkuja."
"Tõsi mis tõsi!" mõtles Stjopa, keda hämmastas Hustovi nii õige, täpne ja lühike iseloomustus. (lk 67-68)

13. peatükk. Kangelase ilmumine[muuda]

  • "Teile ei meeldi mu luuletused, jah?" päris Ivan uudishimulikult.
"Mitte üks raas ei meeldi."
"Missuguseid te lugenud olete?"
"Ma pole neid üldse lugenud," ütles külaline närviliselt.
"Kuidas te siis öelda oskate?"
"Aga mis selles imelikku on?" vastas külaline. "Nagu ma poleks teisi lugenud. Või on sedakorda tegemist … imega? Hästi, olen valmis uskuma. Öelge ise, on teie värsid head?"
"Nad on jõledad!" ütles Ivan äkki avameelselt ja julgelt.
"Ärge kirjutage enam!" palus võõras härdalt.
"Tõotan ja vannun!" lausus Ivan pühalikult. (lk 111)
  • [Meister:] "Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid.
Nii tabab välk, nii tabab soome puss. [---]" (lk 117)

18. peatükk. Külastajad, keda seiras ebaõnn[muuda]

  • [Woland:] "Peekritäis veini? Valget, punast? Millise maa veini te sellel kellaajal eelistate?"
[Andrei Fokitš:] "Tänan alandlikult … ma ei joo …"
"Kahju! Ehk tahaksite siis täringut mängida? Või meeldib teile mõni muu mäng? Doomino, kaardid?"
"Ma ei mängi," ütles einelauapidaja juba väsinult.
"Paha lugu," leidis peremees. "Öelge mida tahate, aga meestes, kes väldivad veini ja mänge, veetlevate naiste seltskonda ja vestlust pidulaua taga, on midagi pahaendelist. Niisugused inimesed on kas raskesti haiged või vihkavad salajas ligimesi. Tõsi küll, on võimalikud ka erandid. Nende seas, kes on minuga koos pidulauda istunud, on vahel ette tulnud lausa imetlusväärseid lurjuseid! [---]" (lk 173)

19. peatükk. Margarita[muuda]

  • Järgne mulle, lugeja! Kes ütles sulle, et maailmas ei ole tõelist, truud ja igavest armastust? Lõigatagu sellel valetajal suust ta nurjatu keel! (lk 183)
  • Margarita nägi unes tundmatut paika — see oli troostitu ja rusuv varakevadise pilves taeva all. Ja hääletu künnivareste parv lendamas üle selle halli, räbalais ja tõttava taeva. Mingi igerik sild, selle all sogane kevadine jõgi. Viletsad ja armetud poolraagus puud. Üksik haab ja kaugemal puude vahel mingite peenarde taga onn, kas köök või saun või tont teab mis!
Ja siis, kujutage ette, vajub selle onni uks lahti ja lävele astub tema. See on üsna kaugel, kuid kõik on selgesti näha. Ta riided on räbalais, ei saa arugi, mis tal seljas on. Juuksed on sassis, põsed habemesse kasvanud. Silmad on haiglased, ärevad. Ta viipab Margaritale käega, kutsub teda. Margarita jookseb liikumatut õhkuahmides üle mätaste tema poole ja … ärkab. (1968, lk 209-210)

23. peatükk. Saatana suur ball[muuda]

  • [Woland:] "[---] Te olete alati olnud selle teooria tuline pooldaja, mis räägib, et pärast pea otsastlõikamist lakkab inimene elamast, ta muutub põrmuks ja kaob olematusse. Mul on heameel teatada teile oma külaliste juuresolekul, kes küll kujutavad endast hoopis teise teooria tõestust, et teie teooria on igati soliidne ja vaimukas. Tõsi küll, ma ei tea ühtki teooriat, mis oleks rohkem väärt kui mõni teine. Nende hulgas on aga olemas ka niisugune, mis ütleb, et igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse ja mina joon rõõmsal meelel karikast, milleks teie muutute, olemise terviseks!" (lk 230)

24. peatükk. Meistri äratoomine[muuda]

  • "Noh, kas olete väga ära vaevatud?" küsis Woland.
"Oh ei, messire," vastas Margarita, kuid vaevukuuldavalt.
"Noblesse oblige, tähendas kass ja kallas Margaritale pitsi mingit läbipaistvat vedelikku.
"On see viin?" küsis Margarita nõrgal häälel.
Kass oli nii solvunud, et pidi äärepealt toolilt üles kargama.
"Taevake, kuninganna," kähistas ta, "ma poleks eales söandanud daamile viina valada. See on puhas piiritus!" (lk 232)
  • "Me panime teid proovile," ütles Woland, "ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise. Istuge, uhke naine!" (lk 237)
  • "Ma tahan, et mulle otsekohe, silmapilk antaks tagasi mu armastatud meister," ütles Margarita ja ta nägu tõmbles. (lk 239)
  • "Kas te teate, kellega te praegu räägite?" küsis Woland tulnukalt. "Kelle pool te olete?"
"Tean küll," vastas meister, "mu naabriks hullumajas oli see noormees, Ivan Bezdomnõi. Ta rääkis mulle teist."
"Ah muidugi, muidugi," kostis Woland, "mul oli rõõm selle noormehega Patriarhi tiikide ääres kohtuda. Ta pidi minu enda peaaegu hulluks ajama, tõestades mulle, et mind pole olemas. Aga teie, kas teie usute, et see olen tõepoolest mina?"
"Tuleb uskuda," ütles tulnukas, "kuigi oleks rahulikum teid hallutsinatsiooniks pidada. Ma palun vabandust," lisas ta, taibates öeldu mõtet.
"Kui on rahulikum, eks siis pidage," lausus Woland viisakalt.
"Ei, ei!" kohkus Margarita ja raputas meistrit õlast. "Tule mõistusele! See on tõepoolest tema!"
Kass ei läbenud nüüdki vait olla.
"Mina aga olen päris tõesti hallutsinatsiooni moodi. Vaadake minu profiili kuuvalgel." Kass tatsas kuu valgusviirgu ja tahtis veel midagi lisada, kuid teda paluti vaikida, mispeale ta tähendas: "Hea küll, olen valmis vaikima. Olen vaikiv hallutsinatsioon." (lk 241)
  • "Öelge, miks nimetab Margarita teid meistriks?" küsis Woland.
Too muigas ja vastas:
"See on andestatav nõrkus. Ta on liiga heas arvamises romaanist, mille ma kirjutasin."
"Millest romaan räägib?"
"Pontius Pilatusest."
Nüüd lõid küünlaleegid uuesti kõikuma ja hubisema ning nõud laual tinisesid — Woland naeris kõuehäälel, kuid see naer ei ehmatanud ega üllatanud kedagi. ..
"Millest, millest? Kellest?" küsis Woland ega naernud enam. "See on vapustav! Lubage mul vaadata." Ta sirutas käe, peopesa ülespidi.
"Kahjuks ei saa ma seda teha," vastas meister, "sest ma põletasin ta ahjus ära."
"Andke andeks, aga ma ei usu," vastas Woland, "see ei ole võimalik, käsikirjad ei põle." (lk 241-242)
    • Рукописи не горят.
  • [Peemot:] "Meeldiv kuulda, et te nii viisakalt kassi poole pöördute. Kasse miskipärast tavaliselt sinatatakse, kuigi ükski kass pole iial kellegagi sinasõprust joonud." (lk 244)
  • ""Käesolevaga tõendatakse, et dokumendi ettenäitaja, Nikolai Ivanovitš, veetis mainitud öö saatana ballil, olles seal tegev transpordivahendina …" Pane, Hella, sulud ja sulgudesse märgi "orikas". Allkiri — Peemot."
"Aga kuupäev?" piiksatas Nikolai Ivanovitš.
"Kuupäevi me ei pane, kuupäevaga pole tõend maksev," vastas kass ja viskas allkirja alla. (lk 245)

25. peatükk. Kuidas prokuraator püüdis päästa Karioti Juudast[muuda]

  • [Afranius:] "Prokuraator ei salli Jeršalaimi?" küsis külaline lihtsameelselt.
"Kuulge nüüd ometi!" ütles prokuraator naeratades. "Maa peal ei ole lohutumat paika kui see siin. Ma ei räägi loodusest! Ma jään alati haigeks, kui siia pean sõitma. Aga see üksi poleks veel nii hull. Kuid need pühad! Maagid, imetegijad, võlurid, palverändurite karjad!… Usuhullud, puha usuhullud! Kuidas mu närve rikkus kas või see messias, keda nad tänavu äkitselt ootama hakkasid! Iga hetk pelga, et tuleb mõne ebameeldiva verevalamise tunnistajaks olla… Muudkui manööverda vägedega, loe ettekandeid ja kaebekirju, kusjuures pooled neist käivad sinu enda kohta! [---]" (lk 255)
  • [Pilatus:] "[---] Andmed on aga sellised, et üks Ha-Notsri salajasi sõpru, kes on vapustatud selle rahavahetaja kohutavast reeturlikkusest, on oma kaaslastega kokku leppinud tappa ta täna öösel ning toimetada reetmise eest saadud raha ülempreestri paleesse koos kirjaga: "Võtke tagasi oma neetud raha!""
[---]
".. Seepärast palungi ma teid see asi enda peale võtta, see tähendab, teha kõik selleks, et Juudas Kiriafist oleks hästi valvatud."
"Hegemooni käsk täidetakse," alustas Afranius, "kuid ma pean hegemooni rahustama: kurjategijate plaani on erakordselt raske täide viia. Mõelda vaid," külaline heitis rääkides pilgu selja taha ja jätkas: "Otsida inimene üles, ta maha lüüa ja veel välja uurida, palju ta sai, ning jõuda raha Kaifa kätte tagasi toimetada — ja seda kõike üheainsa öö jooksul? Täna?"
"Ja ometi tapetakse ta täna," kordas Pilatus kangekaelselt, "ma aiman seda ette, ma ütlesin ju teile! Pole veel juhtunud, et mu eelaimus oleks mind petnud." Värin jooksis üle prokuraatori näo ja ta hõõrus korraks käsi.
"Kuulan," lausus külaline alistunult, tõusis, sirutas end ja küsis äkki karmilt: "Nii et ta tapetakse, hegemoon?"
"Jah," vastas Pilatus. "Ja ma võin loota vaid teie imeteldavale osavusele." (lk 258-259)

27. peatükk. Korter nr. 50 lõpp[muuda]

  • "Ei hulla, ei puutu kedagi, parandan priimust," ütles kass pahuralt, "ja pean oma kohuseks hoiatada, et kass on iidsest ajast puutumatu loom." (lk 287)
    • — Не шалю, никого не трогаю, починяю примус,— недружелюбно насупившись, проговорил кот,— и еще считаю своим долгом предупредить, что кот древнее и неприкосновенное животное.

28. peatükk. Korovjevi ja Peemoti viimased seiklused[muuda]

  • "Dostojevski on surnud," ütles naine, kuid mitte eriti kindlalt.
"Protesteerin!" hüüdis Peemot innukalt. "Dostojevski on surematu!" (lk 296)

29. peatükk. Meistri ja Margarita saatus on otsustatud[muuda]

  • [Woland:] "Aga miks te ei võta teda enda juurde, valgusesse?"
"Ta pole valgust ära teeninud, ta on ära teeninud rahu," vastas Leevi kurvalt. (lk 302)

32. peatükk. Andeksandmine ja igavene varjupaik[muuda]

  • "Teie romaan loeti läbi," Woland pööras näo meistri poole, "ja öeldi vaid niipalju, et kahjuks on ta lõpetamata. Mina aga tahtsin teile näidata teie kangelast. Umbes kaks tuhat aastat istub ta siin lagedal ja magab, kuid täiskuu ajal, nagu näete, vaevab teda unetus. See ei piina mitte üksi teda, vaid ka tema ustavat valvurit, koera. Kui on tõsi, et argus on kõige hirmsam pahe, siis koerale ei saa seda vist süüks panna. Äike oli ainuke asi, mida vapper peni pelgas. Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab." (lk 318)
  • [Woland:] "Oo kolmekordselt romantiline meister, kas te tõesti ei tahaks jalutada oma sõbratariga õitselepuhkevate kirsipuude all ja kuulata õhtuti Schuberti muusikat? Kas teile tõesti ei meeldiks kirjutada hanesulega küünalde valgel? Kas te tõesti ei tahaks Fausti kombel retordi juures valvata lootuses, et teil õnnestub luu uus homunkulus? Sinna, sinna! Seal ootab teid juba kodu ja vana teener, küünlad põleva juba ja kustuvad varsti, sest otsekohe jõuab teie juurde koit. See on teie tee, meister, see on teie tee! Hüvasti, mul on aeg minna!"
"Hüvasti!" hüüdsid Wolandile Margarita ja meister nagu ühest suust. [---] Hommikupäikese esimeste kiirte säras läks meister oma sõbratariga üle väikese sammaldunud kividest silla. Nad jõudsid sellest üle. Teineteisele ustavaks jäänud armastajad jätsid oja seljataha ja sammusid edasi mööda liivast rada.
"Kuula hääletust," ütles Margarita meistrile ja liiv sahises tema paljaste jalgade all, "kuula ja naudi vaikust. Vaata, seal ees on su igavene kodu, mis anti sulle tasuks. Ma näen juba veneetsia akent, ja viinamarjavääte, mis ulatuvad katuseni. See on su kodu, su igavene kodu. Sa uinud seal õhtuti, võidunud ja igavene öömüts peas, sa uinud, naeratus suul. Uni kosutab sind ja sa saad targaks. Ja mind ära ajada sa enam ei saa. Mina olen see, kes valvab su und."
Nii rääkis Margarita, astudes koos meistriga oma igavese kodu poole, ja meistrile näis, et Margarita sõnad voolavad just niisamuti, nagu voolas vaikselt vulisedes seljataha jäänud oja … (1968, lk 338-339)


Vikipeedias leidub artikkel