Tõnu Õnnepalu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

  • Eks ma käinud ülikooliski, ühes väikeses linnas, jõe ääres, metsa taga.
  • Tolles malmivalust pilvedega ülikoolilinnas.
    • "Piiririik" (Autor vihjab sellele, et minategelane on pärit Tartust. Õnnepalu on öelnud, et ta eelistab Tallinnale Tartut, kuna esimene on destruktiivne, teine aga armsam, kuna tal on selge struktuur ja olemasolu põhjendus.)
  • Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
    • "Flandria päevik" (2007)
  • Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada nagu elatakse ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas.
  • Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapidi valed, mida hakati uskuma.
    • "Paradiis" (2009)
  • Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
  • Kunstis on küll nii, et tegelikult maksab ainult see, mis sünnib vastu sinu tahtmist, midagi sellist, mida sa ei kavatsenud, kuhu kunst sind viib. See on hoopis uus vabadus.
  • Kunst on lõpuks olemas selleks, et elada oleks kergem, mitte mingit muud ülesannet tal pole.
  • Tõehetked saavadki tulla ainult tundmatust kohast, sest tõe äratundmine tähendab alati purunemist, või siis vähemalt selle purunemist, mida me enne pidasime tõeks.

Tema kohta[muuda]

  • Kuid Tõnu Õnnepalu tõuseb oma lihtsuses niivõrd ilmselt kogu põlvkonnast esile, et igasugused kirjanduskriitilised konstruktsioonid osutuvad siin üleliigseks. Õnnepalu on juba oma teises kogus jõudnud sellisele tasemele, kus otsitakse vastust mingile algküsimusele, mis on olulisem meie enda poolt loodud pseudomaailmas ringlevatest küsimustest ja probleemidest.
  • Õnnepalu loodus ei ole naturalistlik. Ta on estetiseeritud sellise määrani, et me pidevalt tunnetame ilu, ülevuse kohalolekut. Niimoodi pakub Õnnepalu meile oma maailma, oma Ithakat, külma ja karget, tänu sellele puhast ja rüvetamatut. Me tajume selle pakkumise manifestiivsust. See pole osutus, et olemasolev on absurdne, vaid alternatiiv, kus läbi looduse jõuame igavikku, mida kannab iga puu, iga meri.
Eesti looduslüürikast on raske leida eksootikat. Me tunneme rohtu ja tormi, millest kirjutavad Liiv, Enno ja Suits, me näeme loodust nende viisi ja armastame neid tuttavate nägemuste pärast. Sellist loodust, nagu pakub Õnnepalu, me ei tunne. Õieti tunneme, aga ei tunne ära. Sest valgus langeb teisiti, on üllatavalt kirkad värvid, mis mõjuvad tajudele nagu mõni impressionistlik maal.
Õnnepalu luuletustes ei ole looduse stiihiat. Liikuv on mõte, põhiliselt valgusena, mis satub konflikti pimedusega. Sellest tekib omalaadne filmilikkus, kus värsid ei kasva välja teineteisest, vaid on kõik omaette kaadrid, mida eristab valgusrežii ja mille koosmõjust tekibki luuletus.
  • Seisundiluulet tunneb vormist. Me ei taju Õnnepalu luuletuste struktuuri, need on terviklikud nagu veepiisad või mäekristallid, mille ehitus on inimsilmale märkamatu. Sedasama võib öelda terve kogu kohta. "Ithaka" koosneks nagu ühest terviklikust luuletusest, looduse ringkäigust, mis kordub igas luuletuses eraldi. Üldmuljet ei riku ka lisatud tõlked: Frenaud sobib vähem (kannab enesenäitamise hõngu), Coleridge oma järvelikus romantismis rohkem, ehk võib Õnnepalugi mingiks neoromantikuks pidada. Harrastab ju Õnnepalu romantikutele nii omast tegelikkuse väljavenitamise võtet, kasutades kirkaid, puhtaid, majesteetlikke kujutisi.
  • Niisiis "Ithaka", kunstnike ja filosoofide "Utopia", pole Õnnepalu jaoks mitte eskapism ega uue elu ehitamine, vaid mingi põhjamaine nirvaana.
Raamatul on muidugi ka teine, väline plaan. Raamat kui kultuurimärk. Me teame, et Insula Deserta all mõeldakse Hiiumaad, kuid raamatu stiil, härrasmehelik jahe elegants teevad sellest euroopaliku raamatu, vihjetega vanadele kultuurmaadele läbi Frenaud' ja Coleridge'i, surnud keelte, Albert Camus' ja muu butafooria. Ka Õnnepalu loodus on kultuurne nagu pargis või iluaias, kus kõnnime kogenud bioloogist juhituna.
  • Jüri Luik, "Katarsis" Vikerkaar 10/1988, lk 95-, Õnnepalu luulekogu "Ithaka" (1988) arvustus


  • Päevi varastada nõnda, nagu tema seda teeb, võiks õigupoolest igal pool, mis tahes paigas, aga mida rohkem on ta kohanud ilma peal ringi hulkuvaid hingi, seda teadlikumaks muutub teenistus, seda pingsamaks palve, mida ta peab nende kõigi eest. "Pariis" on esimene osa triloogiast, mille järgmine osa on sündinud Kanadas ja kolmas ühel meresaarel, täpselt ju ette ei tea, aga küllap püstitab Õnnepalu neissegi paikadesse oma templi, tekitab palverännu peatuspaiga, kust lahkub niipea, kui teenistus peetud.
  • Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel