Tõnu Õnnepalu

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

  • Eks ma käinud ülikooliski, ühes väikeses linnas, jõe ääres, metsa taga.
  • Tolles malmivalust pilvedega ülikoolilinnas.
    • "Piiririik" (Autor vihjab sellele, et minategelane on pärit Tartust. Õnnepalu on öelnud, et ta eelistab Tallinnale Tartut, kuna esimene on destruktiivne, teine aga armsam, kuna tal on selge struktuur ja olemasolu põhjendus.)
  • Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
    • "Flandria päevik" (2007)
  • Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada nagu elatakse ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas.
  • Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapidi valed, mida hakati uskuma.
    • "Paradiis" (2009)
  • Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
  • Kunstis on küll nii, et tegelikult maksab ainult see, mis sünnib vastu sinu tahtmist, midagi sellist, mida sa ei kavatsenud, kuhu kunst sind viib. See on hoopis uus vabadus.
  • Kunst on lõpuks olemas selleks, et elada oleks kergem, mitte mingit muud ülesannet tal pole.
  • Tõehetked saavadki tulla ainult tundmatust kohast, sest tõe äratundmine tähendab alati purunemist, või siis vähemalt selle purunemist, mida me enne pidasime tõeks.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel