Loobumine

Proosa

• Loobumine on armastuse kurb ja tühi maa, kuhu me ükskord ikka välja jõuame, tahame või ei. Sinna me oleme teel. Mis on pärast loobumist? Seda ei tea. Selles ongi konks, et ei tea ja sellepärast ei julgegi. Kõik võib olla ja võib ka olla, et polegi midagi.
  • Tõnu Õnnepalu, "Pariis", 2019, lk 82

• Varem polnud 19. sajandi luude vastu erilist huvi, sest see on liiga hiline materjal. Tegelikult on see väga oluline materjal. Lihtsalt seda ei ole veel väga palju uuritud. Siiski arvan, et teatud liigist loobumist me selles hilises luumaterjalis ei näeks. Liikidest loobumine, kui räägime näiteks härgadest ja hobustest, on juba 20. sajandi teema ja zooarheoloogi lauale need küsimused tavapäraselt ei jõua.
  • Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

Luule

Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.

Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.

• Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 4 kogust "Kohtupäev" (1937)

       samm edasi on alati eksisamm
samm tagasi on alistumine ja loobumine
nojah aga ega paigal seista ka ei maksa...

• Jim Ollinovski, "KYMME", lk 29, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009