Loobumine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Raudne püsivus ja nurinata loobumine on inimliku jõu kaks äärmuslikku poolust.


  • Neis hingeseisundites, mis ei küündi religioosseteni, on loobumisega nõustutud kui paratamatuse sunniga ning ohvritoomisse suhtutakse parimal juhul kaeblemata. Religioosses elus aga, vastupidi: loobumine ja ohvritoomine võetakse positiivselt omaks, isegi mittevajalikud loobumised lisavad oma panuse õnne suurenemisse. Religioon teeb seega kergeks ja rõõmupakkuvaks selle, niis on paratamatu. Kui see on ainus tegur, mis võib sellise tulemuseni viia, siis on religiooni eluline tähtsus väljaspool kahtlust. Religioonist saab meie elu hädavajalik organ, mis täidab funktsiooni, mida inimloomuse ükski teine osa ei suuda nii edukalt täita.
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 65


  • Koorida endalt maha maailma näilik suursugusus. Absoluutne üksindus. Siis on meie päralt maailma tõde.
  • Loobuda kõigest, mis ei ole arm, ja mitte igatseda armu järele.
  • Lasta oma iha kõigist hüvedest lahti ja oodata. Kogemus näitab, et see ootus täidetakse. Siis on absoluutne hüve käegakatsutav.


  • Loobumine on armastuse kurb ja tühi maa, kuhu me ükskord ikka välja jõuame, tahame või ei. Sinna me oleme teel. Mis on pärast loobumist? Seda ei tea. Selles ongi konks, et ei tea ja sellepärast ei julgegi. Kõik võib olla ja võib ka olla, et polegi midagi.


Luule[muuda]

Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.

Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.


       samm edasi on alati eksisamm
samm tagasi on alistumine ja loobumine
nojah aga ega paigal seista ka ei maksa...

  • Jim Ollinovski, "KYMME", lk 29, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009