Itaalia

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Martinus Rørbye, "Väljak Amalfis" (1835)
María Isabel de Borbón y Borbón-Parma (1789-1848), "Napoli vaade", s.d.
Johann Köler (1826-1899), Itaalia maastik, s.d.
Frances Elizabeth Wynne, "Savona, märts 1860)
Emmy Lischke, "Vaade Itaalia linnast" (1888)
Konrad Mägi, "Itaalia maastik" (1922)
Helen Kiner McCarthy, "Taormina vaade" (u 1925)
Stephanie Hollenstein, "Cetara" (1931)

Proosa[muuda]

  • Sest vaevalt jätab Roomas lausmaskuliinsus teile muljet avaldamata, ja milline ka poleks lausmaskuliinsuse väärtus riigile, võib ometi pidada küsitavaks selle mõju luulekunstile. Igatahes ajalehtede andmetel andvat Itaalias tunda teatud murelikkus ilukirjanduse pärast. Koos on istunud akadeemikud, kelle ülesanne on "edendada itaalia romaani". "Päritolult või panganduses, tööstuses või fašistlikes korporatsioonides silma paistvad mehed" tulid hiljaaegu kokku ning arutasid asja ning Duce'le saadeti telegramm, milles väljendati lootust, et "fašistlik ajastu sünnitab varsti enda väärilise luuletaja". Me võime kõik selle vaga sooviga ühineda, kuid on kahtlane, kas luule saab tulla inkubaatorist. Luulel peaks olema nii isa kui ka ema. Karta on, et fašistlik luuletus saab olema pisike jõle nurisünnitis, milliseid mõne maakonnalinna muuseumis klaaspurgis näha võib.


  • "Kus ta seal Euroopas siis täpsemalt on?" küsis Tom, ehkki see ei läinud talle küünemusta võrdki korda.
"Rannakülas nimega Mongibello, see jääb Napolist lõunasse. Seal polevat isegi raamatukogu. Richard purjetab ja maalib. Ostis maja. Tal on oma sissetu­lek — mitte eriti suur, aga Itaalias elamiseks ilmselt jätkub. Nojah, igaühel oma maitse, aga mind sinna küll ei kutsu." Härra Greenleaf naeratas vapralt. (lk 7)
  • Järgmisel hommikul ärkas ta juba Itaalias. Sel hommikul juhtus midagi väga toredat. Tom vaatles aknast maastikku, kui kuulis, et kupee ukse taga koridoris mainitakse muu jutu sees Pisat. Akendest libises mööda linn. Tom läks koridori, et seda paremini vaadelda, otsis pilguga viltuvajunud torni, ehkki ei teadnud, kas ta üldse ongi Pisas või kas torn paistab, aga seal see oligi! — madalate kriitjate hoonete vahel kõrgus jäme valge sammas, ning oli viltu vajunud; viltu vajunud niisuguse nurga all, et Tom poleks seda iial uskunud! Ta oli alati olnud kindel, et jutud Pisa torni kaldenurgast olid liialdatud. See tundus talle hea enne; märk sellest, et Itaalia õigustab ta ootusi ning temal ja Dickie'l läheb hästi. (lk 31)


  • [Konradin:] Isegi Itaalia päike, mida te süüdistate, on mul verre läinud nagu viin või armastus. On õige, et ma joon ainult puhast vett, aga ometi olen nagu purjus. Mu ema võrdles Itaaliat naisega, kes mehi vastupandamatult võrgutab.
  • [Bartolomeo:] Keiser Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud mees, seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest Itaalia linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud — sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi Böömimaale oma raamatute juure. Sienat aidata — see on nagu sõelaga vett kanda. (lk 163)
  • [John Hawkwood:] Pealegi on Itaalia kaupmehed nii kavalad, et on parem ennast nendega mitte liiga tihedalt siduda. Prantslased on ausamad ja rumalamad, sellepärast hoian alati nende poole. (Inglased on liiga ausad ja liiga rumalad, mispärast ka nendega pole midagi peale hakata.) (lk 240)
    • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965
  • "Subito!" ütles võõrastemaja peremees, ja nüüd ma juba tean, et see võib tähendada mis tahes: kohe, varsti, tunni aja pärast, homme, ülehomme, tuleval aastal või mitte kunagi.
Olen Itaalias. (30. aprill.)
  • Olen juba ammu märganud, et on midagi iseäralikku Itaalia maastikuga — see on kaugelt vaadates alati palju ilusam kui lähedalt. Nagu oleks kunstnik selle maalinud silmapiirile pingutatud lõuendile, mida tulebki ainult eemalt nautida, sest kui ligidale jõuad, näed ainult pragunenud, tuhmunud värve ja väriseva käega veetud joonte riga-räga, kõik on lagunenud, räsas ja räpane. (30. aprill)
    • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975


  • "Ameerika," ütles ta, "kaotab selle sõja. Ja Itaalia võidab selle."
"Ameerika on kõike tugevam ja õitsvam riik maakeral," teavitas Nately teda ülla tulisuse ja väärikusega. "Ja Ameerika võitlusvõime on kõigist üle."
"Täpselt," nõustus vanamees lahkelt pisut pilkliku lõbustatusega. "Itaalia seevastu on üks maakera kõige vähem õitsvaid riike. Ja Itaalia võitlusvõime jääb ilmselt kõigile alla. Ja just seepärast lähebki minu riigil selles sõjas nii hästi, aga teie riigil läheb nii halvasti."
Nately purskas üllatunult naerma ja punastas siis oma ebaviisakuse peale vabandavalt. "Ma vabandan, et ma teie üle naersin," ütles ta siiralt, ja jätkas aupakliku armulikkusega: "Aga Itaalia oli sakslaste poolt okupeeritud ning nüüd okupeerime seda meie. Seda ei saa ju hästi minemiseks nimetada, ega?”
"Aga muidugi saab," kuulutas vanamees lustlikult. "Sakslased aeti välja ja meie oleme ikka siin. Paari aasta pärast olete teie ka läinud ning meie oleme ikka siin. Saate aru, Itaalia on tegelikult väga vaene ja nõrk riik ja see teebki meid nii tugevaks. Itaalia sõdurid ei hukku enam. Aga Ameerika ja Saksa sõdurid hukkuvad. Mina nimetan seda väga hästi minemiseks. Jah, ma olen päris kindel, et Itaalia elab selle sõja üle ning on olemas veel pikka aega pärast seda, kui teie riik on hävitatud." (lk 311-312)
  • "Sa võtad sõdade võitmist nii tõsiselt," pahandas kasimata nurjatu vanamees. "Tegelikult on tähtis sõdu kaotada, teadmises, milliseid sõdu võib kaotada. Itaalia on sadu aastaid sõdu kaotanud, ja vaata, kui hästi meil sellegi poolest läheb. Prantsusmaa võidab sõdu ja on pidevas kriisis. Saksamaa kaotab ja õilmitseb. Vaata meie oma lähiajalugu. Itaalia võitis Etioopia sõja ja langes otsemaid tõsistesse probleemidesse. Võit andis meile sellise hullumeelse valearusaama hiilgusest, et me aitasime alustada maailmasõda, mida polnud lootustki võita. Aga nüüd me kaotame uuesti ja kõik pöördub paremuse poole, ja kahtlemata jõuame me taas tippu, kui meil õnnestub lüüa saada." (lk 315)


  • 1950. aastal oli Nõukogude akadeemik P. V. Sõtin sunnitud Stalini vananeva ksenofoobse pilgu all rõhutama, et Kremli "planeering järgis puht vene arhitektuuriprintsiipe". Kui see mees saanuks reisida, oleks ringsõit Põhja-Itaalias pannud teda teistsugust väljendit otsima. Kõikjal oleksid teda ümbritsenud Moskva Kremli inspiratsiooni lätted, alates Verona linnaväravate kalasabakujulistest müürisakmetest ja lõpetades Milano Castello Sforzescoga, rääkimata juba Bologna tellistest linnamüürist. Kremli ajalugu selle taassünni ajastul kätkeb endas palju rohkemat kui üllad vürstid ja visalt töötavad kohalikud oskustöölised. See juhatab Moskvast Musta mere rannikule ja sealt edasi Euroopasse, see näitab alles pooleldi metsas asuvat konarliku piirdega väljakut ning hoonekogumit keset seda: mörti, tellinguid ja telliskive.
    • Catherine Merridale, "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 46


  • Saan teada, et suurem osa metsast hävitati Itaalias juba antiikajal, see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune võsa, mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole põlismetsa selle õiges tähenduses. Nii et siis ka loodus on siin jälg antiiksest tsivilisatsioonist, ka siinsed puud pärinevad tollest varaküpsest kultuurist. Maastikupilt on antiigi pärand nagu iidsed varemedki. (lk 77)
  • Igas peatuses teatas hääl valjuhääldist peatuse nime ja ütles sinna juurde ka, kui palju rong graafikust maas on, ja loomulikult vabandas selle pärast viisakalt. Alustasime Roomast vist umbes 7-minutilise hilinemisega, ning kolme ja poole tunnise sõidu jooksul oli see veninud veerand tunnini. Mitte et mul sellest mingit lugu oleks olnud, tundus lihtsalt huvitav, et selle asemel et pingutada iga hinna eest tuimalt graafikus püsimise nimel, olid nad oma automaat-teadustajasse sisestanud teksti, mis teatas sujuva enesestmõistetavusega tegelikku tõde. Selles oli midagi Itaaliale iseloomulikku. (lk 208-209)


  • Itaalias kirjutatakse nullid hästi väikselt, sest need ei tähenda midagi.

Luule[muuda]

Italia — nii olgu Eesti tulevik.
Niin noored tahavad, et paistaks silma,
Nad loota tahavad öö järel valget ilma —
ja sellest jõud ja vägi tuleb imelik.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel